Xdream läheneb

Möödunud nädal jäi sportlike saavutuste poolest lahjaks. Põhjusi selleks oli mitmeid, alustades ära rebestatud seljalihasest, nädalaalguse komandeeringust ningi tihedast kultuuriprogrammist.

Nädalavahetusel üritasime siis kaotatut tasa teha. Laupäeval tegime kerged jooksutiirud, Maare kodust Schnelli tiigi juurde ja mina Piritale. Rahulikult joostes ei olnudki selg kõige hullem.

Pühapäeval kordasime ühte kevadist jalgrattatiiru ja sõitsime ratastega Kallaverre. Tegime seekord väikese tiiru ka vanas karjääris ja Kallavere peal.

Tagasiteel keerasime sisse Muuga sadamasse ja käisime vaatamas Baltimaade suurimat rändrahnu –Muuga Kabelikivi. Kodupoole keerates saime aru ka, miks siiamaani nii kerge sõita oli olnud – tagasiteel oli julm vastutuul, nii tugev et Maare keeras Randverest otse kodu poole. Mina tegin siis samuti plaanitust veidi väiksema tiiru ja keerasin enne Leppneemet Viimsi peale.

Eriti tõsine katsumus oli sõit Viimsist koju, tuul tahtis teele pikali puhuda ja kiirus langes vastu tuult pressides kohati lausa 14 km/h peale. Koju jõudes olin üsna kustunud. Teekond.

Eesti teatri laulud

Reedel saime ära vaadatud Linnateatri etenduse Eesti teatri laulud. Ehkki uskusime juba minnes, et etendus on hea, siis tegelikkuses oli see minu meelest isegi veel parem. Peab tunnistama, et kellele ikka on annet antud, siis kohe hulgem :). Igatahes väga ladusalt üles ehitatud kontsert (või etendus?), millesse suudeti publik vaheküsimustega hästi kaasa tõmmata. Aeg lausa lendas ja viimaste laulude ajal oli kahju, et kontsert juba läbi saab.

ilusaid maastikke

Selline ilus orienteerumismaastik on otse minu elamiskoha kõrval :). Mitte ei saa aru, kuidas nad siin metsa teevad.

kes keda?

Sel aastal on mul, enamasti seoses tööreisidega tulnud nii mitmelgi korral rentida autot. Tänu AVIS Preferred kaardile eelistasin kuni selle nädalani AVIS autorenti. Kokku arvestades sai vist kaheksa laenutuskorda ja kaheksa erinevat tootjat: Volvo V50, Škoda Roomster, Hyundai I30, Saab 9-3 BioPower Combi Linear 2.0 T, Vauxhall Zafira Exclusiv 1.8i, Kia Ceed 1.6, Peugeot 307 1.6 HDi, Fiat Bravo 1.9 JTD. Kusjuures kõik korrad olen broneerinud sama klassi auto, Compact, Golf 1.6 or similar.

Sel nädalal, või siis eelmise nädala lõpus juhtus selline lugu, et pühapäeva õhtu, kella seitsmeks polnud Malmöst enam võimalik autod broneerida, kuna kõik autorendid olid selleks ajaks juba kinni. Ja kuna Kopenhageni AVIS küsis kahe päeva laenutuse eest pealt 6000 krooni, koos limited mileages 300 km-ga, siis kasutasin sellist lehte, nagu Car-Rental-Agent.com. Ja ohhoo, Europcar küsis sama klassi auto eest samaks ajaks vähem, kui 2000 krooni, seda ilma kilometraaži piiranguta.

Laenutusse minnes oli juba sportlik hasart, et kas lõpuks hakkab ka mõni automark korduma, aga ei - seekord siis Ford Focus Trend universaal 1.6 Duratorq TDCi. Näis siis, kas enne saab aasta läbi või lõpeb autorendifirmade mudelivalik :).

Michelle

Tänu Teedule, kes ei väsi vist kunagi purjekatest ja purjetamisest, õnnestus meil teisipäeva õhtul ära proovida Marko Matverele kuuluv kahvelkuunar ´Michelle´. Lugupeetud rahvakunstnik tuli ka ise kaasa ja võttis enda kanda kapteni vastutusrikka rolli. Teet oli siis esimene ja Timmo teine tüürimees ning meie, ülejäänud võtsime endi kanda madruseameti.

Tuult oli parasjagu nii palju, et kui kõik ilusad, punased purjed, Marko enda õmmeldud, üles tõmmatud, siis saime kiiruseks nii neli-viis sõlme. Seilasime siis uhkelt mööda Tallinna lahte, vaatasime ära Pikakari ranna ja põikasime sisse Lennusadamasse.

Purjeka kohta sab öelda ainult kiidusõnu, kõik säras puhtusest, läikima oli löödud iga viimane kui pinn. Tore on näha, kui keegi on hingega asja juures ja hoolib oma purjekast. Ja Marko ise oma muheda jutuga ... paremat teisipäevaõhtut on raske välja mõelda.

Pildid ja teekond muidugi kah :).

vaadake mis te ise teete!

Seisin hommikul oma tõukerattaga Balti jaama juures jalakäiate ülekäigurajal punase fooritule taga. Üks pealtnäha soliidne vanem proua vajutas nuppu, et roheline tuli tellida, siis vaatas aga vilksti teele ja lippas üle. Samal ajal ootas meiega koos foori taga ema koos umbes 10 aastase tütrega. Kui proua teele hüppas, tegi tüdruk ka kähku mõned sammud - ema tõmbas ta kapuutsist tagasi ja käskis rohelise tule ära oodata. Tüdruk vaatas täitsa arusaamatuses emale otsa: "aga see naine läksu ju üle! Ja autosid ei tule ju.."

