Wednesday, May 31, 2006

tunne naabreid

Leheküljel http://www.orient.lv/ on meie lõunanaabrid ühe ägeda logoga maha saanud :). Tundub, et lätlased tunnevad oma lõunapoolseid naabreid paremini, kui põhjapoolseid.

Aga noh, mis nende lätlaste kallal ikka niiväga õiendada, kui juba tuntud multi-matka-mees Rain Lond on öelnud - `Lätlastel on kolm head asja: põhjanaabrid, Hansapank ja Coca-Cola ...` :D.

[maare] egas midagi, meie vapratel orienteerujatel on ülesanne võistelda nii hästi, et lipuvärvid ennast logo peal õigesti üles rivistaksid:)

Monday, May 29, 2006

ka sildi kleepimine nõuab oskusi

Viimasel ajal tundub, et Valio Eesti AS kasutab odavat ja ebapiisava kvalifikatsiooniga tööjõudu. Juba mitmendat korda järjest on silt tõlkega kleebitud juustupakile selle riba peale, mida kasutatakse juustupaki hilisemaks sulgemiseks. Võib-olla kleepija ei tea ja ei kasuta ... meie küll kasutaks, kui see eestikeelne silt ei oleks seal peal ... ja f...ing tugeva liimiga.

Nii on tarbijasõbralikust tõlkesildist saanud samal ajal tarbijavaenulik kleepekas.

maa peal ja maa all

Mõned hüppavad langevarjuga, teised käivad nädalavahetusel rattarallil ... meie siis jällegi orienteerumas. Aga et oma elu mitte liiga lihtsaks teha, siis valisime kohaks Ida-Eesti ekstreemmaastikud, kus on võimalik ka maa-all orienteeruda ... Niisiis, Kohtla kaevanduspark-muuseumi auhinnavõistlus - `maa peal ja maa all`.

Minu rada on linnulennuliselt (aga te proovige, eriti maa-all joosta otse punktist-punkti :D) 7.22 kilomeetrit ja 17 kontrollpunkti, sellest esimesed pool kilomeetrit Kohtla-Nõmme kaevanduskäikudes ja ülejäänu vana kaevanduse territooriumil. Enne starti anti igale startijale pähe kaevanduskiiver ja kaasa kaevurilamp ... ning võibki startida :). Igatahes läheb mul võistluse maa-alune pool väga hästi - ehkki joosta eriti ei saa, kuna ühe käega tuleb kiivrit peas paigal hoida ja silmad on punnis jälgimisest, et mitte kuhugi vastu põrgata, sisse sadada või muud, edestan selle lõpus lausa EM kolmandat meest, Olle Kärnerit ennast :).

Maa peal nii hästi muidugi ei lähe, eriliselt teeb hinge täis asjaolu, et jätan kohe maa peale jõudes esimese punkti vahele ja selle tõttu läheb minu tulemus tühistamisele. Aga väga huvitav on ka maapealne orienteerumine, mööda vana kaevanduse maastikku, kus kohati on vanadele karjääridele juba mets kasvanud, kohati veerevad kivid veel jala all ja nõlvast alla joostes on oht, jalgupidi kivide laviini alla jääda. Võidavad lõpuks, nagu ikka paremad, aga see on kindlasti üks nendest võistlustest, mis pikemaks ajaks meelde jääb.

Ning ei saa muidugi jätta ära mainimata tõeliste tipptegijate saavutusi :) - maare on nii osav, et suudab (kuna maa-aluse kaardi lõpp on õigel kaardil tähistatud uusti kontrollpunktiga number 1 ja maare ei taba ära, et kaardi teisel küljel on maa-alune kaart) kogu maa-aluse rajaosa läbida, kasutades maapealset orienteerumiskaarti! No mina poleks ausõna seda suutnud ...

Laupäeval Leegiga teha võib kõike..

Laupäev möödus Haapsalus, külas Mammul ja Leegil. Tegelikult oli kogunemise põhjuseks Leegi poja Karli sünnipäev ... mille ametlik osa algas bowlingusaalis. Edasi aga taandusid varasemad suurejoonelised plaanid (ujumine, tantsupidu jms) korvpalli finaalmängu vaatamiseks. Härra Jurkatamm isiklikult kommenteeris live´s ning pärast juhatas ringkäiku ümber viigi, samal ajal demonstreerides kuumemat kohvrimoodi:)

Igaljuhul nalja ja naeru küllaga, Mossu püüdis viigilt parte ja mehed Karli sünnipäevakingiks saadud paati ...

Meie väsisime kella ühe paiku ja kolisime magama, sest kaevanduspargi võistlus ootas.. Läbi une kuulsime veel pikalt kestnud pidu ja seda kuidas Leek öö edenedes valju häälega rääkis kui ilus mees Heiti on ... Ei vaidle vastu :)

Friday, May 26, 2006

Tallinn - Jekaterinburg - Tallinn

vaade lennukistKolmapäeva hommikul stardin juba kell 7:05 lennukiga Moskva suunas. Moskvas on aega 2:45 selleks, et jõuda teisest Sheremetyevo terminalist esimesse ja siis jätkub lend juba Jekaterinburgi (endine Sverdlovsk) poole. Jekaterinburgis on meil vastas auto ja edasi jätkub sõit otse 300 km põhja - külakesse nimega `Lobva`.

JekaterinburgTegelikult oli isegi põnev sellesse suunda sõita, kuna olen seal kunagi erinevates suusaorienteerumise koondise laagrites ja võistlustel viibinud nii mõnedki korrad. Näiteks viis meie teekond mööda linnast nimega Nižni Tagil - legendaarne koht, kus asus (oli ka praegu veel alles) valesti projekteeritud suusahüppemägi ... nimelt olevat sealt tehtud üldse kolm hüpet, millest kaks lõppesid surmaga. Oleme Eesti talvekoondisega seal treeninud ja ka võistelnud.

saeveski LobvasTeine huvitav koht on Novouralsk (huvitav, kas tookord seal käinud teavad ka selle linna praegust nime?), endise nimega Sverdlovsk-44. Sel ajal, kui meie seal käisime ei olnud seda linna kantud ühelegi kaardile. Põhjuseks oli kõrgrikastatud uraani tootmine selles linnas. Aga hoolimata sellest, oli linna lähedal paiknev spordibaas populaarseks treeninglaagri kohaks - meiega koos olid tollal seal laagerdamas näiteks Poola biathlonistid, Korea suusakoondis ja loomulikult, mida ei saa mainimata jätta, eesti suusakoondis eesotsas Mati Alaveriga. Ega ma isegi tollel ajal teadnud, kus kandis see täpselt oli, siin kohalikke küsitledes pakuti samuti praeguseks nimeks variante Novouralsk, Verhni-Nevinski ja Lesnojet.

vene ehituskunsti saavutusReisist endast polegi nagu midagi erilist rääkida - jõime esimesel õhtul kohe peremehega (loe saeveski direktoriga) nelja peale mingi kuus pudelit viina, enne seda veel kohalesõidul õlut. Peremees polnud üldse õige venelane - kui tal oli vaja peale neljandat pudelit viina autoga sõitma minna, siis ta lausa katkestas viieteistkümneks minutiks viinajoomise ja jõi vahele tassi kohvi :). Lõpuks läksime meie magama, aga peremees ei saanudki öösel silma kinni ... Teisel õhtul kustus õnneks peremees kolmanda viina joomisel ja jäi magama :).

Veidi ka lisatud piltidest: esimene on lihtsalt niisama lennuki aknast tehtud, nimelt istusin otse mootori kõrval - pärast oli vaikus tõepoolest kuldne. Teine pilt on tehtud Jekaterinburgis, taamal on poolik teletorni ehitus - seal pidavat aastas päris palju surmajuhtumeid olema - inimestega, kes poolelijäetud ehitusse ronima on läinud. Kolmas pilt on praegusest Lobva saeveskist, näha palgisorteerimine (vees) ja etteanded saagidele. Peremees kurtis, et 45-kraadise külmaga pidavat sorteerijatel olema raske töötada :). Neljas pilt on näide vene ehituskunstist - kohalikud on näidanud üles suurt leidlikkust vanade lennukite taaskasutamisel :).

Thursday, May 25, 2006

neljapäevaku kaardi mõõtkava: A4

Seekordne neljapäevak siis Kaberneemes. Väga mõnusalt joostav mets on seal, kui välja arvata mõned `Läti moodi`raiesmikud, kus jooksmisest küll midagi välja ei tulnud. Eriti meeldis mulle lõpuosa, kus rada kulges mööda mereäärseid liivaluiteid ja sealset männikut. Jooksmas oli seekord AM, ehk siis Ave ja Maret - Katil oli muud tähtsad tegemised..

