tahan koju
Istun juba teist päeva ühe koha peal ja kirun suure kontserni poliitikat, kes igasugu tobedusi liinide tootlikkuse kontrollimiseks välja mõtlevad ja lepingusse kirjutavad. Nüüd pean tõestama, et auto suudab arendada kiirust 100 km/h ... hoolimata sellest, et ta on seda juba näidanud, peab ta seda tegema veel 8 tundi ...
... olen sama tooli peal istunud eile 9 tundi ja täna tuleb vist peaaegu samapalju ... peaksin üles märkima liini seisaku põhjuseid, aga tundub, et Oy Metsä-Botnia Ab on saanud endale liiga hea toote :P - mida ei ole, on seisakud ... varsti saan suurest istumisest lamatised ...
Tegin eile pilti meie kojusõiduteest, pildi peal tundub see päris viisakas, aga hullemates kohtades, metsa vahel, oli pildistamiseks liiga hämar. See pilt on tehtud igatahes lennuväljal, st. sõja ajal oli siin soomlaste sõjaväelennuväli.
Igatahes on raske uskuda, et sellise tee lõpus on turvameestega valvatav vene küla - turismikompleks, Верхние-Мандроги, kus suvel on tipphetkedel korraga 1 200 turisti. Põhjus on tegelikult lihtne - kõik need turistide hordid saabuvad siia jõelaevadega, mööda Svir jõge, mis ühendab omavahel Laadoga ja Oneega järve. Laevad on kruiisilaevad, mis kurseerivad liinil Sankt-Peterburg - Moskva.
Ja hinnad siin metsade keskel on samuti täiesti venemaised: elamine üheses toas 50 EUR, õhtusöök 40 EUR jne. Aga selle eest on näiteks võimalik tellida endale Sankt-Peterburgi vastu helikopter - siia ja tagasi lend maksab 3 400 EUR ...
No comments:
Post a Comment