Vanemate inimeste eluohtlik eeskuju. Kurb.

Kui tuli roheliseks läks, jõudsin prouale Schnelli tiigi ääres järele. "Palun, kui võimalik, ärge enam vähemalt laste nähes punase tulega teed ületage," püüdsin maailma parandada. Vastuseks nähvati: "Aga teie ärge sõitke jalgrattaga kõnniteel!"

Selline lugu. Ikkagi loodetavasti see proua järgmine kord mõtleb, enne kui punasega üle tee läheb. Mina aga hakkan nüüd liikluseeskirja uurima, sest päris huvitav küsimus on see, kuskohas ma oma tõukerattaga sõitma pean: sõidu- või kõnniteel...

-------------
Täiendus: jah, liikluseeskirja uurides selgub, et mu tõukeratas kvalifitseerub ilmselt jalgratta alla. LE § 2 lg 12: "Jalgratta all mõistetakse vähemalt kaherattalist sõidukit, mis liigub sellega sõitva(te) inimes(t)e lihasjõul; sellel võib olla ka mootor. Termini all ei mõelda puudega inimese ratastooli. " Ja teatavasti võib jalgrattaga sõita jalgrattateel või sõidutee paremas ääres. Kõnniteel vaid manöövri sooritamiseks. Hmm.. Ei teagi nüüd, kas jätta tõukeratas koju seisma või mis - sest päris jalgratta mõõtu see ikka välja ei anna ning kiiruski on väiksem - autode vahele ei tahaks sellega kuidagi minna...

------
Veel täiendus: ei, siiski olen ma jalakäija! LE § 2 lg 11:"Jalakäija all mõistetakse vastavalt «Liiklusseaduse» § 7 lõikele 2 isikut, kes kasutab teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga. Jalakäija all mõistetakse ka isikut, kes kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, -suuski, tõukeratast, -kelku või muid nendesarnaseid abivahendeid." :)

sügis, lindude rändamise aeg

Ei tea, kas sügisest tulenevalt või millestki muust, aga meie öökappidele on tekkinud väga ühese teemaga raamatud. Alustuseks lugesin läbi Olev Remsu Toronto - New York - Los Angeles, siis Lii Undi Parim näitleja linnas.

Paar nädalat tagasi sai tellitud Lonely Planet vahendusel neli uut reisijuhti. Väga positiivne kogemus - aega ei kulunud nädalatki ja neli raamatut käes. Korraga tellides, saime neist neljanda tasuta. Lisaks oli kodulehel kolme raamatu kohta kirjutatud, et võimalik teha ainult eeltellimust, sest nende ilmumistähtaeg pidavat olema mid-September 2008. Sellest hoolimata on raamatud kohal, arvel märkus Not for sale before publication date of 19-SEP-08.

Ilmad on juba külmad ja kaugused kutsuvad, peaks vist hakkama lõuna poole lendama ...

Amsterdam, vol. 3

[pühapäev 31.08.2008] Kell pool üksteist jätame oma asjad hotelli hoiule ja jätkame oma Amsterdami tuuri. Maare ja Mann lähevad külastama Madame Tussaud vahakujude muuseumi, mina sean sammud Allard Pierson Museum-i poole, et värskendada tutvust varaegiptuse kultuuriga. Kohale jõudes selgub, et muuseum on remondis. Kuna lugesin kusagilt, et pühapäeviti toimub siinsamas lähedal, uuel turul (Nieuwmarkt) vanakraami laat, siis suundun sinna.

Vanakraami laat on lahe –palju on küll igasugu Hiina pahna, real Italy salle ja muud seesugust, aga Hollandlaste vanakraam on täiega vaatamist-katsumist väärt: vanad kohvimasinad, uisud, köögitarbed ja loomulikult kuulus Hollandi fajanss. Kui viitsiks endaga kaasa vedada, siis tahaks nii mõndagi siit enda kodu kaunistama :).

Jalutan veidi, vaatan üle raekoja ja leian Waterlooplein-ilt veel ühe MacBike jalgrattalaenutuse. Kuna tüdrukud ei anna endast ikka veel märku, siis sean sammud kanepimuuseumi (The Hash, Marihuana & Hemp Museum) poole. Teel kohtun tüdrukutega, aga kuna neil on suur soov Rembrandti kodu ära näha, siis otsustame seal veidi hiljem kokku saada.

Juba kanepimuuseumile lähenedes kõditab nina mõnus kanepilõhn, pea igas poes pakutakse müügiks kanepiseemneid, seeni jne ... väga täpselt ei hakka kõike uurima. Erinevalt teistest muuseumidest, kus piletimüüjateks enamuses vanemad daamid, kohtan siin uksel pikajuukselist, hipi välimusega noormeest.

Kohtun tüdruku-tega Rembrant’s Corner-l, väikese õlleklaasi taga otsustame ekskursiooni jätkata jalgratastel. Jalutame Waterlooplein-ile ja laenutame MacBike-st uhked, „kolmeläigukad“ :). Teeme tutvust Amsterdami parkidega: mulle juba tuttava Vondelpark-iga, kust sõidame Rembrandtparki. Võrreldes Vondelpark-iga on Rembrandtpark paras võsa :).

Otsustame vaadata üle ka sadama, sõidame Westerpark-i ning sealt edasi Westerdok-i äärde. Näeme ka veidi teistsugust Amsterdami, kus suured korrusmajad, vist meie Lasnamäe (või pigem Mustamäe) analoog. Marsruudi lõpu teeme, juba kogenud ratturitena, läbi kesklinna.