Aeg kahjuks pole kiita, hävisime Avega koos viienda KP (34) otsimisega - viga u. 30 minutit... Olime seda KPd juba hoolega otsinud kui kohtasime üht kena neidist, kes üsna kindlameelselt selgitas, et olime punktist juba mööda pannud. Ja õigus tal oli. Ekslesime siis veidi veel koos ja muuhulgas saabus äratundmine: tema küsis, kas mina olen Maare ning et ta on mu (tegelikult meie) blogi lugenud. Selline lugu siis:) Kahjuks unustasin tuhinas nime küsida - aga kui Sa nüüd loed, siis tervitan! Aitäh, et aitasid meil punkti leida!

Pärast läks ikka libedamalt - ühe korra tegime veel vea, ekseldes eelkirjeldet raiesmikus. Kuid selle 30-minutilise kõrval oli see köömes:) Aga poole raja pealt märkasin, et kõik kontrollpunktid tulid nagu liiga kähku kätte. Ma ei ole küll teab mis orienteerumise ekspert, kuid mulle tundub, et seekord oli TON kaartide trükkimisel läinud lihtsama vastupanu teed ning mahutanud õige mõõtkavaga kaardid A4 formaadiga paberile nii, et tegelik proportsioon paigast nihkus. Pühapäeval Jumindas sai selline mõõtkava nimeks "A4" - kui jooksime samuti kaardiga, mille Leivo oli lihtsalt A4 paberile välja trükkinud, kuid mis tegelikult pidanuks suurem olema. Noh, minu viga, et varem selle peale ei tulnud.. aga samas oleks võinud mingi lisateave kuskil väljas olla. Kontrollküsimus onupojale (Andres) ja tema naisele (Mariann) - andis sama tulemuse. Mariann - joostes B rada, oli sama tundmuse osaliseks saanud.

Üldiselt aga oli väga mõnus. Tundsin, et igasugu Metssigadest ja Punktijahtidest ja täppis- ja joonorienteerumisest on minu kaarditundmise oskusele oluliselt kasu olnud. Sellest moraal - mis sest, et mõnikord punkti ei leia ja tulemust kirja ei saa - iga metsaskäik annab tarkust juurde:)

Pärast kodus kuum vann apelsiniekstraktiga. Ja klaas külma naturaalset õunasiidrit. Tundub mõnus eksole?:) Tegelikult, täiuslikkusest on puudu veel keegi väga tähtis, kes alles homme alustab Venemaalt tagasireisi..

Tuesday, May 23, 2006

Et keegi mind valvaks ...

... Tallinna Linnateatris, Köismäe tornis ... oli planeeritud tänaseks õhtuks - plaaniks see jäigi ... näitleja Argo aadli haigestumise tõttu lõppes teatriskäik Köismäe torni uksel. Kui 3. mail õnnestus ära vaadata pool Juliat ja täna ei näinud isegi nii paljut, siis ... mis järgmisel korral?

et kõik oleks täpne :)

Leivo kirjutas oma veebis:

Ilmselt jäi meie teekond suurusjärku 26-28 km. Eks usinamad mõõdavad täpselt üle :-)

... ei tea küll, miks ma end puudutatuna tunnen, aga eile õhtul siis sai tõde jalule seatud: pühapäevase matka pikkuseks oli siis 33.11 km, minul kulus igatahes 3 258 kcal. Ja pühapäevasest `matkast` on kirjutanud siis Kaja ja Leivo, ning joonistanud (ehk siis pildistanud) Alar, Leivo ja Heiti.

Monday, May 22, 2006

puuhobune

Meil on kodus puuhobune! Täna hommikul veel väga ei olnud, aga õhtul juba oli peaaegu - komberdas kangetel jalgadel mööda tube ringi. Õhtul värvin ta punaseks, teen valged kaunistused ja saan endale Dala Horse-i :D.

Õhtul on meil kavas trepi ehitamine vol. 3, aga enne seda on plaanis osaleda Tallinna Sprindil, Kakumäel. Seoses läheneva võistlusega `FERRINO 36h matkasport 2006` läheme Kakumäele jalgratastega. Kuna maarel on jalad eilsest `jalutuskäigust` väga kanged, siis ta jätab tänase orienteerumise vahele. Mina osalen siis 4.2 kilomeetrisel joonorienteerumise rajal. Pärast jooksu tuleme koju treppi ehitama. Ühesõnaga - mõnus rahulik õhtupoolik 26.8 km rattasõidu ja 40 minuti orienteerumisega :).

Sunday, May 21, 2006

Lihtsalt Segased

Ei tegi nüüd, kas see pealkiri käib minu või Leivo, Kaja ja Alari kohta, kes moodustavad võistkonna "Lihtsalt Segased". Minu kohta ehk seepärast, et otsustasin nende tegemistega kaasa minna.

Aga kui kõik algusest peale ära rääkida, siis oli meil plaan Leivo eestvedamisel teha pühapäeval üks mõnus süstasõit Kaberneeme poolsaare ümbruses. Kuna aga neljapäeval ja reedel sadas lootusetult vihma, jäi süstasõit ära. Mitte et me vihma kardaksime, aga süsta oli mõeldud nagu rohkem puhkamise (!? ei usu tegelikult), mitte ponnistamise mõttes. No igatahes, meelitasid Segased meid süstasõidu asemel Juminda poolsaarele tegema "enne 36h võistlust ühte pikemat trenni". Mis minus kui nõrgimas lülis muidugi mõningaid kõhklusi tekitas ... aga siiski, pühapäeva hommikul olime kella 11 paiku Juminda poolsaare jalal, Pedassaare külas kohal. Enne liikuma hakkamist veel küsisime Kajalt, et mis plaan neil on. Kaja vastas, et plaanis on: "alguses natuke joosta ning siis matkata."

Sain sellest julgust juurde ja niimoodi siis alguses lippasin ikka teistega ühes tempos. Ilm oli suurepärane ja sealne loodus mõnus. Alguses liikusime mööda mereäärt, kus muuhulgas olime tunnistajaks ka lepatriinude kevadele- ehk pereloomise protseduurile :P.

Kolga - Aabla külas saime endale ka kaaslase- ilusa koera, kes meiega kaasa jooksis. Kohe tuli meelde juhtum Reksiga ning püüdsin küll koerale rääkida, et mõelgu hoolega, enne kui meile ennast sappa haagib, aga too ei hoolinud. Kuue kilomeetri pärast jõudsime Liiva küla surnuaeda, kus läksime ümber kabeli kõndima, et patud andeks saada. Kohalik lahke memm selgitas meile veidi kabeli loomise lugu (kuigi ka Kaja teadis siinset piirkonda ja elu hästi) ning seda, et meiega kaasa liikunud koera nimi on Ets ning et tema peremees on sinna kalmistule maetud ja et ta (koer siis) on pärit poolsaare teisest servast, Virve külast. Lubasime koera siis tagasiteel koju viia. Aga kui minema hakkasime, oli Ets kadunud. Küllap jõudis talle selle kuue kilomeetri ajal kohale, et parem on ilmselt otse läbi metsa otse kui segaste ja Heitiga koos tiiruga koju jõuda :)

Veidi aja pärast olime Juminda poolsaare tipus, kus vaatasime mälestusmärki 1941 aasta augustis hukkunud laevadele. Sealt edasi ikka mööda rannikut nii, et meri jäi vasakule. Ja ma pean ütlema, et kuigi olime läbinud juba veidi üle poole, ei paistnud kusagilt seda "alguses jookseme" järgnevat "pärast matkame" :). Mis tähendas, et liikumine toimus ikka jooksusammul. Mind päästsid kohalikud vaatamisväärsused (liba-piirvalvekordon, raketibaas, vaade lahele jne) ja see, et mõnel korral, kui üldse enam ei jõudnud, jäin jalutama ... Heiti ning teised siis solidaarsusest ka. Kuid pikalt ma proovisin neid jalutamispause endale mitte lubada - ses mõttes on hea koos treenida, et süütunne sunnib liikuma, muidu jääb teistel pool trenni ju tegemata :)

Hara allveelaevade sadama juures (mis oli tegelikult väga lahe uudistada) tundsin, et nüüd on tõeliselt raske - jalad olid rasked nagu pakud ja tagapihta veel valusad ka. Hakkas sadama ja vihm tundus soolane kui huuli puudutada, aga ehk mere ääres ongi nii :) Ehkki olime juba tagasiteel, ei lohutanud mind see eriti, sest tagasi oli jäänud umbes 6.5 km .. Jalad olid tõesti kanged ja sadama juures uudistades ei olnud veel jõud taastunud. Jäimegi siis Heitiga jalutama, kuna "Lihtsalt Segased" edasi jooksid. Kilomeetri pärast, "Maja kivi" juurde viiva matkaraja ääres kohtasime neid jälle. Siis sealt mööda matkarada - Segased ees, meie järel. Elu kivil, Maja kivi, mööda laudteed rabas vaatetornini ning sealt, mööda metsateed umbes 1 km veel suure teeni. Seda viimast me kõndisime, kuni Heiti tegi ebapopulaarse otsuse viimase kilomeetri joosta ... Tegelikult ei olnudki see nii ületamatult pikk ja raske kilomeeter :) Heiti püüdis veel minu kõrval kerge sammuga tippides mu meeleolu jutuga kõrgel hoida, samal ajal kui mina ähkimise vahel läbi hammaste pressisin: "kas ma pean ka rääkima" :)) Igastahes tulid autod peagi nähtavale ja olingi elusalt tagasi.

