parem pool Juliat, kui tühi koor ...

Kui tahta üritada kõik tööasjad korralikult ära teha, siis on selge, et kannatab vaba aeg. Täna oli just niisugune päev ... vähemalt maarel ... ja siis ka loomulikult minul. Plaan oli ilus: kell 18:00 lõpeb tööpäev, siis Hansapanga tervisejooksule, siis koju pesema ja siis Draamateatrisse Juliat vaatama.

Tegelikkus nägi välja pisut teistsugune (v.t eelmist postitust) ... aga igatahes kell pool seitse olime juba Kadriorus ja veendusime, et tervisejooksule ei jõua, kui tahame jõuda teatrisse ... poolel teel Kalamajasse otsustame, et parem üks teater vähem, kui kogu tervisejooksu sari hukas ... Kadriorgu jõudes tuleb veelgi parem idee: maare läheb jooksma mina koju teatririiete järgi. Aga make up enne teatrit? Pesemine? Ah, kohe ei tule seda juttu, as maare seletab, mul vähemalt hea pealkiri ... :)

[maare] las ma nüüd kirjutan, kuidas asjad tegelikult olid. Viimane koosolek lõppes veidi peale kuut, see tähendas, et Kadriorgu jõudmiseks, riiete vahetamiseks, jooksmiseks, kojusõiduks ja riiete vahetamiseks ning teatrisse jõudmiseks jäi veidi alla kahe tunni. Telefonis selgus, et Heiti on autoga, kus ka minu jooksuriided sees, juba Kadriorus ja tegelikult ise juba jookseb kuskil Sisekaitseakadeemia kandis ... Kui ma poole seitsme paiku kohale jõudsin selgus, et auto oli pargitud Kadrioru sinna nurka, mis minu asukohast kõige kaugemal oli. Sealt omakorda starti tagasi oli samuti pikk maa ... No selge, mõtlesin. Enam ma jooksma ei jõua ... Aga mul oli niiiiii hirmus isu naaaatukenegi joosta. Pealegi ei teadnud ma päris kindlalt, kas meie SK Leevike ikka ilma minuta kolm liiget kokku saab ja nii oleks ma kohe esimesel korral maha mänginud kogu tiimi võimalused peaauhinna loosimisel osaleda ...

Kui Heiti õhetavate põskedega kosutavalt jooksuringilt (sic!) minuga üheaegselt autoni jõudis, mõistis ta ilmselt üsna selgelt, et siit midagi head loota ei ole. Edasi pole vaja palju seletada ... Pildi juurde tuli hääl tagasi peale seda kui olin esimese kilomeetri tulistvalu ära kihutanud. Enne seda olime poolel teel Kalamajja auto uuesti ringi keeranud. Seega mina läksin jooksma ja Heiti samal ajal koju teisi riideid tooma, et me ikka teatrisse ka jõuaksime.

Ühesõnaga, lõppes see asi nii, et loomulikult mingit make up´i ei toimunud. Aga selle eest oli peale jooksu pilvisus läinud ja maailm jälle helgema näoga ... Ning isegi teatrisse jõudsime kaks minutit enne etenduse algust.

Etendus ise oli huvitav ... Algus muidugi oli selline, et lihtsalt oli huvitav, laval oli igast tegevust ja muusikat ja ... ainult me ei saanud päris täpselt aru kas kogu selles liikumises ja tekstis ja muusikas ka mingi ühine nimetaja on :). Poole vaatuse peale aga hakkas juba koitma ka ja tegelikult võiks tüki lausa heaks nimetata kui ...

... oleksime selle lõppu ka näinud. Nimelt peale esimest vaatust kestis vaheaeg imelikult kaua ning kui tuled lõpuks saali kutsusid, astus lavale üks kena tütarlaps, kes teatas, et nüüd on tehnika alt vedanud ning seetõttu täna teist vaatust mängida ei saa. Et olgu me nii kenad ja tulgu 17. mail jälle, siis saab esimese osa kordusena ning teise osa kauba peale vaadata. Egas midagi, saimegi varem õhtule ja võib olla järgmine kord saame juba algusest peale etenduse sügavamast ideest aru :). Parem pool Juliat kui tühi koor.