Kell ongi juba sealmaal, et jõuame külastada veel korra oma lemmikõllekat, Café Belgique ja juua kiired Kwak-id ja siis juba lennujaama. Muuseumide norm on nüüd pikaks ajaks täis, järgmine kord tahaks tutvuda eluga väljaspool Amsterdami.

Mõned pildid lisaks planetis.

tagasi koju

[Moskva, Saveljevski vaksal, 13:05 (GMT +3)] Kuulujutud elektrooniliste piletite kasutamise võimatusest osutusid õnneks kuulujuttudeks, ei tea, kuidas mõnesaja kilomeetri kaugusel Bratskist informatsioon niimoodi moondub. Tegelikkuses oli pea iga teine reisija elektroonilise piletiga ja kõik sujus õlitatult ... või peaaegu kõik. Kuna Bratski lennujaamas on ainult paar registreerimislauda, siis võttis pea kahesaja reisija registreerimine ilmatuma aja nii, et lennuki väljalend hilines üle tunni. Aga S7 oli sama tasemel, kui VIM Airlines, viie ja poole tunni jooksul toideti kaks korda ning lennukiks ei olnud TU-154, nagu Bratski lennujaama kodulehel lubatud, vaid Airbus A319.

Moskvas ei saanud seekord Domodedovo - Paveletski otsa rongiga sõita, kuna viimasel õhtul võtsin endaga kaasa ühtede hädaliste kirja, mis oli vaja Moskvasse tioimetada. Loomulikult ei lubatud mul kasutada rong - metroo - metroo - rong varianti, vaid autojuht tõi mind ära Saveljevski vaksalisse, mis sellest, et aega võttis rohkem, kui rong - metroo - metroo variandiga oleks kulunud :). Lootus, et siin saab teha ära check-in-i, nagu kodulehel lubatud haihtus, kuna registreeruda saab ainult siselendudele. Natukene nõrk on ka rongide sõidugraafik - eelmine rong väljus kell 11:05 ja nüüd läheb järgmine kell 13:55. Lennuk väljub kell 15:30, peaks napilt jõudma.

[Arlanda, 17:14 (GMT +1)] Selja sain küll tormates märjaks ja ärevad momendid olid 20-minutilises passikontrollijärjekorras - kas ikka jõuan. Kui Kui umbes viis inimest enne minu järjekorda teada saadi, et minul passadka juba 20 minutit käib, siis avaldas kogu järjekord häälekalt pahameelt, et miks ma vahele ei läinud :). Tegelikult jõudsin lennukini lausa 20 minutit enne väljumist :).

Ahjaa, mõned pildid Igirma-reisist said planetisse.

N57 07.058 E103 53.418 Novaja Igirma

Kell 8:39 Bratskisse saabudes tervitab meid päike ja jahedus +1°C. Lennujaamast alla, linna jõudes, on siin tihe udu, täna millele jääb nägemata Bratski hüdroelektrijaam, ehkki sõidame üle jõe mööda hüdroelektrijaama tammi.

Autotee Novaja Igirmasse mööda Bratsk - Ust-Kut maanteed, mis kohalik peamagistraal, on küll ainult 270 kilomeetrit, aga aega võtab see omajagu – vahepeal on paarkümmend kilomeetrit asfalteerimata teed, siis on mingisugused ehitajad oma kraana keset teed ajanud ja tõstavad betoonblokke, liiklus seisab mõlemat pidi. Viimane lõik, mis juba peale peamaanteelt mahakeeramist, on nii auklik, et rokem kui 60 km/h seal naljalt sõita ei õnnestu.

Laupäev läheb kaduma, jalutan veidi küla peal, aga tunne on nagu zombil. Keegi on meie saabumise puhul meile väikese vaatemängu korraldanud - põleb üks majake, meie majast mitte kaugel. Suitsu on kogu taevas täis, eterniit paugub ja kohalikel lastel lõbu laialt.

Pühapäeva õhtul otsustame üle vaadata kohaliku külasauna. Sauna minnes selgub, et valikuid on kaks - сауна või баня. Баня tähendavat neil korralikku vene sauna ja сауна basseiniga tunnisauna. Valime viimase, elamus on igatahes võimas :).

Esmaspäev on siin jõhkralt külm, päeval tibutab isegi paar lumekübet, õhtul läheb õnneks soojemaks.

Tänase päevaga suudan oma töö enam-vähem lõpetada ja homme hommikul peaks hakkama siis kodu poole sõitma. Tagasisõiduga on veel paar jama: Bratski lennujaama kodulehekülg nimelt väidab, et sellist lendu sellel kellaajal ei lähe, samas kui S7 kodulehel on lend olemas. Lisaks olevat kaks sakslast paar nädalat tagasi oma elektrooniliste piletitega Bratskis lenukilt maha jäetud, kuna arvutivõrk ei toiminud ja pileteid kontrollida ei saadud. arvutivõrk pidavat seal pidevalt maas olema. Ainus lohutus mulle, et sakslased olevat olnud suht umbkeelsed ... aga eks homme hommikul vaatame-proovime ...

Amsterdam, vol. 2

[laupäev 30.08.2008] Alustame kohe oma hotelli kõrvalt – „võtame ära“ De Nieuwe Kerk kiriku, mis minule isiklikult niiväga muljet ei avalda, vähemalt peale „De Oude Kerk“-i. Edasi kohustuslik muuseumide ring: Houseboatmuseum on lahe, näeme milline on üks Hollandi paatmaja seestpoolt, tutvume paatmajade kultuuriga ja nende valmistamise ajalooga. Minu meelest on seda muuseumi teenimatult vähe reklaamitud. Jätkame oma teekonda muuseumide kvartali suunas, kus ootamas oma järge Rijksmuseum, Van Gogh museum ja Stedelijk museum.