Ja ma siiski arvan, et sealt Hara sadamast meil ikka enam kuute kilomeetrit polnud - igaljuhul läks see rutem kui arvata oskasin.

Päeva kokkuvõte: 5 tundi 29 min, kilomeetreid ..., kilokaloreid umbes 3 000 ringis. Väga mõnus oli, sain palju tarkust juurde iseenda võimetest ja sellest kuidas pikemalt kesta. Eile Eurovisiooni ajal küpsetatud soolased seenepirukad õigustasid ennast, eriti peale seda kui Alar Kaja tehtud võileivad ühe suure kivi prakku viskas, küllap Kivinõid rõõmustas :) Ning aitäh Juminda poolsaare lahkele pererahvale, kelle kaevust me oma joogipudelid täitsime.

Pärast kehakinnitus ja saun meie juures. Jalad ei olegi enam niiväga kanged. Selle nädala võib edukalt lõpetatuks pidada. Ära jäi küll laupäevale kavandatud rattatiir kuid see eest saime targemaks magamistuppa kavandatava garderoobi osas.

Lisaks - veidi lähemal jälle 36h tunni võistlusele - ahjaa, meie võistkonna nimeks sai siis TurboKamm ja koosseisuks: Ave Palu, Kadi Taalberg ja mina. Nagu Kadi ütles: "lähme proovime ära, muidu ei teagi, milleks me kõik võimelised oleme :)"

Saturday, May 20, 2006

Marju Marynel Kuut

Istun ja vaatan Eurovisiooni lauluvõistlust. Ega siin eriti midagi vaadata ei ole, varsti hakkavad juba Juur ja Kivirähk oma kommentaaridega kah tüütavaks muutuma ... aga eilsesse päeva mahtus üks hoopis mõnusam kontsert, kui seda oli üleeilne Eurovisiooni poolfinaal. Nimelt käisime maarega Mustpeade majas, kus Marju Marrynel Kuut esitas oma loomingut.

Kontserdi nimi oli `Koos Vaikoga`, ehk siis külalisesinejaks oli Vaiko Eplik. Lisaks Vaiko Eplikule olid veel Ain Varts, Raul Vaigla, Marko Naissoo ja Hain Hõlpus. Loodetavasti annab Marju Kuut andeks, aga ta nägi välja nagu see pärdik sealt filmist `38 papagoid` :). Aga kontsert oli tore ... hoolimata sellest, et Mustpeade maja akustika on täiesti masendav, pooltest sõnadest ei saanud kaja tõttu üldse aru. Pealtvaatajaid oli umbes 20 ja muusikud tundsid endid väga koduselt, tegemist oli rohkem kokkusaamise kui kontserdiga. Mind vaimustas muidugi Vaiko Eplik, kes suutis väga hästi sulanduda Marju Kuudi lauludesse, hoolimata sellest, et ühtegi korda enne koos proovi polnud tehtud. Minule kui võhikule meeldisid ka Ain Vartsi ja Raul Vaigla kitarrisoolod :).

Aga loodetavasti spetsialist maare räägib varsti, kuidas asjad tegelikult olid ;) ...

Piedzīvojumu sacīkstes MONA-X 2006

Nii, nüüd on siis lõpuks ka eelmise nädalavahetuse seiklusvõistlusest lugu kirjutatud ja üles riputatud, sinna heiti.msn.ee lehele. Aega läks küll palju, aga tegelikult suvatsesid lätlased alles vist eile võistluste tulemused üles riputada. Võistluste ametlik koduleht siis www.mona-x.lv.

Thursday, May 18, 2006

Eurovisioni 51. lauluvõistlus

Kell 22:00 Eesti Televisioonis. Meie vist isegi vaatame ... sõpradega ... ega muidu ilmselt ei kannatagi vaadata :). Siia juurde pisitilluke nõuanne: vaatamisele annab kõvasti värskust, kui kommentaare kuulata samal ajal Raadio 2-st, kus saadet kommentaarivad Mart Juur & Andrus Kivirähk ... eelmisel aastal tegime nii ... mõjus.

Julia vol. 2

Nii, teine katse õnnestus. Mäletatavasti käisime 3. mail vaatamas Draamateatris etendust Julia, mis tol korral katkestati peale esimest vaatust, eile siis oli õnnelik võimalus see etendus lõpuni vaadata.

Meie õhtused üritused algasid, nagu ikka, Hansapanga tervisejooksuga. Peale jooksu jõuame endid kiirelt kodus pesta ja ilusad riided selga panna, ning juba kihutamegi Draamateatrisse, etendusele Julia. Ausalt öeldes, tuleb minu puhul see esimese vaatuse kordamine ainult kasuks. Kui esimene kord läksin vaatama etendust `Romeo ja Julia`, siis sellel korral oli mõnus vaadata, kuidas `rokiti` läbi stseene etendusest. Minule isiklikult meeldisid lavastuse laulud - Malmstein Majakovskit laulmas oli äge, sama ka võrukeelsete laulude kohta. Enne lõppu kiskus etendus küll vahepeal väheke `Jesus Christ Superstar`-iks, aga lõpp oli ilus (nagu Juliale kohane :)). Kokkuvõttes tuleb öelda, et üks selline etendus, mis mulle raudselt meeldib.

Monday, May 15, 2006

raske ärkamine hommikul

Ei mäletagi, millal viimati oli hommikul ni raske ärgata, kui täna hommikul - silmalaud olid nii rasked ja silmad paistes. Selles on süüdi muidugi üks vahelejäänud öö, mis möödus Läti metsades. Igatahes oli see üks huvitavamaid ja tasavägisemaid Läti seiklusvõistlusi ja erilist heameelt tegi see, et pingeliseks tegid võistluse mitte lätlased, vaid eesti võistkond, nimega Mona-Lisa. Katsun lähipäevil saada ühelepoole ka võistluse jutukesega, aga tulemus on siin pildil - võitsime endile mobiiltelefonid Nokia 3250. Nüüd olen dilemma ees: uus telefon on oluliselt vingem, kui mu vana, 6230, aga nagu totter on täiesti korralikku, tööandjalt saadud telefoni kõrvale heita ja hakata uut kasutama. Kui kellelgi on huvi, siis müün suhteliselt soodsalt (ehkki valutava südamega) maha :).

Päeva peale on uni üle läinud ja lihatest valu ja kangus kadunud ja nii võtsime maarega õhtul osa orienteerumisvõistlusest Tallinna Sprint, kus täna kavas selline ala, nagu täppisorienteerumine. Täppisorienteerumine on muidu nagu tavaline orienteerumine, aga mngi osa rajast on selline, kus näiteks mingi punkti piirkonda on pandud terve hulk sama numbriga punkte, ning võistleja ülesanne on kaardi ja legendi abil leida õige punkt ja see märkida. Juhul, kui võistleja märgib vale punkti, saab ta selle eest trahvi (täna näiteks oli valesti märgitud punkti eest trahv 1 minut). Tänasel, Randvere kaardil, oli päris huvitav, kuna minul olid näiteks viieteistkümnest punktist 14 kivipunktid ja iga punkti piirkonnas oli kive tegelikult suurem hulk. Peaaegu oleks ühes punktis trahvi saanud, kui vaatasin, et nüüd olen suutnud küll rajameistri üle kavaldada ja punkti edukalt kätte saada ... õnneks märkasin viimasel hetkel ka teisel pool kivi teist punkti ja legendi uurimisel selgus, et minu punkt peabki asuma kivi põhjaküljel, mitte lõunaküljel :).

Ainus inetu asi tänase orienteerumise juures oli see, et pidime maarega mõlemad raja pooleli jätma, kuna majaelanikega oli kokku lepitud tänane maja trepi ehitus - ikkagi hilinesime peaaegu pool tundi. Aga trepi plaadid said välja lõigatud ja jäid ootama järgmist vaba momenti, millal nad paika panna ...

