linnugripp ja metssiga 2006

Laupäeva hommik algas sellega, et viisime uue kuldse neljarattalise sõbra jällegi maailma vaatama. Seekord keerasime nina lääne poole ja võtsime sihikule Saaremaa, täpsemalt öeldes Saaremaa Orienteerumisklubi iga-aastase ürituse - Metssiga 2006.

Kella kümnese praamiga üle ja varalõunaks olimegi kohal. Registreering tehtud ning rinnanumber saadud, jäi veel ligi tunnike stardini. Ja siis läks punumiseks. Mina jooksin 5 km avatud rada, mis oli umbes-täpselt poole lühem kui Heitil ... hoolimata sellest oli Heitil jõudnud juba külm hakata, kui mina finishisse jõudsin. Kokku aeg 01.23. Noh läheb ikka omajagu oskust vaja, et viite kilomeetrit joosta poolteist tundi :)). Aga tegelikult oli rada tehniliselt raske. Enamjaolt tuli orineteeruda kõrgusjoonte järgi, kusjuures mägesid ei olnud, vaid väikesed künkad hõreda metsa sees - katsu sa siis aru saada millise künka otsas parasjagu oled ja kas kaardi järgi oled lagendikul või metsas. Eriti minusugusel harrastajal, kes orienteerumist ju kunagi õppinud ei ole. Mets iseenesest oli mõnus, palju soist ala küll, aga põhi veel jääs, seetõttu orienteerumisjalanõudega oli hea joosta. Paaris kohas oli metsa all küll pinnas segi tuhnitud ning mul tekkis vahepeal tunne, et reaalne metsseakari pole kaugel. Õnneks nägin siiski vaid ähkivaid harkjalgseid orineteerujaid ja jäin rõõmsalt ellu.

Eneselegi ootamatult avastasime end laupäeva õhtul jälle sanatooriumist. Tervisepakett, teadagi. Tegelikult paketi sisust saime järele proovida vaid vesivoodimassaazi, mis aga kulus pooleteistunnise trenni peale ilusasti ära.

Õhtul läksime siis Kuressaare peale hängima. Saareriigis hoiatatakse turiste hoolega ohtliku tõve eest. Üks lind õnnestus Heitil kinni pidada ja oht ellimineerida :).

Aga pill tuleb ikka pika ilu peale ... see tähendab, et pealegi selgus telefonikõnest Erksile, et järgmise päeva võistluse kaartidel, mida Heiti ette valmistas, oli viienda raja koha peal sisse juhtunud apsakas ja nii tuli õhtul ette võtta kaartidele radade käsitsi joonistamine, legendide pealekleepimine ja lõpetuseks kõikide klasside kaartide kiletamine. Pudeli veini kõrval läks aeg lennates ja hoolimata noorima peretütre (1,5 a) pingutustest kogu kaardindus oma käte vahele haarata, olime tund peale südaööd järgmise päeva ettevalmistustöödega valmis.

Kui keegi nüüd arvab, et kaardikleepimine mulle järgmise päeva võistlejate ees eelise andis, siis see on sügavalt ekslik arvamus. Mis tähendab, et pühapäevane start lõppes sellega, et tunni ja viieteist minuti möödudes otsustasin jätta leidmata kolmanda (!!) kontrollpunkti ja katkestada ... sest sellise kiiruse juures oleksin lõpetanud alles järgmiseks hommikuks. Kus ei ole, seal lihtsalt ei ole. Kaardilugemisoskust. Aga vähemalt hea kogemus jälle. Katsun teadmisi siis parandada jälle teisipäevakul - seekord siis Järvel. Tarkus tuleb tasapisi ... Või siis ehk oleks aeg mõelda, et mulle sobib kaardikleepija ja -kiletaja amet paremini ...

Äpardunud rajast ja katkiläinud jalatsitest (jube valus roigas oli) hoolimata, püsis tuju selge taeva ja päikesepaiste kohaselt plusspoolel. Peale lõunasööki jälle nina mandri poole.

Muhumaal käisime läbi veel kohalikust jaanalinnufarmist, kus lisaks jaanadele elasid veel emud, kängurud, mingid ameerika-tüüpi valgesulelised hiidlinnud, faasanid, ponid ja sõbralik kolmel jalal lippav koer. Kuskil olid veel kassipojad ka, keda perenaine meile kohe kaasa suruda tahtis. Heiti arvas, et parem kui me neid kohe üldse vaatama ei lähegi. Lühike ekskursioon (a´20 krooni) perenaise poolt ja saime teada, miks känguru kutsutakse känguruks ja milleks kasutasid aborigeenid emurasva. Tõelise tarbimisühiskonna esindajatena omandasime ka purgi ehtsat linnurasvakreemi, mida reklaamiti värvilise volikuga, milles sisaldusid pildid: "enne" ja "nüüd." Tegelikult oli kohaliku suveniiripoe valik täitsa lahe. Eriti huvitavad olid naturaalse mustriga (suleaugud) nahktooted - hea kingiidee igaljuhul.

Kuna praamikohta meil broneeritud ei olnud, alustasime järjekorras seismist sealt, kus teeviit näitab otse: Kuivastu 1 km ja paremale: Pädaste 6 km. Pädastesse siiski kohvi jooma ei läinud ja tukkusime niisama sooja päikese käes. Kaasasolnud leht sai kaanest kaaneni läbi töötatud, Vikerraadio teadussaade tähelepanelikult ära kuulatud - ja juba kolme tunni pärast olimegi praamil ja üle. Vältimaks praamilt pääsenud sõidukite kolonni, otsustasime teha peatuse Virtsu-Risti maanteel Üdrumas, kus kohalik puhvet Amanda üllatas meid maitsvate roogade ja huvitava sisekujundusega. Teepeal arutasime just, et viimasel ajal on "väljas" söömine ainult pettust valmistanud ning ei pannud suuri lootusi ka sellisele, veidi juhuslikuna näivale külakõrtsile. Seda positiivsemad olid elamused maitstud karutlisupist ja kanafileest juustu-veinikastmes. Tasub proovida, kindlalt parem kui Virtsu või Kuivastu sadamakõrts. Suvel veel tornist ka ilus vaade.