Rijksmuseum ehk Rahvusmuuseum jätab eemalt võimsa mulje, kahetsen juba veidi, et siia tulime, kuna tundub, et siin kulub küll kogu ülejäänud päev aga „õnneks“ :) on suurem osa muuseumist remondis. Siiski, ka praegune ekspositsioon annab päris hea ülevaate Hollandi ajaloost ja maalikunstist, mulle meeldib muidugi eriti Delfti fajanss, kahju et reedest päeva Delfti külastamisele ei kulutanud.

Van Gogh museum-is on väljapanek Van Goghi noorema venna Theo poolt kokku kogutud teostest, lisaks Van Gogh-i maalidele ja graafikale ka tema sõprade-kaasaegsete (Toulouse-Lautrec, Gauguin jt) maalid. Väga lahedad on Van Gogh-i interpretatsioonid tema sõprade maalidest. Palju annab juurde ka avar ja maitsekas hoone. Mann satub siin sellisesse vaimustusse, et ei suuda muuseumist lahkuda ilma paari Van Gogh-i reprota.

Õnneks on Stedelijk museum suletud ja nii jätkame Heineken Experience suunas. Kohapeal selgub, et ka Heineken Experience on suletud, kuni 20.10.2008. Nüüd tunneme, et jalad on jälle rullis ja kõhud hirmtühjad – alustame vaevalist söögikoha otsingut. Ilmselt tühjade kõhtude tõttu, läheb söögikoha leidmine seekord kiiresti – maandume pea esimesse ettejuhtuvasse, Hispaania tapase restorani.

Pärast sööki on muuseumidest villand, poodleme veidi Kalverstraat-il ja puhkame hotellis. Kella poole kaheksaks läheme Centraal Station juurde ja teeme ära veel ühe, pea kohustusliku Amsterdami atraktsiooni – laevatiiru mööda kanaleid.

Õhtusöök on seekord veidi suurema seltskonnaga – nimelt kohtusime päeval paari sõbra, Marta ja Katsiga, ning leppisime kokku ühise söögi koos muljete vahetamisega. Muljetamine läheb nii pikaks, et lõpetame selle meie kodu lähedal, paari õllega meie lemmikõllekas – Café Belgique, kus vaieldamatuks hitiks on üks Belgia omapärasemaid ja väga omanäolise klaasiga õllesid – Kwak.

Veel väike tiir meie hotelli ümbruses, punaste laternate rajoonis ja võikski tänase päeva edukalt lõpetatuks lugeda. Punaste laternate tänavast ehk niipalju, et maitseid on küll erinevaid, aga mõned nendest on minule küll täiesti vastuvõetamatud :).

Moskva Aeroekspress ja muu

Üle hulga aja taas Venemaal. Bratskisse lendamise graafik oli üsna tihe: Tallinn - Moskva lennuk pidi maanduma Šeremetjevo lennuväljal kell 16:00 ja järgmine, Moskva - Bratsk lend väljuma juba kell 20:15, aga Domodedovo lennuväljalt. Arvestades Šeremetjevo lennuväljal lennukist väljumisele, passikontrollile ja muudele, Venemaal täiesti tavalistele ajakadudele tunni, ning kuna check-in Domodedovos lõpetatakse tund enne lennuki väljumist, siis jäi ühelt lennuväljalt teise jõudmiseks veidi üle kahe tunni. Lisaks oli asja juures veel üks tundmatu - reede õhtu, mil Moskva ja Moskva lähiümbrus uutodest umbes.

Parematel aegadel (millalgi eelmise aasta lõpus) olen sama vahemaa läbinud taksoga ühe tunni ja 20 minutiga, aga siis näitas takso spidomeeter Moskva ringteel pidevalt kiiruseks 160 km/h ja sõites oli tunne, nagu oleks sattunud arvutimängu - täiesti normaalne oli reavahetus korraga üle nelja sõidurea jms.

Seekord otsustasin ära proovida ühe üsna uue Moskva hiti, Аэроэкспресс. Turistile tõeliselt mugav - Šeremetjevo 2 terminalist 5 minutit jalutamist ja jõuadki raudteeterminali. Pole üldse Venemaa tunnet, kõik läigib puhtusest, teenindajad on viisakad ja naeratavad. Ainus ebameeldiv asi kogu loo juures on, et rongid ei kipu käima mulle sobivatel aegadel. Seekord pole hullu, 30 minutit ootamist ja kell 17:00 väljub Aeroekspress Šeremetjevo - Saveljevski (Савёловская) vaksal. Veel 30 minutit hiljem olemegi Saveljevski Vaksalis.

Nüüd järgneb tõeline sport - kihutame läbi  inimmassi oma kottidega metroo peale, Mendeleejevskaja jaamas teeme kiire ümberistumise - tormame Mendeleejevskaja jaamast Novoslobodskaja jaama ja sealt metrooga Paveletski vaksalisse. Nüüd jääb 13 minutit, et osta pilet ja jõuda Domodedovo rongi peale. Sooja on +27°C ja särk leemendab higist. Veel 35 minutit ja olemegi Domodedovo lennuväljal. Selgub, et lendu on edasi lükatud, uueks ajaks pakutakse 21:50.

Check-in lauas selgub, et mingil põhjusel ei ole meid reisijate nimekirjas, hoolimata olemasolevatest elektroonilistest piletitest. Õnneks on VIM Airlines kassas hakkajad tüdrukud, kes lennu vanema pealekäimisel suudavad meie piletid oma süsteemide rägastikust üles leida ja meid lennukile registreerida. Ja täpselt kell 21:50 stardimegi, lennukiks lausa Boeing 757-200.