Sunday, May 14, 2006

Mona X: ISC esimene, Mona- Liisa teine

Just sellise SMSi sain hommikul kell seitse. Eestlased tegid siis Lätis puhta töö:) Mainitud Mona- Liisa siis ka eesti tiim: Riho Roopõld, Siiri Mere, Reigo Luurmees ja Urmo Liblik. ISC Adventure Team olla lõpetanud juba kell 3 öösel- seega üsna kiire võistlus sest nende start oli kella 1 paiku päeval.
Aga eks kangelased kirjutavad ise täpsemalt. Nüüd nad juba koduteel

Saturday, May 13, 2006

Päevitajad Kadriorus ning ring peale Viimsi poolsaarele

Hommik algas kell kuus. Sest Mona -X ootas - mitte mind:) Väikese hilinemise ja rapsimisega saime siis asjad kokku ja Randy juurde kella seitsmeks, sealt nad siis startisid. Mina läksin koju, kell oli pool kaheksa laupäeva hommikul ja ma ei osanud kohe alguses midagi pihta hakata.. Lugesin läbi laupäevase lehe ja .. läksin korraks veel põõnama:) Ärkasin kella 11 paiku telefonikõne peale Läti lähistelt...

Tegin endale veel teiskorda pika laupäevahommiku ja kuna siis sain teise kõne Lätist, nüüd juba peaaegu stardijoonelt, otsustasin solidaarsusest ka ise end ratta selga vedada. Väljas oli mõnus:) Asutasin ennast Pirita poole, ilma erilise sihita ja vaatasin niisama ümbrust. Kadrioru pargis olid päevitajad muru peal koha sisse võtnud - meenus miskipärast Nu pogodi film, kus seamamma külgi praadis:P No sellised naised seal olidki.. ei puudnud ka mõned kõhetud vanamehed, käed puusas seismas.. no kindlasti tuleb meelde pilt Pirita rannast, veepiiril jalutavatest shokolaadpruunidest vanameestest:))) Kahju et fotokat kaasas ei olnud.

Pirita tee üks suund oli kinni ja seal oli mingi rulluisuvõistlus.. lahe, homme plaanin ise ka proovida- tõime just Harkust rulluisud ära. Aga enesele märkamatult olin äkitsi Haabneeme teel ja otsaga Püünsis- sõbranna Tinni juures. Keda loomulikult polnud kodus, aga jätsin talle tervituskirja kriidiga kivi peale, loodetavasti ei kustuta vihm seda ära:) Edasi Kelvingisse, ütlesin tere Timmole, Meerile ja Veldale ning siis edasi, ikka mööda rannikut Tammneeme, Leppneeme ja Randvere - Anu juurde. Anu tegi pealelõunauinakut ning ei hakanud teda üles ajama, panin hoopis ajama teletorni poole ning perekond Aavade häärberi juurde Põdrakanepi tänavas. Neid ka ei olnud. Jätsin teate- kirja tolmusele autole:)

Edasi ikka kodu poole tagasi, möödusin ka Maile-Toomase kodust aga sisse päris ei pööranud, siis võtsin Maarjamäelt mõned tõusud ülesse KUMU poole.. siis veel mõned üles- alla sõidud lauluväljakul.. ehh mõnus... Kell pool viis olin kodus tagasi, parasjagu sai. Tõeliselt hea oli sõita ja taasaavastasin enda jaoks mõnusad külasopid Viimsi poolsaarel - ilus on ikka see Eestimaa:)) Esimest korda tundsin kerget väsimust alles teel Randverest tagasi, kui oli tõusnud tugev vastutuul.. aga tegelikult oli sõita äraütlemata mõnus- omas tempos, ilusa ilmaga, täpselt sinna kuhu parasjagu pähe tuleb. Rattakompuuter oli katki, nii ei tea ma, palju kilomeetreid kogus- aga lõppeks polegi oluline- neli tundi mõnusat sõitu läks täie ette.
Homme on emadepäev- mõtlengi just, et kas sõita koju Raplasse auto või jalgrattaga.. ilmselt aga ikka peab esimese variandi valima, sest muidu läheb kiireks. Loodetavasti jõuavad Mona X-lised õhtuks koju ja siis peaks ju saun soe olema:)

"Eesti matus" Draamateatris mahtus veel õhtu kavva pärast kodu korda tegemist:) Sõbranna Manniga polnud ammu kokku saanud, kõigepealt saime suutäie naerda ninga pärast said kõik maailma asjad selgeks räägitud:)) Teinekord saab nii iseenda jaoks nii mõnegi asja lahti räägitud ja pärast kohe tead, kuidas on:))

Aga teatrist rääkides- uskumatu, kuidas mõni oskab ikka asju täpselt nii kirja panna nagu on. Kivirähk ma mõtlen- ta on tabanud eestlase hinge punktipealt. Mitte ainult selles tükis... Esimest korda nägin Eesti Matust muuseas ühe külanäitemänguseltsi esituses. Täitsa lõpp- inimesed mängisid iseennast - eriti ehedalt... See tükk peaks eestlastele kohustuslik vaadata olema:)

Friday, May 12, 2006

MONA-X 2006 läheneb

Nii ... viimased ettevalmistused siis homseks seiklusvõistluseks ...

... vaatasime üle perekond Aavade uue `armukese` - see polnudki nende uus auto, Honda FR-V, vaid hoopis basskitarr (kurat-teab-mis-mudel-see on, meie-ei-pidavat-sellest-midagi-teadma), igatahes maksab umbes samapalju, kui minu jalgratas :), ja on väga edev (nähes, kuidas pereisa silmad sellest rääkides särasid).

Aga õhtul tegeleme võistlusteks ettevalmistusega, st. mina joon veini ja maare küppsetaab :). Igatahes on eesmärgiks Nokia 3250, mis on ette nähtud võitjaile. Jääb üle loota, et alkohol põleb aeglaselt, ja energiat jätkub (see jutt ei ole mõeldud lugejatele alla 21 aastat). Igatahes homme stardime kell 7:00 Veskimöldrest ja värskeid uudiseid võib lugeda aadressilt http://www.mona-x.lv/ ...

Thursday, May 11, 2006

TON, sedakorda Kose-Lükatil

Meeldiv on tõdeda, et mõned inimesed õpivad oma vigadest. Tänasel orienteerumisneljapäevakul jagus kaarte (vist lausa stardi lõpuni ja igaühele tema oma rajaga), must oli ka kaardil kujutatud musta värviga ja muud head asjad. Rada oli samuti huvitav, pikkust 7.7 kilomeetrit ja 20 kontrollpunkti. Täna suudan ülikiirel rajal teha umbes minuti jagu vigu ja aeg tuleb veidi alla 41 minuti. Ning enesetunne läheb iga jooksuga aina paremaks.

Ja maare käskis kirjutada, et tema leidis kah oma 21A klassi rajal kõik punktid üles. Ja tundub, et päris edukalt - ma ei saanud kuigi kaua finišis olla, kui ta juba oligi kohal. Kui nii edasi läheb, siis pole varsti enam mina see, kes finišis oodata saab :) ...

[updated by heiti, next day at 08:40] Hommikul viskasin pilgu eilsele orienteerumiskaardile ja oh häda! Olen eile ju ühe vale kontrollpunkti võtnud. Praegu, vaadates ka eilseid protokolle, näen, et mina ei olnud ainus loll, oli neid veel teisigi:

 1267 Heiti Hallikma            Võru        00:40:47 20p
  660 Armo Hiie Lennubaas 00:41:08 20p
 3737 Arvo Ambel 00:46:02 20p
 4864 Indrek Saarepera Stamina 00:47:02 20p
 1275 Jaanus Reha Koop 00:47:57 20p
  999 Roman Shved SRD 00:49:15 20p
 5699 Tiit Pekk Hansapank 00:49:30 20p
 2017 Lauri Lahtmäe Kape 00:52:49 20p
  602 Jaanus Soots 00:53:54 20p
 7880 Taimar Väljataga JK Alpinis 00:54:50 20p
 4755 Markko Abel ABS 01:05:13 20p
 2010 Jaan Korrol Mercury 01:06:50 20p
Teistest on lohutust loomulikult vähe, aga see ajab ikka vihale küll: `vana mees ja ikka nii loll` :).

Middendorffi jälgedes

Kui spordisaavutustest rääkida, siis võtsime eile maarega osa Stamina Tallinna Hansapanga Tervisejooksu teisest etapist, mis toimus Merimetsas. Loomulikult oli kohal ka Kaja. Pärast jooksu sõitsime veel jalgratastega mööda linna.

Aga õhtul vaatasime televiisorist filmi Middendorffi jälgedes. Film räägib Eestist pärit baltisakslasest, Alexander Theodor von Middendorff-ist, kes juhtis 19. sajandi keskel teadusekspeditsiooni Taimõri poolsaarele. Pean tunnistama, et film meeldis mulle ja kindlasti soovitan teistelegi vaadata. Ja on muidugi meeldiv tõdeda, et olen nii kõva mehega, nagu Riho Västrik, osalenud ühes võistkonnas, öistel päästetööde võistlustel :).

