ühe saeveski lugu

Paikuse Saeveski palgisorteerimisliin15.03.2002 …

… ja 14.03.2005 …

… ning 01.09.2009.

Oktoobris 2008 sulges uksed kümme aastat töötanud Paikuse Saeveski – seadmed jäid seisma ja roostetama. Nüüd on seadmed kindlalt konteineritesse pakitud ja alustamas pikka teekonda mustale mandrile. Jääb vaid loota, et mustad neegripoisid neisse heaperemehelikult suhtuvad ja ostust rõõmu tunnevad. Maha jäävad tühjad platsid ja nukrad vundamendid, igatsemas taga ilusaid aegu, kui siin mürisesid autod ja müdisesid kukkuvad palgid.

Il Gallo Nero

Pühapäeval, pärast seda, kui olime endid Maare ja Jaaguga AHHAA teaduskeskuses oimetuks mänginud ning mina näinud ära ka kurikuulsa vabadusesamba, siis mõningase arutelu tulemusena maandusime Il Gallo Neros.

Tsantali Retsina

Sel ajal, kui mina eelmisel nädalal Venemaal aega veetsin, käisid meil külas sõbrad JP ja Kirsti, ning jätsid siia ühe põneva pudeli. Ise nad olla olnud seda kinkides väga salakavalate nägudega, öeldes et “väga huvitav vein” …

… oligi huvitav … Maare haaras küll pärast esimest lonksu kõrist ja jooksis WC-sse, öeldes, et tema ei taha halvaks läinud õuntest tehtud mahla juua. Ilmselt tuleks hoopis teda saata mõneks ajaks Venemaale, puskariga maitsemeeli ergastama … aga tegelikult oli vein tõepoolest huvitav, halvaks läinud õuntest pole juttugi … pigem männimets, või nagu JP kommenteeris … “ilmselt nad lisavad männiokkaekstrakti, et varjata ebaõnnestunud veinipartiid” :).

Seda veini jätkub vähemalt nädalaks :).

Vanasti olid laevad puust ja mehed rauast …

25.09.1971 toimus EMV orienteerumismaratonis Lelle ja Paluküla kandis, rada oli 29.5 km ja 36 kontrollpunkti. Osales 36 meest, lõpetas 10. Kaart oli mustvalge, 1:25 000.

Tulemused:
1. Arvo Kivikas 3:58:53
2. Jaan Miljan   4:19:55
3. Ülo Saar       4:27:06
…
10. Ilmar Kask  7:05:34

22. augustil oli soovijatel võimalus proovida läbida sama rada, kasutades sama, 1971. aasta kaarti. Mina, just öösel Venemaalt saabunud polnud küll kõige värskem, aga igal juhul olime mõlemad Maarega stardijoonel.

Juba teel esimesse punkti oli selge, et midagi kerget meid ees ootamas ei ole. Algul natukene halvasti läbitavat metsa mis õige pea muutus väga halvasti läbitavaks … sellises kohas saaks korraldada juba täiesti korraliku Läti stiilis seiklusvõistluse :). Toomingavõsa, sood ja raiesmikud – ausõna ei kujuta ette, kuidas sellisel maastikul omal ajal maratoni joosti. Esimese punkti saan kätte kogu võsa, soo ja raiesmike kiuste siiski väga ilusasti.

Tee teise kontrollpunkti on algul lihtne, mööda vana sihti. Ees jooksevad Sergei Rjabõshkin ja Viljar Grauen, natuke taga Maku ja veel tagapool Martti Mikk. Sihilt ära keerates olen omast arust küll kogu aeg paigas, aga väga ootamatult jõuan siiski suurele teele. Saan ennast parasjagu paika pandud, kui kohtan Marttit, kes tuleb jubateisest kontrollpunktist.

Kolmandat kontrollpunkti üritan võtta kindla peale, aga pärast mõningast seiklemist avastan, et olen lageda nurgast tulnud 90 kraadi vales suunas sisse … pärast seda on punkti leidmine juba lihtne. Punktist väljudes näen sinna suunduvat Makut.

Neljanda punkti lähen samuti kindla peale, ehk mööda suurt teed ringi. Vahetult enne punkti tulevad esimesed vastu, selgub, et kaotus polegi niiväga suur. Punktienda võtmine on küll täielik õnnemäng, kus seekord õnnestub tõmmata jackpot.

Viiendasse punkti jõuan veatult, punktis kohtun Marttiga. Kuuendasse punkti minekuks valime erinevad variandid – Martti otse läbi soo, mina ringi mööda künkaid. Maastik on ikka eriti kole, lisaks kõigele muule veel ohtralt nõgest, kuuendasse punkti jõudes kirvendavad jalad juba korralikult.