Uued ja vanad rajad

Tänase päeva olin esmalt planeerinud seenekäimiseks. Aga kuna pidin oma aatomikust isa keset päeva lennujaama viima, siis see plaan jäi ära. Asendasin seenelkäigu siis Tautsi juurde jäetud autoni jooksmisega - aega mul ju oli, Heiti on kuskil Baikali ääres asjatamas ära.

Esmalt aga lennujaam - kui isa suure-suure maamehe Volvoga kohale jõudsime, oli lennujaam juba reisileminejatest tulvil. Tegu nimelt Germalo reiside ja Maalehe poolt koostöös korraldatava kultuurireisiga Andaluusiasse. Ehk siis reisiseltskonna keskmine vanus kindlasti tugevalt üle viiekümne viie. Või kuuekümne. Õhetavate nägudega reisihuvilised kogunesid reisijuhtide ümber, kes mitu korda selgesti ja rahulikult seletasid, mismoodi lennule  minna ja millisesse bussi saabumiskohas keegi minema peab:) Viimased õpetussõnad isale kaasa - noh, et õlu on cerveza ja et hoidku veepudel ekskursioonidele minnes alati ligi, sest ilmad on seal palavad. No isa ütles, et tähtsamaid väljendeid nagu "how much" ja  "vino blanco"  ning muid niisukesi asju ta teab ka:) Isa omakorda õpetas, et mismoodi auto immobilaiseri nuppu kasutada ja mis tulukesi jälgida. Kaisutus veel enne lendu ja juba ta turvakontrollis  käed laiali seisiski - ise veidi hämmelduna selja taga kiigates:) Loodetavasti saab isa nüüd täidetudühe oma unistuse - ujuda nii soojas merevees, et sisse minneski korraks külm ei ole. Kahju ainult, et nad ei saa seda koos emaga teha...

Pärast siis jalad selga ja Veskimöldre poole auto järele. Kasutasin juba tuttavat rada - Stroomi ranna juurest astusin vanal raudteetammil asuvale rajale, mis sirgelt Õismäe ja Veskimöldre poole läheb. Huvitav rada - jooksed keset linna aga ometi mitte linnatänaval. Kõrgepinge tänavale jõudes selgus, et osa sellest mõnusast teest on küll kahjuks üles kaevatud aga kõrvalt sai ilusti mööda ja ülessongitud osa polnudki rohkem kui paarsada meetrit. Edasi. Ehitajate teest risti üle. Varem tuli vahetult enne Leiburi tootmishooneid Kadaka tee poole keerata, sest sealt edasi olid veel rööpad ja liiprid maas. Aga täna selgus, et need on vahepeal üles võetud! Nii, et tegelikult saab peaaegu meie kodu juurest (põhimõtteliselt läheb see raudteetamm vist Koplini välja) mööda sedasama vana raudteetammi minna kuni Harku metsa terviseradadeni välja! Nii tegingi, tõsi, vahepeal kilomeetrikese käisin, sest vana raudtee jämedal killustikul oli veidi kohmakas joosta - loodetavasti tehakse sellest teest üks mõnus kergliiklustee ning mitte autotee... peaks uurima.

Lõpetuseks teatas minu uhke Garmin Forerunner 405, et meie kodust mööda raudteetammi on Tautsi juurde täpselt 14, 85 km. Kusjuures, ilm soosis - tibutas kui kodust lahkusin, aga ilm hakkas teel järjest selginema ning jooksmiseks oli just selline paras kliima:) Rada ei oska veel siia üles riputada - kui Heiti tagasi tuleb, ehk siis.

Vahepeatus

Laupäeva sisse mahtus kulutuuri ja sporti. Viimast nii tugitoolis kui Harku metsa radadel. Esmalt siis Hüüru mõisas kultuurne osa - MTÜ R.A.A.M ja "Vahepeatus", Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud tükk. Meeldis ja isegi väga. Ootuspäraselt, sest juba näitlejad, Argo Aadli, Alo Kõrve ning Indrek Ojari on kindel noor meistriklass. Sandra Üksküla kohta võib samuti öelda, et tema on oma eellaste vääriline järglane. Ja Uku Uusberg - ometi saab Eesti näitekunst tuleviku üle muretu olla:)

Nautke sellist kodukoha patriotismi on selles tundmuses samuti - perekond Uusbergid on kodukoha Rapla kultuurielu tasemel hoidmas.. olen minagi laulunud Urve Uusbergi poolt juhatatavas kooris ja pea ühtki kohalikku kultuurisündmust ei möödunud Valter Uusbergi osavõtuta.

Lisaks oli mängukoht Hüüru mõis jällegi uus avastus - midagi täiesti nii harjumuspäraste jooksu- ja rattaradade lähist, aga seni veel tundmata. Ainult ühest oli kahju - korraldajad olid taaskord saali ülemõistuse liiga palju üle müünud. Rahvas pressiti kokku kitsukestele pinkidele nagu herned kauna ja õhku nappis saalis juba päris algusest peale. Samaga puutusin kokku suvistel "Katkuaja lugudel" Naisaarel, ei tea mis põhjuseks on ... kas korraldajate silme ees vilkuvad suurimad kasuminumbrid? Ma ei tea, kui ma maksan piletite eest ikkagi 250 krooni, tahaks natukenegi mugavust kogu asja juurde. Onju.