Üks hea asi veel eile õhtul ... proovisime maarega ära ühe uue (meie jaoks) valge veini - Michel Léon gewurztraminer-i. Julgen ka seda teistelegi soovitada :).

Tuesday, May 09, 2006

jäme piiririkkumine :)

Reedel, 5. mail sain kätte oma uue passi ... ja täna, sirvides (puhtalt nostalgiast) oma vana passi, avastasin jämeda piiririkkumise:

Olen kolmapäeval, 09. novembril 2005 sisenenud Venezuelasse (Repùblika Bolivariana de Venezuela). Esmaspäeval, 21. novembril 2005 olen ma sisenenud juba Venemaale, ja seda Ivangorodi piiripunkti kaudu. Venemaalt tagasi Eestisse olen tulnud reedel, 25. novembril. Ja kõige lõpuks - laupäeval, 24. detsembril 2005 olen lahkunud uuesti Venezuelast ...

... Oma teada saabusime Venezuelasse küll reedel, 9. detsembril 2005 ...

aru ma ei saa

Tallinna koduleht kirjutab (ja lisaks pasundab kogu meedia):

Tartu maantee Liivalaia-Odra tänava vaheline lõik suletakse liikluseks alates 8. maist. Seoses sellega muudetakse liiklus Kunderi tänaval kahesuunaliseks alates 29. aprillist.

Tartu maantee rekonstrueerimise käigus laiendatakse sõiduteed 2+2-rajaliseks. Ehitatakse uus trammitee, mis tuleb vasakule poole teeserva.

Pole ma veel ühtegi kaarti ega skeemi näinud, kus trammitee oleks joonistatud vasakusse teeserva ... või käivad meil ilmakaared (ja käelisused) `Linnavalitsuse poolt vaadates`.

Ja lugupeetud Linnavalitsus, ärge genereerige html koodi Microsoft Word-iga:
`<P><SPAN lang=ET><o:p></o:p></SPAN></P>`.

Monday, May 08, 2006

prügikolli võistlus

Täna siis jälle kavas SK Tallinna Kompass poolt korraldatav Tallinna Sprint osavõistlus, Astangul. Seekordne etapp on pretensioonika nimega `kaljukuninga võistlus`. Nagu olen kõik korrad tõdenud, on perekond Tarmakud saavutanud sel aastal tõeliselt kõrge taseme võistluste korraldamisel: kvaliteetsed kaardid, huvitavad rajad, mõnus võistluste õhkkond jne.

Tänane võistlus oleks tõesti võinud olla `kaljukuninga võistlus` kui ainult ... selles ei saa küll kuidagi korraldajaid süüdistada, aga lihtsalt MASENDAV milline kogus prügi ja saasta saab ühe väikese maa-ala peal olla! Võistlus ise oli tegelikult huvitav, kaardi mõõtkava, 1:5 000, sundis pidevalt ja väga tähelepanelikult kaarti lugema. Läbisin 5.03 kilomeetrise ja 19 kontrollpunktiga raja ajaga 35:28. Keskmine pulss 157, max pulss 166.

Aga õhtul ehitame oma majale treppi, st. katame valatud treppi plaatidega. Saame valmis ülemise astme.

Punktijaht 2006

Laupäeval käisime maarega Palukülas punkte jahtimas ... ehkki ... algas see lugu kartulite panekuga ...

... niisiis, reede õhtul panime Raplas kartuleid, või õigemini pidime panema ... sest selleks ajaks, kuni maare ükskord oma tööpäeva lõpetas (jah, ei ole enam maksumaksja kulul, tema rahakotis sorimine ja internetis surfamine :D), oli kell juba niipalju, et väljas läks pimedaks ja nii lükkasime kartulipaneku järgmisele päevale.

Laupäeval siis otsustasime enne punkte jahtida ja siis kartuleid panna, aga kui enne Punktijahti Raplas kiire peatuse tegime, siis selgus, et kartulid maas ja enamus vagudestki juba kinni aetud :). Nii siis suundusime Palukülla, kus võistus toimuma pidi ... ja ka toimus, ehkki 10 minutit enne starti anti teada, et võistluste üks korraldajatest, `olümpiavõitja Jüri Tarmak hilineb veidi (koos osade orienteerumispunktidega), aga on jõudnud juba Rapla maakonda`. Ilm oli imeilus (24 kraadi sooja) ja sellest küll keegi numbrit ei teinud, et start lõpuks umbes 10 minutit hilines.

Ja rada oli huvitav - algas ühisstardist, siis pidi iga võistleja võtma etteantud punktid, valides ise nende läbimise järjekorra, siis läbima vaatepunkti ja järgmised etteantud punktid oma valiku järgi. Raja lõpp oli juba tavaline suundorienteerumine, st. joon ja järjekorranumbrid näitasid, millises järjekorras tuleb punktid läbida. Maastik oli ülitihe aga muidu põnev - ja kogu minu 6.4 kilomeetrine rada oli ära mahutatud üheruutkilomeetrisele kaardile! Ja pärast võistlust teeme selle aasta esimese supluse (no sellise supluse, kus me läheme täiesti vabatahtlikult vette, ilma et oleks parajasti käsil mingi seiklusvõistlus vms :)). Pärast võistlust käime siis Raplas, Meie pubis söömas.

Ilmselt tuleks mõned blogid arvata keelatud kirjanduse hulka ... sest järgnevas on süüdi ilmselt justnimelt see artikkel :) ... st. panime selga rattariided ja tegime võistlusele lisaks veel tiiru jalgratastega Rapla ümbruses. Kokku tuli 28.6 km.

[maare] punktijaht oli hästi armas võistlus, väike seltskond aga hingega asja juures. ning rada oli huvitav. Maastiku poolest suhteliselt raske - nii läbitavuse kui selle poolest, et punkte otsides tuli joosta pidevalt mäest üles ja alla ning sealsed künkad on üsna teravate tõusudega.
Järgnenud rattasõit oli puhas mõnu:) vähemalt meie jaoks, oleks rohkemgi sõitnud aga õhtu tuli kätte.

Meiega kaasas olnud hundikoer Reks vist aga sama rõõmu ei jaga.. s.t sõidu algul jagas küll.. jooksis hooga kaasa ning edasi-tagasi meie ja veidi tagapool sõitva ekipaazhi (õde Pille + väike Minna) vahet, keel ripakil ning püüdes edutult iga kraavi juures joogipeatust teha ... Veidi aja pärast aga proovis hoida meile lihtsalt järel, kuni otsustas, et Pillega ühes tempos on vist parem ja temaga koos keeras ka tagasi. Järgmisel hommikul ärgates leidsime Reksi oma kuudist, käpad seotud ja nii ta päev läbi vaid lamaski, püüdes liikudes võimalikul vähe esimesi käppi maha panna. Vaene koer.. korra ta talvel püüdis Heitiga kaasa joosta suusarajal.. nüüdseks oli selle vist juba unustanud..

Pühapäeval, kui Heiti jälle ratta selga istus, ei teinud Reks seda nägemagi ... nüüd näeb temagi, mis elu mul on, kui kogu aeg pean Heitile järele hoidma:)

Ferrino 36 h Matkasport 2006 - otsitakse kolmandat!

Otsustasime Avega Matkaspordi 36h asja ikka plaani võtta. Selgub aga, et meil on puudu kolmas liige, sest kuldse KAM´i Kati on sel ajal puhkusereisil. Sellega seoses kuulutame välja avaliku konkursi kolmanda tiimiliikme leidmiseks.

(Siin) meil soolisi eelistusi ei ole:P Seega ükstapuha, kas moodustame sega- või naistetiimi. Peamine et tiimiliige vastaks kahele põhilisele nõudmisele: 1. võime säilitada huumorimeelt ja 2. hoida ühist eesmärki: läbida rada soovitavalt etteantud kontrollaja piires. Kilekotikohta me püüdma ei lähe.

Kasuks tuleb: orienteerumisoskus.

Seiklusteotsijail palume pöörduda:)

Thursday, May 04, 2006

TON Männikul

Tänase tööpäeva lõpetuseks siis jälle orienteerumisneljapäevak, seekord keskusega Männiku karjääris. Rada täna 6.17 kilomeetrit ja 17 kontrollpunkti.

