Xdream - jälle KAM(M) :)

Selle aasta esimese etapi eel tundsin ärevust. Ööl enne Xdreami juba võistlesin, läbides unenägude erinevaid etappe. Ja pühapäeva hommikul, kui olime juba Karu juurest rattad peale võtnud ning Kõrvemaa poole teel, tundsin äkki, kuidas nagu mingi kraan oleks lahti keeratud ning adrenaliini hakkas pahinal verre voolama. Käed läksid selliseks nõrgaks ja kehasse voolas mõnus ärevus.

Mulle kohe ei meeldi kunagi stardid ... rajal on juba parem, seal võib olla raske, aga tunne on parem. Seekord oli veel meie stardinumbriks on 9, mis tähendas stardikohta teisest reast (ilmselt esimest ja viimast korda hindasid korraldajaid meie "teeneid" nii kõrgelt :P). Seeda ei saanud enam ennast vabandada teiste selja taga ootamisega ega muu säärasega ja pidi kohe täie auruga tomama.

A-raja start ära nähtud, sättisime endidki valmis. Pauk käis ja minek! Mina ei jõudnud küll kaarti ratta kaardihoidja vahele torgata, vaid hoidsin seda kuni esimese kontrollpunktini hambus. Hoolimata sellest tuhisesid meist kahelt poolt ratturid mööda nagu postist. Aga eks me olime natuke ettevaatlikud ka, mina eriti siis, kui nägin kahte kukkunut tee kõrval oigamas. Tänaseks on teada, et nende saatuseks oli rangluumurd mõlemal.

Meie jõudsime siiski vigastusteta vahetusalasse. Tee peal möödusime veel ühest vaatetornist, kus tundsin selgesti lisaülesande lõhna, aga sellest hiljem ...

Kaks esimest rattapunkti võetud ja siis kanuu. Seda (kanuud siis) tuli kuskil 300 meetri kauguselt parklast jõeni vedada, mis tähendas jälle, et olulise edu saavutasid siin mees- ja segavõistkonnad kuna meie tegime mitu vahepeatust ja puhkasime enne kui jõeni välja jõudsime. Aga lõpuks saime kanuu vette ja siis punuma s.t sõudma. Esimese kanuupunkti juures pani Ave SI-pulgaga koos täie hooga kaldale kõrkjate vahele ajama. Sealsamas oli veel kümmekond paati kalda ääres ning kõik hõikusid läbisegi oma võistkonnakaaslasi tagasi. Liikusime Katiga kanuuga veidi allavoolu ning lõugasime ka täiest kõrist ... lõpuks Ave tuligi, üleni märg, sest kontrollpunktini jõudmiseks oli vaja jõe lisajupp ületada, milleks mõistagi ei olnud aega purret otsida. Ave olla vaid päästevesti seljast koorinud et kiiremini üle saaks :)

Järgmise punkti leidmisega veidi kiirustasime ja sealt tuli ka eie esimene viga - jälle tagantjärgi tarkus - loe ise kaarti, ära vaata kuhu teised lähevad. Liiga vara hakkasime järgmist punkti otsima ja Ave kalpsas jälle kaldale ... ootamise aeg on pikk, eriti kui näed, et mitumitu võistkonda mööda kihutab. Karjusime jälle koos teistega ja hõigati vastu ka, aga või me siis aru saime kes, kus või mida karjub. Lõpuks kannatus katkes ja otsustasime taas jõge mööda allavoolu liikuda ja sealt Avet otsida - no seal ta juba oligi, seekord jõe teisele kaldale ujunud ja jooksis meile vastu. Kes ütles, et esimesel etapil ujumisülesannet ei ole? :)) Hiljem rajal oli mul endal nii palav, et igatsusega vaatasin järvede poole - oleks hea meelega sumaki sisse hüpanud ...

Kanuuetapp väikeste viperustega läbitud, jõudsime kanuu lõpp-punkti ja jooksuetapi algusesse. Seal kaua aega ei kulutanud ja panime punuma. Kõik tundus hästi sujuvat ja need tüdrukud, kellest üsna kanuuetapil osava kanuutõstmisega üle purde möödusime, paistsid ilusasti kauguses püsima. Tee peal saime veel ühe naistevõistkonna kätte ja tunne oli paljutõotav. Mina olin küll enamus aega ankrumehe rollis kuid siiski loodan, et Ave ja Kati hoogu ma palju pidurdada ei suutnud. Esimene lisaülesanne-mälumäng lahenes meil kahe trahviringiga. No mitte ei mäletanud kas võistkonnaliikmed võisid üksteisest 10 või 15 meetri kaugusel olla (oleks muidugi pidanud Katit kuulama) ja mööda panime ka küsimuse, kas võistluse võidab kontrollpunktid kõige kiiremini läbinud team või team, kel on kokkuvõttes kõige lühem aeg. Mõtlemisülesanne ei ole kunagi meie tugevaim külg olnud :.P Egas midagi - kui ei jaga pea, jagavad jalad. Trahviring ise oli tegelikult päris karm - järsu tõusuga, mis võttis pulsi lakke. Meie tegime neid siis kaks.