Aga pärast telekast korv- ning jalgpall ja nende kahe vahele kerge sörk Harku metsaradadel. Kui õhtul Tautsi juurdest taksosse istusin sain taksojuhi käest pragada: "ärge palun teinekord ustega paugutage". Meenus kunagi telekast nähtud Ita Everi show:)))

Amsterdam, vol. 1

Nädalavahetus Amsterdamis läks nii kiiresti, et ei saanud arugi. Paneks tagantjärgi siis mõned muljed hilisemaks meenutamiseks:

Kuna Maarel ja Mannil toimus reedel Amsterdami läheduses asuvas linnakeses, nimega Leiden, seminar, siis otsustasime ühendada kasuliku meeldivaga ja veeta Amsterdamis kogu nädalalõpu. Mõeldud – tehtud.

[28.08.2008] Reedel, kui tüdrukud seminaril, pidin mina endale senikaua tegevust leidma. Noh, ega see nii raske olnudki. Alustuseks otsin üles meie hotelli, Tulip Inn Dam Square. ning jätan sinna üleliigsed asjad ja edasi teadagi ... Amsterdam ju ... laenutan jalgratta. MacBike fietsverhuur / bicycle rental on esimene rattalaenutusfirma, mis silma jääb ja kust võimalik tänu I Amsterdam card-ile ka 25 % allahindlust saada.

Võtan parima jalgratta, mis MacBike mulle pakkuda suudab – kolmekäiguline (!), käsipiduritega (!) ja ilus, punane. Lisaks kuulub standardvarustusse kaks jalgrattalukku ja mingis meeltesegadushoos ostan lisaks ka jalgrattakindlustuse :).

Kuna tüdrukud arvasid, et kesklinna kohustuslikud muuseumid võiks koos võtta, siis alustan Amsterdami avastamist veidi kaugematest kohtadest ja sõidan jalgrattaga hoopis piki Amsteli jõge, ülesvoolu, linnast veidi välja. Lahe, vahepeal voolab jõgi kõrgemal, kui kõrvalasuvad põllud. Sõidan Oudekerk a/d Amstel-ini, mis mõnus, rahulik linnake. Hängin seal veidi ringi ja siis tagasi. Tagasitee valin veidi teistsuguse, näen ära RAI (Amsterdami messikeskus), Beatrixpargi ja Vondelpargi.

Jalgrattas on Amsterdamis vaieldamatult lahedaim liiklusvahend, tunnen ennast täieliku „kunnina“, teed annavad nii autod ja bussid, kui ka jalakäiad. Ainult trammide läheduses peab veidi ettevaatlikum olema, kuna trammid ei taha millegipärast väga kõrvale tõmmata.

Kui jalgrattaga enam sõita ei viitsi, siis võtan paar muuseumi, mis tõenäoliselt muidu külastamata jääksid: Ons’ Lieve Heer op Solder – Amsterdami üks vanemaid muuseume (tegelikult lausa vanuselt teine, ehitatud seitsmeteistkümnendal sajandil) ja kindlasti üks huvitavamaid, oma pööningukorrusel asuva kirikuga.

Otse keset punaste laternate rajooni asuv De Oude Kerk on Amsterdami vanim ajalooline ehitis, mis õnnistati sisse 1305 aastal. Kogu kiriku põrand on kaetud hauaplaatidega, teiste hulgas on sinna maetud ka Rembrandti naine Saskia. Minule jätsid eriti hea mulje kiriku suurepärased vitraažid ja puitkatus, mis euroopa suurim ning vanim.

Teele jääb ka Museum Het Rembrandthuis, Rembrandti majamuuseum, kus Rembrandt elas ja töötas aastatel 1639 kuni 1658, kergelt nagu kohustuslik külastus, aga kindlasti tasub minna. Ühed väga lahedad asjad, mida nägin nii Ons’ Lieve Heer op Solder muuseumis, kui ka siin, on „seinakapis“ asetsevad voodid, nii umbes poolteist meetrit pikad. Kuna ruumi Amsterdamis on vähe ja majad ülitihedalt koos, mõned ainult vast 5 ... 6 meetrit laiad, siis ruumiga seal priisata pole, aga mismoodi sellises voodis küll magada saab ...

Uuele turule (Neuwmarkt) jõudes on jalad juba täiesti ümmargused all, leian ühe vähe varjulisema iiri pub-i, mis ei ole turiste kuivalt täis ning joon õlut ja puhkan jalga.

Kella kaheksa paiku saabuvad ka tüdrukud. Õhtu kõige keerulisem ettevõtmine on õhtusöögikoha leidmine, minul pole enam üldse tahtmist mööda Amsterdami traavida ja „seda õiget“ kohta otsida, mul on täiesti ükskõik, mida me sööme, peaasi, et saaksin ühe külma õlle. Lõpuks maandume mingisugusesse Hiina söögikohta. Kui pärast kodu poole minnes veel ühe õlle saan, on elu jälle ilus ...

Leiden

Eile, kui Maare ja Mann tarkust taga ajasid (Leidenis, kus mujal), käisin mina jalgrattaga Oudekerk a/d Amstel-is. Pärast seda trampisin Amsterdamis jalatallad ümmarguseks. On oht, et täna toimub sama.

Paide poriralli

Nädalavahetusel osalesime Xdream kolmandal etapil, Paides. Selle etapi märksõnadeks on vesi ja pori. Mitte ainult järvemuda, nagu Pikasilla mudaloos, vaid igasugune vesi ja pori tema erinevates vormides: kruusateedel jalgrataste alt üleslendav pori, mis algul näole kenad Pipi tedretäpid jätab, aga edasi täidab silmad ja suu, katab riided ja ratta paksu halli koorikuga. Paide Veehoidla tagusesse võssa sissejoostud laiad ja põhjatud mudarajad, mis kraavide läbimisel üllatasid veel ebameeldiva haisuga ... ja sügavusega. Mündi soo oma laugastega, millest sai mõned korrad üle ujuda. Loomulikult Paide Paisjärv, Pärnu jõgi ja Esna jõgi ... vihm kah muidugi :).

