Punktijaht 2006

Laupäeval käisime maarega Palukülas punkte jahtimas ... ehkki ... algas see lugu kartulite panekuga ...

... niisiis, reede õhtul panime Raplas kartuleid, või õigemini pidime panema ... sest selleks ajaks, kuni maare ükskord oma tööpäeva lõpetas (jah, ei ole enam maksumaksja kulul, tema rahakotis sorimine ja internetis surfamine :D), oli kell juba niipalju, et väljas läks pimedaks ja nii lükkasime kartulipaneku järgmisele päevale.

Laupäeval siis otsustasime enne punkte jahtida ja siis kartuleid panna, aga kui enne Punktijahti Raplas kiire peatuse tegime, siis selgus, et kartulid maas ja enamus vagudestki juba kinni aetud :). Nii siis suundusime Palukülla, kus võistus toimuma pidi ... ja ka toimus, ehkki 10 minutit enne starti anti teada, et võistluste üks korraldajatest, `olümpiavõitja Jüri Tarmak hilineb veidi (koos osade orienteerumispunktidega), aga on jõudnud juba Rapla maakonda`. Ilm oli imeilus (24 kraadi sooja) ja sellest küll keegi numbrit ei teinud, et start lõpuks umbes 10 minutit hilines.

Ja rada oli huvitav - algas ühisstardist, siis pidi iga võistleja võtma etteantud punktid, valides ise nende läbimise järjekorra, siis läbima vaatepunkti ja järgmised etteantud punktid oma valiku järgi. Raja lõpp oli juba tavaline suundorienteerumine, st. joon ja järjekorranumbrid näitasid, millises järjekorras tuleb punktid läbida. Maastik oli ülitihe aga muidu põnev - ja kogu minu 6.4 kilomeetrine rada oli ära mahutatud üheruutkilomeetrisele kaardile! Ja pärast võistlust teeme selle aasta esimese supluse (no sellise supluse, kus me läheme täiesti vabatahtlikult vette, ilma et oleks parajasti käsil mingi seiklusvõistlus vms :)). Pärast võistlust käime siis Raplas, Meie pubis söömas.

Ilmselt tuleks mõned blogid arvata keelatud kirjanduse hulka ... sest järgnevas on süüdi ilmselt justnimelt see artikkel :) ... st. panime selga rattariided ja tegime võistlusele lisaks veel tiiru jalgratastega Rapla ümbruses. Kokku tuli 28.6 km.

[maare] punktijaht oli hästi armas võistlus, väike seltskond aga hingega asja juures. ning rada oli huvitav. Maastiku poolest suhteliselt raske - nii läbitavuse kui selle poolest, et punkte otsides tuli joosta pidevalt mäest üles ja alla ning sealsed künkad on üsna teravate tõusudega.
Järgnenud rattasõit oli puhas mõnu:) vähemalt meie jaoks, oleks rohkemgi sõitnud aga õhtu tuli kätte.

Meiega kaasas olnud hundikoer Reks vist aga sama rõõmu ei jaga.. s.t sõidu algul jagas küll.. jooksis hooga kaasa ning edasi-tagasi meie ja veidi tagapool sõitva ekipaazhi (õde Pille + väike Minna) vahet, keel ripakil ning püüdes edutult iga kraavi juures joogipeatust teha ... Veidi aja pärast aga proovis hoida meile lihtsalt järel, kuni otsustas, et Pillega ühes tempos on vist parem ja temaga koos keeras ka tagasi. Järgmisel hommikul ärgates leidsime Reksi oma kuudist, käpad seotud ja nii ta päev läbi vaid lamaski, püüdes liikudes võimalikul vähe esimesi käppi maha panna. Vaene koer.. korra ta talvel püüdis Heitiga kaasa joosta suusarajal.. nüüdseks oli selle vist juba unustanud..

Pühapäeval, kui Heiti jälle ratta selga istus, ei teinud Reks seda nägemagi ... nüüd näeb temagi, mis elu mul on, kui kogu aeg pean Heitile järele hoidma:)