Tegelikult ei ole ilus küll kaevelda, aga ... jõuan starti küll suhteliselt hilja, aga siiski pool tundi enne stardi ametlikku sulgemist. Kaardid radadega on loomulikult lõppenud, minu stardihetkeks on lõppenud ka puhtad kaardid. Stardis valitseb totaalne segadus, analoogne esimese neljapäevakuga. Huvitav, mitu neljapäevakut on veel vaja, enne kui klubi TON hakkab rohkem kaarte valmis trükkima. Tegelikult oleks neil väga lihtne tuua starti üks värviline laserprinter ja siis vastavalt vajadusele kaarte juurde trükkida, aga tundub, et seda on küll väga palju tahetud.

Rada on suhteliselt igav - palju selliseid punkte, mille edukas läbimine sõltub rohkem vedamisest, kui orienteerumisoskusest. Suudan metsas umbes paari minuti jagu vigu teha ja saan ajaks 33:44. Max pulss 173 ja keskmine 163.

Tallinna Prügila

Täna oli harukordne võimalus näha ära uus Tallinna Prügila. Nimelt tõin koju ära trepi jaoks pesubetoonist kõnniteeplaadid, millest esmaspäeval on plaanis maja trepp ehitada. Ühe soojaga ladusin siis pakiautosse kogu kevadise koristamise käigus tekkinud prahi ja viisin selle prügilasse. Päris kena koht, sellel uuel prügilal. Oleks jätnud päris hea mulje, aga see hais ... see rikkus kõik ...

annan ära kompassi

Nagu ühes varasemas postituses kirjutasin, ostsin endale uue kompassi ... ja sellega seoses annan ära oma vana - kuidagi kahju teist ära visata.

Näitab veel täiesti õiget suunda, probleemiks ehk ainult see, et kompassinõel ei rahune nii kiiresti kui ma oleks soovinud ja olen metsas mõned korrad selle tõttu suunavigu teinud (hea, kui saab jälle süü oma kaela pealt ära). Aga kes soovib, võib selle saada ...

Wednesday, May 03, 2006

parem pool Juliat, kui tühi koor ...

Kui tahta üritada kõik tööasjad korralikult ära teha, siis on selge, et kannatab vaba aeg. Täna oli just niisugune päev ... vähemalt maarel ... ja siis ka loomulikult minul. Plaan oli ilus: kell 18:00 lõpeb tööpäev, siis Hansapanga tervisejooksule, siis koju pesema ja siis Draamateatrisse Juliat vaatama.

Tegelikkus nägi välja pisut teistsugune (v.t eelmist postitust) ... aga igatahes kell pool seitse olime juba Kadriorus ja veendusime, et tervisejooksule ei jõua, kui tahame jõuda teatrisse ... poolel teel Kalamajasse otsustame, et parem üks teater vähem, kui kogu tervisejooksu sari hukas ... Kadriorgu jõudes tuleb veelgi parem idee: maare läheb jooksma mina koju teatririiete järgi. Aga make up enne teatrit? Pesemine? Ah, kohe ei tule seda juttu, as maare seletab, mul vähemalt hea pealkiri ... :)

[maare] las ma nüüd kirjutan, kuidas asjad tegelikult olid. Viimane koosolek lõppes veidi peale kuut, see tähendas, et Kadriorgu jõudmiseks, riiete vahetamiseks, jooksmiseks, kojusõiduks ja riiete vahetamiseks ning teatrisse jõudmiseks jäi veidi alla kahe tunni. Telefonis selgus, et Heiti on autoga, kus ka minu jooksuriided sees, juba Kadriorus ja tegelikult ise juba jookseb kuskil Sisekaitseakadeemia kandis ... Kui ma poole seitsme paiku kohale jõudsin selgus, et auto oli pargitud Kadrioru sinna nurka, mis minu asukohast kõige kaugemal oli. Sealt omakorda starti tagasi oli samuti pikk maa ... No selge, mõtlesin. Enam ma jooksma ei jõua ... Aga mul oli niiiiii hirmus isu naaaatukenegi joosta. Pealegi ei teadnud ma päris kindlalt, kas meie SK Leevike ikka ilma minuta kolm liiget kokku saab ja nii oleks ma kohe esimesel korral maha mänginud kogu tiimi võimalused peaauhinna loosimisel osaleda ...

Kui Heiti õhetavate põskedega kosutavalt jooksuringilt (sic!) minuga üheaegselt autoni jõudis, mõistis ta ilmselt üsna selgelt, et siit midagi head loota ei ole. Edasi pole vaja palju seletada ... Pildi juurde tuli hääl tagasi peale seda kui olin esimese kilomeetri tulistvalu ära kihutanud. Enne seda olime poolel teel Kalamajja auto uuesti ringi keeranud. Seega mina läksin jooksma ja Heiti samal ajal koju teisi riideid tooma, et me ikka teatrisse ka jõuaksime.

Ühesõnaga, lõppes see asi nii, et loomulikult mingit make up´i ei toimunud. Aga selle eest oli peale jooksu pilvisus läinud ja maailm jälle helgema näoga ... Ning isegi teatrisse jõudsime kaks minutit enne etenduse algust.

Etendus ise oli huvitav ... Algus muidugi oli selline, et lihtsalt oli huvitav, laval oli igast tegevust ja muusikat ja ... ainult me ei saanud päris täpselt aru kas kogu selles liikumises ja tekstis ja muusikas ka mingi ühine nimetaja on :). Poole vaatuse peale aga hakkas juba koitma ka ja tegelikult võiks tüki lausa heaks nimetata kui ...

... oleksime selle lõppu ka näinud. Nimelt peale esimest vaatust kestis vaheaeg imelikult kaua ning kui tuled lõpuks saali kutsusid, astus lavale üks kena tütarlaps, kes teatas, et nüüd on tehnika alt vedanud ning seetõttu täna teist vaatust mängida ei saa. Et olgu me nii kenad ja tulgu 17. mail jälle, siis saab esimese osa kordusena ning teise osa kauba peale vaadata. Egas midagi, saimegi varem õhtule ja võib olla järgmine kord saame juba algusest peale etenduse sügavamast ideest aru :). Parem pool Juliat kui tühi koor.

mõttetu mees

Täna olin kohe täiesti `mõttetu mees `: helistasin valel ajal, parkisin auto valesse kohta ning siis andsin selgitusi auto asukohast vales keeles. Aga tegelikult olid minu eesmärgid õilsad ... ühesõnaga umbes nagu geenius, keda tema eluajal ei mõisteta ...

Tuesday, May 02, 2006

orienteerumine Hiiul

Täna võtsime maarega osa Tallinna orienteerumisteisipäevakust. Rada 6.2 kilomeetrit ja 15 kontrollpunkti. Kohaks siis onkoloogiahaigla ümbrus ja Pääsküla raba. Ilm on imeilus, mingi 15 kraadi sooja ja päikesepaiste. Rada midagi erilist ei ole, ainult ... teel kolmandasse kontrollpunkti üritan mingit kraavi ületada. Kahjuks murduvad roikad, mis üle kraavi pandud ja sulpsan vasakut jalga pidi üle põlve (kui mitte öelda, et m...deni) mõnusasse püdelasse turbasse :). Siunan veel mitu etappi ennast ja rajameistrit. Aga nagu Reigo OK Nõmme kodulehe kommentaarides kirjutas, nii ka minul - no lihtsalt ei tõuse täna ... pulss loomulikult. Saan keskmiseks pulsiks 162 ja max pulsiks 174. Ja 35 minuti ning 27 sekundiga kulutan 727 kcal.

Aga nüüd aitab sellest kehakultuurijutust, homme on meil igatahes täiesti puhas kultuur - Eesti Draamateatris etendus Julia.

[maare täiendus] no tegelikult päris kehata me ka täna ei pääse, algab ju Hansapanga tervisejooksude sari! ning Raidla & Partnerid SK LEEVIKE on stardijoonel :)

veelkord Xdream-ist

Nagu maare juba kirjutas, toimus pühapäeval siis Hansapank Xdream esimene osavõistlus. Ei hakka siin blogi lugejaid tüütama pikema jutuga meie, st. ISC Adventure Team seiklustest rajal, kel soovi, võib sellest lugeda meie kodulehelt heiti.msn.ee, võiks ainult veel seda üle korrata, et ilm oli tõesti lihtsalt suurepärane - päike paistis, ilm polnud ei liiga külm ega liiga palav ja vesi oli veel meeldivalt jahe - kui pea või keha rajal üle kuumenesid :).

Ja Karu saun oli taaskord tasemel - nii võistlusmuljete vahetamiseks kui valusate ja kangete kehaosade pehmendamiseks. Ja tänud abivalmis taksojuhtidele - Karule ja Jürgenile.

[heiti 13:30] Ja veel - minul kulus aja 5:58:06 peale kokku 5 502 kcal ja võtsin selle ajaga 629 tõusumeetrit. Sellest jalgrattal veetsin 2:39:24 ja 320 meetrit, joostes 2:00:29 ja 298 meetrit ja kanuus 1:15:53 ja 11 meetrit (just nimelt, 11 meetrit, aga ilmselt tuleb enamus meetreid sellest, et käisin kaldal punkte võtmas, ehkki sõitsime ju ka vastuvoolu).