Kuna Lauri on parajasti rattaorienteerumise MM-il, siis võistleb seekord koos meiega Urmas Utar. Esimene etapp, „Jalgsi – igal liikmel erinev KP“ loeme kaardilt ... Urmasel oli osalemisel tingimus, et tema kaarti vaatama ei pea ... OK, ei peagi, lepime niimoodi kokku, et Urmas vaatab sellel etapil Oti (ISC Adventure Team) selga. Ja kuna me ju ei tea, millise variandi Ott endale sai, siis on Urmol kohustus Randy selga jälgida ja minul Rainiga sama punkt võtta. Õnneks pole Rain kade ja nii saan kah poolel etapil teada, millisesse punkti me läheme :).

Punkt võetud, tagasi võistluskeskusesse ja jalgratastega järgmisele etapile – Rattaralli. Etapi algul on jalgrattureid päris tihedalt, aga kui poolel etapil veidi tempot tõstame, siis jääb võistkondi vähemaks.

9.47 kilomeetrit hiljem jõuame täisporistena järjekordsesse vahetusalasse, et suunduda Jalgsi etapile. Jalgsi etapp algab võiks öelda et juba traditsiooniliselt – pikk etapp üle raba lauka otsa juurde, siis paar lühikest jooksu-ujumise etappi laugaste vahel ja tagasi. Raba on päris pehme ja joosta raske. Hoopis lõbusam on tagasitulek, kui meile suuremas koguses võistkondi vastu tuleb.

Nüüd lühike etapp nimega Ratas, kus teeme esimese väikese vea – punkti 11 valime vasakpoolse ringivariandi, mis rattakaardi järgi raudselt õige, aga tegelikkuses osutub 1:20 otseminekust aeglasemaks.

Rulluisk – 2 ringi ehk korraldajate info põhjal 5.97 km on täiesti tasane ja läheb ruttu. Vahetame rulluisud taas jooksujalanõude vastu ja jookseme punkti nr 16, kus ees ootamas väike lisaülesanne, ujumine üle Paide paisjärve. Vestid selga ja … vesi on mõnusalt soe ja lisaks saab kehalt maha mudakihi, küll mitte kauaks.

Joostes ümber järve tagasi ja jätkame Jalgsi etappi, nüüd on meiega jäänud veel ainult Team VAUDE. Ehkki kaart ja maastik ei ole peale vaadates küll midagi erilist, siis etapi algus on vägagi eriline, nüüd saame alles tõelist pori. Õnneks on hullematesse kohtadesse B-raja poolt juba jäljed ette joostud, lausa põhjatud jäljed.

Punkt 23 ja jälle lisaülesanne: Urmo läheb Paide vallitornist laskuma, meie Urmasega üritame leida kolme peidetud punkti, mis meil kuidagi õnnestuda ei taha. Urmo on juba ammu laskunud, kui meie oleme ikka alles ühe punkti leidnud. Kõige kiiremini leiab punktid ja lahkub linnusest hoopiski Kiirrong, kolm minutit hiljem Team VAUDE ja lõpuks, üle viie minuti hiljem meie. Viimased jooksuetapid pingutame.

Tagasi Paide paisjärve ääres ja eelviimane etapp: Kanuu – punktide järjekord vaba. Otsustame alguses võtta ära allavoolu oleva punkti nr 51. Punkti juurde jõudes saame kätte Team VAUDE ja näeme, et ka Kiirrong ei ole meist väga palju ees. Tagasi sillani ja sealt kanname kanuu Paide paisjärve. Natuke aerutamist ja kanuu jälle veest, võtame punkti 50. Nüüd jätkame kanuu kandmisega, mööda teed ja ümber metsatuka, peaaegu punktini 49. Mööda kraavi punkti ja nüüd läheb allavoolu tõeliseks kanuuralliks. Alustuseks sõidavad Kiirrong ja Team VAUDE pikalt kõrvuti, mis ei võimalda just liiga kiiresti sõuda. Siis õnnestub meil Kiirrong kogemata ahtriga sõidusuunda keerata ja nii pääseme nendest mööda … mitte kauaks, punktis saavad nad meist uuesti ette. Ehkki õhus on kerget elektrit, siis lõpuni jätkame veidi rahunenumalt :), järjestuses VAUDE – Kiirrong – meie.

Kanuu kiirelt veest, vestid seljast ja algabki võistluse viimane etapp – Ratas. VAUDE saab etapile esimesena, meie loetud sekundid hiljem, Kiirrong meist omakorda veidi taga. Viimastel etappidel mingeid valikuid ei ole ja tänu kiirele lõpule jõuame staadionile VAUDE-ga üheaegselt.

Viimaseks lisaülesandeks on 200 meetri takistusjooks – kusjuures rajal olevad takistused, tõkked tuleb ületada ja pinkide alt läbi pugeda. Noh, ega me ilmaasjata ei analüüsinud Usain Bolti fenomenaalset 200 meetri jooksu, hoolimata takistustest edestame lõpuks VAUDE-t 45 sekundiga ja suurepärase lõpuga teiseks tõusnud Kiirrongi 36 sekundiga.