Edukalt edasi. Aga siis - ühe koha peal oli kaardil tinti nappinud ja seal oli valge ruut, kuhu vaid kontrollpunkti ringid sisse joonistatud. Teisel pool kaarti oli legend, mida mööda tuli siis liikuda. Esimese punktiga läks enamvähem, kuigi arupidamist oli üksjagu. Kati tegi oma vana triki ja hoidis kaarti tagurpidi käes ning muidugi ei näidanud nool siis mitte paremale vaid vasakule :)). Kuid siiski leidsime punkti kenasti ülesse. Siin kohtusime ka A-raja liidritega: ISC Adventure Team - Areal Teami mehed tihedalt kannul. Hõikasin veel Heitile häid sõnu kaasa aga ta oli nii võistlemise nägu, et ei teagi, kas ta päris aru sai, et mina vastu tulin :).

Saime peagi aru, et legendi järgi liikumine tähendas jubedaid ringitamisi metsades ja ümber järvede ning otsustasime järgmised punktid kompassi abil suunaga võtta. Siin aga mõjutas meie edu vähene orienteerumisoskus ... ekslesime metsa mööda ja järvede vahel samamoodi kui oleksime ilmselt legendi järgi käitudes teinud. Kaotasime siia nii mõnegi väärtusliku kümneminuti. Viimasest legendipunktist lahkusime teistest hiljem kuid tänu sellele, et riskisime minna otse läbi raba, jõudsime järgmisesse punkti teistega ühel ajal. Läbi raba liikumisele järgnes kergemas stiilis vaidlus selles, kas ikka riskime otse minna kuna eelmise aasta Nõva etapist ja rogainilt olime sooga seoses üsna karme kogemusi saanud. Seekord aga tasus otseminek ära, keegi vööni laukasse ei kukkunud :)

Edasi jooksuga jalgsietapi lõppu. Viieminutine söögi- ja joogipeatus, mis tähendas Born´i geeli ja batooni ning hunnikuga vedelikku peale (ma ei saa aru, miks keegi veel soolaseid batoone ei tooda). Kiiver pähe ja ratastele. Korraks tundsin, et tagumik tunneb sadula valusasti ära aga polnud palju aega sellele mõelda. Otse ees teine lisaülesanne - granaadivise ning iga möödaviske eest 5 kätekõverdust. Meie saime 10 ja meenutasin tänuga Dagmarit, kes talvel aeroobikas meid sama tegema sundis. Edasi!

Tee oli vastikult pehme, s.t liivane ning minu ratta esiamort oli kaunikesti läbi, seega pidin veidi rohkem väntama, sest esiots kiikus kiikhobuse moodi üles-alla. Väsimust oli ka omajagu nii, et sõimasin vastutulevat autot, mis mind kõvemalt teejupilt jälle pehmemasse liiva lükkas. Katigi ütles paar krõbedamat, noh umbes nii, et: "kurat sa sõidad siin ... :)". Teel teise kontrollpunkti jõudsime järgi eelmistest kordadest juba tuttavatele nägudele, meestetiim - kahjuks ei mäleta praegu nime ja saime kokku jälle ühe naistevõistkonnaga. Samal ajal jõudsid aga veel ühed naised meile järgi ning mulle tundus, et nad on rattas üsna kodus. Koos kolmekesi jõudsime lisaülesande punkti - seesama vaatetorn, millest esimene kord mööda sõitsime.