8. mai läheneb

Täna hommikul tööle sõites, nägin linna sisse sõitvate autode järjekorda, mis oli peaaegu Assakuni. Ei tea, kas juba treenitakse autojuhtide pingetaluvust ummikutes seismiseks :)?

Monday, May 01, 2006

tulemused väljas

B_NAISED Rada (2): 27 KP 29 km

    # NR Nimi                                  Tulemus
1. 7 GARMONT Challenge Team 05:18:24
2. 26 Männikumäe Naised 05:34:19
3. 8 AasaLead 06:03:40
4. 103 Tark ei torma 06:09:50
5. 51 Turboparmud 06:20:08
6. 88 Õhtuks rihmaks 06:22:09
7. 9 KAM 06:22:31
8. 71 KRATT x3 06:22:33
9. 50 Diletandid teel 07:18:08
10. 63 ACG 30min trah 07:18:47
11. 24 Oota Sa! 07:23:30
12. 49 Leelo 07:28:05
13. 96 Kes otsib, see leiab 30min trah 07:39:49
14. 93 Lihtsalt Baleriinid 07:51:45
15. 70 Pipsikesed 07:54:40
16. 80 VAPRAD JA ILUSAD 08:43:21
17. 35 Õrnad õied 60min trah 09:52:31
18. 43 Piraaja 240min tra 11:33:32
19. 33 Hiired tuules 210min tra 12:34:16
Ehk siis seitsmendad. Meist eespoololijatele kaotame 20 sekundit ja nende eespoololijatele veidi üle kahe minuti. Ei olegi nii lootusetu tegelikult. Ning alates kolmandast on üle kuue tunni kõik. Raja kogupikkus linnulennult 29 km. Kui pikk tegelikult, kes teab. Üle 3000 kilokalori kulus, näitab mu pulsikell.

Meid ootab öine Kurgja.

Xdream - jälle KAM(M) :)

Selle aasta esimese etapi eel tundsin ärevust. Ööl enne Xdreami juba võistlesin, läbides unenägude erinevaid etappe. Ja pühapäeva hommikul, kui olime juba Karu juurest rattad peale võtnud ning Kõrvemaa poole teel, tundsin äkki, kuidas nagu mingi kraan oleks lahti keeratud ning adrenaliini hakkas pahinal verre voolama. Käed läksid selliseks nõrgaks ja kehasse voolas mõnus ärevus.

Mulle kohe ei meeldi kunagi stardid ... rajal on juba parem, seal võib olla raske, aga tunne on parem. Seekord oli veel meie stardinumbriks on 9, mis tähendas stardikohta teisest reast (ilmselt esimest ja viimast korda hindasid korraldajaid meie "teeneid" nii kõrgelt :P). Seeda ei saanud enam ennast vabandada teiste selja taga ootamisega ega muu säärasega ja pidi kohe täie auruga tomama.

A-raja start ära nähtud, sättisime endidki valmis. Pauk käis ja minek! Mina ei jõudnud küll kaarti ratta kaardihoidja vahele torgata, vaid hoidsin seda kuni esimese kontrollpunktini hambus. Hoolimata sellest tuhisesid meist kahelt poolt ratturid mööda nagu postist. Aga eks me olime natuke ettevaatlikud ka, mina eriti siis, kui nägin kahte kukkunut tee kõrval oigamas. Tänaseks on teada, et nende saatuseks oli rangluumurd mõlemal.

Meie jõudsime siiski vigastusteta vahetusalasse. Tee peal möödusime veel ühest vaatetornist, kus tundsin selgesti lisaülesande lõhna, aga sellest hiljem ...

Kaks esimest rattapunkti võetud ja siis kanuu. Seda (kanuud siis) tuli kuskil 300 meetri kauguselt parklast jõeni vedada, mis tähendas jälle, et olulise edu saavutasid siin mees- ja segavõistkonnad kuna meie tegime mitu vahepeatust ja puhkasime enne kui jõeni välja jõudsime. Aga lõpuks saime kanuu vette ja siis punuma s.t sõudma. Esimese kanuupunkti juures pani Ave SI-pulgaga koos täie hooga kaldale kõrkjate vahele ajama. Sealsamas oli veel kümmekond paati kalda ääres ning kõik hõikusid läbisegi oma võistkonnakaaslasi tagasi. Liikusime Katiga kanuuga veidi allavoolu ning lõugasime ka täiest kõrist ... lõpuks Ave tuligi, üleni märg, sest kontrollpunktini jõudmiseks oli vaja jõe lisajupp ületada, milleks mõistagi ei olnud aega purret otsida. Ave olla vaid päästevesti seljast koorinud et kiiremini üle saaks :)

Järgmise punkti leidmisega veidi kiirustasime ja sealt tuli ka eie esimene viga - jälle tagantjärgi tarkus - loe ise kaarti, ära vaata kuhu teised lähevad. Liiga vara hakkasime järgmist punkti otsima ja Ave kalpsas jälle kaldale ... ootamise aeg on pikk, eriti kui näed, et mitumitu võistkonda mööda kihutab. Karjusime jälle koos teistega ja hõigati vastu ka, aga või me siis aru saime kes, kus või mida karjub. Lõpuks kannatus katkes ja otsustasime taas jõge mööda allavoolu liikuda ja sealt Avet otsida - no seal ta juba oligi, seekord jõe teisele kaldale ujunud ja jooksis meile vastu. Kes ütles, et esimesel etapil ujumisülesannet ei ole? :)) Hiljem rajal oli mul endal nii palav, et igatsusega vaatasin järvede poole - oleks hea meelega sumaki sisse hüpanud ...

Kanuuetapp väikeste viperustega läbitud, jõudsime kanuu lõpp-punkti ja jooksuetapi algusesse. Seal kaua aega ei kulutanud ja panime punuma. Kõik tundus hästi sujuvat ja need tüdrukud, kellest üsna kanuuetapil osava kanuutõstmisega üle purde möödusime, paistsid ilusasti kauguses püsima. Tee peal saime veel ühe naistevõistkonna kätte ja tunne oli paljutõotav. Mina olin küll enamus aega ankrumehe rollis kuid siiski loodan, et Ave ja Kati hoogu ma palju pidurdada ei suutnud. Esimene lisaülesanne-mälumäng lahenes meil kahe trahviringiga. No mitte ei mäletanud kas võistkonnaliikmed võisid üksteisest 10 või 15 meetri kaugusel olla (oleks muidugi pidanud Katit kuulama) ja mööda panime ka küsimuse, kas võistluse võidab kontrollpunktid kõige kiiremini läbinud team või team, kel on kokkuvõttes kõige lühem aeg. Mõtlemisülesanne ei ole kunagi meie tugevaim külg olnud :.P Egas midagi - kui ei jaga pea, jagavad jalad. Trahviring ise oli tegelikult päris karm - järsu tõusuga, mis võttis pulsi lakke. Meie tegime neid siis kaks.

Edukalt edasi. Aga siis - ühe koha peal oli kaardil tinti nappinud ja seal oli valge ruut, kuhu vaid kontrollpunkti ringid sisse joonistatud. Teisel pool kaarti oli legend, mida mööda tuli siis liikuda. Esimese punktiga läks enamvähem, kuigi arupidamist oli üksjagu. Kati tegi oma vana triki ja hoidis kaarti tagurpidi käes ning muidugi ei näidanud nool siis mitte paremale vaid vasakule :)). Kuid siiski leidsime punkti kenasti ülesse. Siin kohtusime ka A-raja liidritega: ISC Adventure Team - Areal Teami mehed tihedalt kannul. Hõikasin veel Heitile häid sõnu kaasa aga ta oli nii võistlemise nägu, et ei teagi, kas ta päris aru sai, et mina vastu tulin :).

Saime peagi aru, et legendi järgi liikumine tähendas jubedaid ringitamisi metsades ja ümber järvede ning otsustasime järgmised punktid kompassi abil suunaga võtta. Siin aga mõjutas meie edu vähene orienteerumisoskus ... ekslesime metsa mööda ja järvede vahel samamoodi kui oleksime ilmselt legendi järgi käitudes teinud. Kaotasime siia nii mõnegi väärtusliku kümneminuti. Viimasest legendipunktist lahkusime teistest hiljem kuid tänu sellele, et riskisime minna otse läbi raba, jõudsime järgmisesse punkti teistega ühel ajal. Läbi raba liikumisele järgnes kergemas stiilis vaidlus selles, kas ikka riskime otse minna kuna eelmise aasta Nõva etapist ja rogainilt olime sooga seoses üsna karme kogemusi saanud. Seekord aga tasus otseminek ära, keegi vööni laukasse ei kukkunud :)

Edasi jooksuga jalgsietapi lõppu. Viieminutine söögi- ja joogipeatus, mis tähendas Born´i geeli ja batooni ning hunnikuga vedelikku peale (ma ei saa aru, miks keegi veel soolaseid batoone ei tooda). Kiiver pähe ja ratastele. Korraks tundsin, et tagumik tunneb sadula valusasti ära aga polnud palju aega sellele mõelda. Otse ees teine lisaülesanne - granaadivise ning iga möödaviske eest 5 kätekõverdust. Meie saime 10 ja meenutasin tänuga Dagmarit, kes talvel aeroobikas meid sama tegema sundis. Edasi!