Võitjaintervjuu antud, läheme tulemusi maha lugema ja oh seda ebaõnne – selgub, et Urmasel puudub märge esimesest vahetusalast. Ehkki Urmo on täiesti kindel, et ka tema nägi, kuidas Urmas punkti märkis, on märge sellest punktist meil puudu ja saame „preemiaks“ 15 minutit ajale otsa. Õnneks oli meie lõpp piisavalt kiire, et sellest hoolimata edestada Hansa 4WD-d ja saavutada auhinnaline, kolmas koht.

... aga tänagi on parema käe triitseps kanuu tassimisest veel valus ...

puhkepäev

Kui eilsel orienteerumisteisipäevakul andis pühapäevane rogain (või äkki hoopis laupäevane orienteerumissprint?) end jalgades veidi tunda ja üritasin võtta teisipäevakut veidi rahulikumalt, siis täna hommikul olid jalad, nagu uued :). Sellegipoolest võtsime täna asja kergelt ja kasutasime päeva puhkamiseks. Tõsi, korraks küll ajasime jalgrattad välja, plaaniga minna kuhugi lõunat sööma.

Väikese arutelu tulemusena valisime restorani Baby Back, Tabasalus, kus mõnus väliterrass ja hea jalgratastega peaaegu laua äärde sõita :). Täitsa mõnus ameerika stiilis koht, kui plaan end ameeriklaste moodi ümmarguseks süüa. Tagasi, ümber Harku järve,  kodu poole sõites käis käisid põlved vändates vastu kõhtu. [teekond]

Ahjaa, veel panime planetisse mõned laupäevased, Maare kaamerasse sattunud pildid Eesti meistrivõistlustelt orienteerumissprindis.

Kõrvemaa rogain 2008

Pühapäeval, veidi väsinutena, suunasime auto nina Kõrvemaa suunas, et nautida sealset imekena loodust, Maare koos Hele ja Mamburiga võistkonnas Leek's Open ja mina koos Ristoga, võistkonnaks HAVANNA sport. Ürituse nimeks oli siis Kõrvemaa rogain 2008. Kui Leek's Open-il oli tõesti peaeesmärgiks looduse imetlemine ja pühapäeva mõnusalt veetmine, siis meie Ristoga tahtsime enne sügist rogaini suursündmust, ühe ühise, pikema treeningu teha.

Juba enne starti oli arvata, et kui kaardi mõõtkavaks on välja kuulutatud 1:17 500, siis 8-tunnine rada sinna hästi ei mahu. Kui rada planeeritud, siis mõõtsime selle pikkuseks 33.7 kilomeetrit linnulennult, ehk umbes 40 kilomeetrit optimaalvarianti mööda, arvestades pikki sooetappe, siis umbes 5 tundi.

Kell 11:00 startis Kõrvemaa suusakeskusest 105 võistkonda, meie siis plaaniga läbida kõik punktid umbes viie tunniga. Plaan tundus üsna kerge, aga täitmisel selgusid mõned raskendavad asjaolud:

Esiteks, hommikul, oma Salomon XT Wings-e jalga pannes olin avastanud, et parema jalatsi üks kinnituspaela aas on laupäevase sprintimise käigus purunenud. Kuna aga tundus, et jalas seisab Wings sellest hoolimata täiesti tihedalt, siis ei teinud ma sellest suuremat numbrit. Ilmaasjata, juba võistluse esimese tunni lõpus oli tunda, et parema jala talla alla hakkab tekkima vill ja umbes kolmandast tunnist oli liikumine ikka väga valus ja vaevaline.

Teiseks, minu (ja mitte ainult minu) liikumist raskendas ka ilm - palav ja niiske, nagu aurusaunas. Vedelikku kulus, mis hirmus aga usinast joomisest hoolimata oli pidev janu.

Raja viimasel veerandil tegime juba ka mõned kõnnisammud ja lõpetasime ajaga 05:29:14, läbinud 40.25 km. Kui nüüd arvestada, sügisel tuleb joosta üle nelja korra kauem, siis praegusel hetkel, poole jalatalla suuruse villiga, ei taha selle peale isegi mõelda mitte :).

Aga Leek's Open täitis oma loodusenautimise plaani 100%, läbides 28.69 km ja teenides 76 punkti. Pildil Leek's Open.

[edit 19.08 12:36] Lisan kaardi meie (HAVANNA sport) liikumisteega. Puudu on küll viimase kolme punkti läbimisteekond, sest GPS keeldus paksus metsas töötamast. Kuna Maare jooksis oma kellaga ise, siis minul oli seljakoti põhjas Garmin GPSMAP 60Csx.

EMV sprint

EMV orienteerumissprindis vanalinnas. Rada 2.08 km & 10 kp-d (optimaalvariant 3.19 km). Kuna start oli pea meie kodu kõrvalt, siis panime meil riidesse ja jooksime starti. Esimene start Eesti meistrivõistlustel veteranide klassis, startisin loosi tahtel viimasena.

Jooks ise ei õnnestunud väga - püüdsin neljandas punktis kinni minut varem startinud Karli, aga jätsin seitsmenda kontrollpunkti vahele ja tänu sellele lisakaar 30 sekundit. Lisaks veel segadus viimase punktiga, 25 sekundit ja kokkuvõttes võitsin Karlit napi, kuue sekundiga. Õnneks võitjate üle kohut ei mõisteta, tuleb vist rahul olla :).

Viff võitis naiste eliidi ja Tauts serveeris M45 klassis oma teise kohaga tõelise üllatuse. [tulemused]

[18.08 10:43] Lisasin liikumisteekonna kaardil. Kahjuks keeldus Maare Garmin Forerunner 405 vanalinnas liikumisteekonda korralikult salvestamast (jooksin vist liiga kiiresti :P).