Torn aga ise lisaülesannet ei kujutanud vaid maha oli märgitud hoopis tähistatud rada, mille pidi võistkond läbima koos kuid nii, et korraga puudatavad maad ainult kaks jalga. Nägime, kuidas üks tüdrukute tiim proovis nii, et üks võistkonnaliige võttis ühe tüdruku sülle ja teise selga ... saime aga kohe aru, et nii me seda rada läbida ei jõua. Tulin mõttele, et üks meist peab kätel kõndima, ehk "käru olema" ja teised ühel jalal tema taga hüppama. Ave oli siis käru ja meie Katiga hüppasime ühel jalal. Raske oli, aga saime hakkama, jõudsime kenasti lõppu. Kusjuures süle- ja seljavarianti kasutanud tüdrukud jõudsid nii vaid poole maani, siis ei jaksanud enam ja pidid uuesti alustama - siis kasutades juba meie "käru" stiili. Nojah, olime lõpus ja me panime Katiga ühe jala üle lõpujoone nii, et teine jalg, mis ka maas, oli alas sees. Aga alas oli määrustepäraselt ikka vaid kaks jalga! Mingi neetud paks kohtunik aga arvas, et peab kohe kuidagi keerama ja käsutas meid algusest peale rajale ... Neetud!! See oli igaljuhul täielik ebaõiglus, sest meil ei olnud rohkem kui kaks jalga alas ... Kohtunik ei tahtnud aga meid kuulda võtta ja nii ronisime uuesti alasse ... teine kord sama teha oli väga raske, eriti Avel, kes kätel liikuma pidi. Nutumaitse oli suus ja rind pulbitses vihast. Ega me seda kohtunikku ka ei säästnud, sest: "seakari", "nõmedate kamp" ja "täielik jobu" ei ole just hellitusnimed ...

Selline hoop mõjub rajal rohkem kui arvata võib. Kui oled läbi nagu käbi niigi ja püüad kõike kõige paremini teha ning silmade eest hakkab vaikselt mustaks minema, mõjub niisugune seik kahekordselt - nii moraalselt kui füüsiliselt. Kuid - egas mõne ... pärast ei saanud ju asja pooleli jätta. Ratastele niisiis jälle - jäi veel kolm kontrollpunkti. Õnneks palju liiva enam ei olnud, kuid nii mõnigi soine jupp või tõus sundis ratta seljast maha. Tavaliselt oleks ma enamus neist küll sõites läbinud aga jõuraasud olid viimseni arvel ning ratta kõrval pooljoostes tundus säästvam.
Liikusime siin koos paari-kolme tiimiga, neist kaks naistetiimi. Eraldusime ühes teeotsas, kus üks tüdrukutetiim otse läks ja meie keerasime paremale. Paraku oli see viga ning see tähendas, et otse läinud tiim sai meil eest ära. Jälle õppetund - milleks siis on rattal kompuuter kui mitte võistluse käigus vahemaid jälgida!! Järgmine kord siis targem.

Enne eelviimast punkti küsis Ave: "kas proovime kiirendust ja teised maha raputada ..." Mul oli niigi silme ees nagu kae juba ja vastasin, et ma ei luba midagi kuid proovin mis suudame. Siiski oli meiega koos liikunud naiskond meist napilt ees ka peale eelviimast punkti. Viimane punkt aga oli otse finishi juures ... ma ei tea kuidas see juhtus kuid äkitsi tegutsesime väga kiiresti, jõudsin veel raja ääres märgata Heitit (ahhaa A-raja esimesed seega juba lõpetanud) ergutamas ja finishi kollase kaare alla ning SI-jaama vajutada hetk enne teisi tüdrukuid ... oeh! Läbi! Kohal! Elus! Rõõmsad! Rahul!

Pikkamisi asendus rahulolu kerge pettumusega ... eriti kui kuulsime, et meist eelmisel aastal kindlalt tagapool olijad meist eespool, ning koguni kolme hulgas olid ... Meie aeg - 6 tundi 22 minutit ei olnud tõesti mingi hiigelaeg. Aga mis teha, eks omajagu mängis meile mäkra halb orienteerumisoskus nii jõel kui legendietapil, kui ka see, et mina liikusin siiski seekord teistest aeglasemalt. Kerge lahingus, raske võistlustel - jaa jaa.

Ei teagi praegu veel, mitmendaks jäime. Tulemusi veel väljas ei ole ja kohapeal ei uurinud ka. Hea meel oli muidugi sellest, et Heiti, Randy ja Rain olid oma tuntud headuses ning A-raja kiireim aeg oli nende teha :)

Kui rada meenutada, siis mul oli vahepeal tunne nagu oleks kõrbes võistelnud. Rada tolmas, päike oli soe ja kohati oli tunne, et kõrvetab meeletult ning pidev joogivõlg vaevas. Isegi kanuus. Kuid kõik see käib asja juurde. Tegelikult oli ilm super ja maastik huvitav. Uusi kogemusi saime kuhjaga ning lõppeks - tähtis on ju osavõtt! Ja osa võtsime me täie raha eest :) Lõpp hea kõik, hea. Järgmise, öise etapi jaoks on aega treenida 2 kuud. Ave aga hakkas siin ükspäev veel Matkaspordi 36-tunnisest rääkima ... näis.