Tee oli vastikult pehme, s.t liivane ning minu ratta esiamort oli kaunikesti läbi, seega pidin veidi rohkem väntama, sest esiots kiikus kiikhobuse moodi üles-alla. Väsimust oli ka omajagu nii, et sõimasin vastutulevat autot, mis mind kõvemalt teejupilt jälle pehmemasse liiva lükkas. Katigi ütles paar krõbedamat, noh umbes nii, et: "kurat sa sõidad siin ... :)". Teel teise kontrollpunkti jõudsime järgi eelmistest kordadest juba tuttavatele nägudele, meestetiim - kahjuks ei mäleta praegu nime ja saime kokku jälle ühe naistevõistkonnaga. Samal ajal jõudsid aga veel ühed naised meile järgi ning mulle tundus, et nad on rattas üsna kodus. Koos kolmekesi jõudsime lisaülesande punkti - seesama vaatetorn, millest esimene kord mööda sõitsime.

Torn aga ise lisaülesannet ei kujutanud vaid maha oli märgitud hoopis tähistatud rada, mille pidi võistkond läbima koos kuid nii, et korraga puudatavad maad ainult kaks jalga. Nägime, kuidas üks tüdrukute tiim proovis nii, et üks võistkonnaliige võttis ühe tüdruku sülle ja teise selga ... saime aga kohe aru, et nii me seda rada läbida ei jõua. Tulin mõttele, et üks meist peab kätel kõndima, ehk "käru olema" ja teised ühel jalal tema taga hüppama. Ave oli siis käru ja meie Katiga hüppasime ühel jalal. Raske oli, aga saime hakkama, jõudsime kenasti lõppu. Kusjuures süle- ja seljavarianti kasutanud tüdrukud jõudsid nii vaid poole maani, siis ei jaksanud enam ja pidid uuesti alustama - siis kasutades juba meie "käru" stiili. Nojah, olime lõpus ja me panime Katiga ühe jala üle lõpujoone nii, et teine jalg, mis ka maas, oli alas sees. Aga alas oli määrustepäraselt ikka vaid kaks jalga! Mingi neetud paks kohtunik aga arvas, et peab kohe kuidagi keerama ja käsutas meid algusest peale rajale ... Neetud!! See oli igaljuhul täielik ebaõiglus, sest meil ei olnud rohkem kui kaks jalga alas ... Kohtunik ei tahtnud aga meid kuulda võtta ja nii ronisime uuesti alasse ... teine kord sama teha oli väga raske, eriti Avel, kes kätel liikuma pidi. Nutumaitse oli suus ja rind pulbitses vihast. Ega me seda kohtunikku ka ei säästnud, sest: "seakari", "nõmedate kamp" ja "täielik jobu" ei ole just hellitusnimed ...

Selline hoop mõjub rajal rohkem kui arvata võib. Kui oled läbi nagu käbi niigi ja püüad kõike kõige paremini teha ning silmade eest hakkab vaikselt mustaks minema, mõjub niisugune seik kahekordselt - nii moraalselt kui füüsiliselt. Kuid - egas mõne ... pärast ei saanud ju asja pooleli jätta. Ratastele niisiis jälle - jäi veel kolm kontrollpunkti. Õnneks palju liiva enam ei olnud, kuid nii mõnigi soine jupp või tõus sundis ratta seljast maha. Tavaliselt oleks ma enamus neist küll sõites läbinud aga jõuraasud olid viimseni arvel ning ratta kõrval pooljoostes tundus säästvam.
Liikusime siin koos paari-kolme tiimiga, neist kaks naistetiimi. Eraldusime ühes teeotsas, kus üks tüdrukutetiim otse läks ja meie keerasime paremale. Paraku oli see viga ning see tähendas, et otse läinud tiim sai meil eest ära. Jälle õppetund - milleks siis on rattal kompuuter kui mitte võistluse käigus vahemaid jälgida!! Järgmine kord siis targem.

Enne eelviimast punkti küsis Ave: "kas proovime kiirendust ja teised maha raputada ..." Mul oli niigi silme ees nagu kae juba ja vastasin, et ma ei luba midagi kuid proovin mis suudame. Siiski oli meiega koos liikunud naiskond meist napilt ees ka peale eelviimast punkti. Viimane punkt aga oli otse finishi juures ... ma ei tea kuidas see juhtus kuid äkitsi tegutsesime väga kiiresti, jõudsin veel raja ääres märgata Heitit (ahhaa A-raja esimesed seega juba lõpetanud) ergutamas ja finishi kollase kaare alla ning SI-jaama vajutada hetk enne teisi tüdrukuid ... oeh! Läbi! Kohal! Elus! Rõõmsad! Rahul!

Pikkamisi asendus rahulolu kerge pettumusega ... eriti kui kuulsime, et meist eelmisel aastal kindlalt tagapool olijad meist eespool, ning koguni kolme hulgas olid ... Meie aeg - 6 tundi 22 minutit ei olnud tõesti mingi hiigelaeg. Aga mis teha, eks omajagu mängis meile mäkra halb orienteerumisoskus nii jõel kui legendietapil, kui ka see, et mina liikusin siiski seekord teistest aeglasemalt. Kerge lahingus, raske võistlustel - jaa jaa.

Ei teagi praegu veel, mitmendaks jäime. Tulemusi veel väljas ei ole ja kohapeal ei uurinud ka. Hea meel oli muidugi sellest, et Heiti, Randy ja Rain olid oma tuntud headuses ning A-raja kiireim aeg oli nende teha :)

Kui rada meenutada, siis mul oli vahepeal tunne nagu oleks kõrbes võistelnud. Rada tolmas, päike oli soe ja kohati oli tunne, et kõrvetab meeletult ning pidev joogivõlg vaevas. Isegi kanuus. Kuid kõik see käib asja juurde. Tegelikult oli ilm super ja maastik huvitav. Uusi kogemusi saime kuhjaga ning lõppeks - tähtis on ju osavõtt! Ja osa võtsime me täie raha eest :) Lõpp hea kõik, hea. Järgmise, öise etapi jaoks on aega treenida 2 kuud. Ave aga hakkas siin ükspäev veel Matkaspordi 36-tunnisest rääkima ... näis.

Jazzkaar - the Shin

Salme kultuurikeskus on selle Jazzkaare hooaja "uus" lava. Reedeks oli sinna lausa mitu kontserti planeeritud. Meie valisime seekord kuulamiseks The Shin´i - grusiinlased + üks marokolane. Tulemas küll Saksamaalt, sest "Gruusias läks elu vahepeal keeruliseks", nagu ütles Jazzkaare "ema" Anne Erm nende kontserti sisse juhatades.

Muljed olid suurepärased! Gruusia rahvamuusika segatuna jazzirütmidega, sekka marokolastest trummari soolo nii pillidel kui põskedel:) Tunda oli, et mehed tegid muusikat hingega ja saal elas sellele kohe esimestest lugudest saati ka täie südamega kaasa. Jäime mõlemad kontserdivalikuga rahule. Ja ka Toomas ning Maile, kelle samuti kontserdile meelitasime.

Õhtu edenedes maandusime Musis, kuhu olime varasemalt vähemalt viiel korral varem püüdnud minna kuid kunagi pole seal juba nädalapäevad ette ühtki vaba kohta olnud. Aga nagu ikka, paljukiidet koht võib pettumuse valmistada. No koht iseenesest oli kena istuda, kuid ... midagi oli selles kohas sellist, mis ei pannud end päris mugavalt tundma. Meid teenindanud Rauli ülepingutatult vaimukas ülisõbralik käitumine ja sealt läbi kumav soov eriti müüa, pigem süvendas kui leevendas seda tunnet. Leidisime, et näiteks Viru tänava veinipööning, mida härra Alop peab, on tunduvalt mõnusab paik iseolemiseks. Seega piirdusime pudeli veiniga, mis mõistagi oli keskmiselt kopsaka hinnaga. Aga nüüd vähemalt teame, misvärk seal Musis on.