Kuuendas punktis kaarti vaadates selgub, et olen läbinud veidi alla veerandi rajast … samas on aega kulunud varsti juba poolteist tundi, ehk kõige optimistlikumate arvutuste kohaselt, kui edaspidi punkte veatult läbin, kulub ikkagi raja läbimiseks vähemalt viis tundi. Samas on tempo olnud siiani selline, et lõpuni ma sedasi ei kestaks. Tegelikult pole enesetunne üldse niiväga hea ja kui ma mõtlen, millisesse võssa ja nõgestesse ma kohe jälle sukelduma pean, siis kaob igasugune tahtmine jätkata … keeran otsa finiši poole ja jooksen otse lõppu.

Finišis ajan juttu ajaloolise võistluse võitja, Arvo Kivikaga, kes isiklikult on tulnud vaatama, kas leidub kangeid, kes tema aja üle jookseksid. Rahustan teda, kui keegi üldse selle raja suudab täna läbida, siis ehk ainult Martti … hiljem selgub, et Martti oligi ainus, kes kogu raja läbida suutis, aga aega kulus tal 7:49:31, ehk kolmveerand tundi kauem, kui omaaegsel viimasel lõpetajal … vanasti olid mehed tõesti rauast …

Ahjaa, üldse esimesena suudab määrustepäraselt lõpetada Maare, läbides 8.31 kilomeetrise ja seitsme kontrollpunktiga raja ajaga 3:53:01. Tõe huvides olgu öeldud, et selle tulemuseni jõuti korraliku tiimitöö tulemusena.

Xdream läheneb

Täna, sel ajal, kui orienteerujate teadlikum osa Vastseliinas Eesti Meistrivõistlustel omavahel mõõtu võttis, nägi meil Otiga treeningplaan ette rulluisutamise ja jalgrattasõidu. Rulluisutamise raja valikul ei tekkinud kordagi küsimusi … nagu kõik xdreamerid viimasel kolmel nädalal, valisime ka meie treenimiseks Tabasalu suurepärase rulluisuraja.

Kui Tabasalust Muraste poole sõites oli tuul kergelt vastu ja jalg veel soojaks sõitmata ning kiirus madal, siis tagasiteel oli Maarel jalgrattaga raske meie tempos püsida. Kiirus oli pidevalt üle kolmekümne ning pidime Otiga korduvalt teineteisele meelde tuletama, et kavas on ju ometi rahulik treening.

Uisutamisele järgnenud jalgrattatreeningul sõitsime läbi rajameistri poolt viimaseks Xdream etapiks planeeritud rattaraja ning vaatasime üle lõigud, kus konkurentidega otsustava vahe sisse teeme ja võistluse enda kasuks pöörame.

Kui inglid planeerivad juhuslikult planeerivad viimaseks etapiks A-raja võitu, siis peavad nad arvestama eelkõige meiega, aga suure tõenäosusega kordub Elva, ehk ilmselt peame neid Otiga raja lõpuosas värskendava õllelonksuga turgutama :).

Saeveski paigaldamine Siberi moodi

Paar kuud tagasi, vanu dokumente sirvides, sattus mulle näppu üks vana kirjatükk saeveski paigaldamisest Siberis. Tegemist oli Hekotek ajaloo teise saeveskiga, mis paigaldati Venemaale ja esimesega Siberisse. Koht, kus paigaldus toimus, oli külake nimega Jantal. Saeveski peadirektoriks oli tollal Stanislav Pavlovitš, eriti karismaatiline vanahärra, kelle meie kohe tsaariks ristisime ja mitte ilma asjata.

Küla peal teati rääkida, et Stanislav Pavlovitš olla nõukogude ajal vangi mõistetud riigi vara eriti suures ulatuses riisumise eest ja kandnud karistuse 25 + 5 aastat. Pärast seda olla ta läinud Irkutskisse ja palunud endale võimalust enese tõestamiseks. Stanislav Pavlovitš saadeti Irkutskist umbes tuhade kilomeetri kaugusel asuvasse Jantali, kus ta hakkas arendama kohalikku metsatöötlemist ... ja mitte ainult.

Jantal olnud tollal väljasuremisele määratud külake, milliseid on Venemaal sadu, kui mitte tuhandeid – mehed jõid, majad lagunesid, teed kasvasid rohtu jne. Stanislav Pavlovitš mitte ainult ei arendanud metsatööstust, vaid organiseeris lasteaia ja kooli ehitamise. Pandi tööle poed, kultuurimaja jne. Kõige selle taga oli Stanislav Pavlovitš.

Stanislav Pavlovitši juhtimisstiil oli autokraatlik – nagu Stanislav Pavlovitš ütles, nii ka jäi. Iga nädal (või oli see äkki üle nädala) toimus nn „rassmotka“, Stanislav Pavlovitš kutsus ükshaaval „vaibale“ mitte ainult saeveski juhtkonna, vaid ka teised juhid ja kuulas nad oma autokraatlikul moel üle, ning jagas neile juhiseid. Külas oli välja kujunenud arvamus, et Stanislav Pavlovitš teab kõike.

Mis minule tollal imponeeris, oli stiil, kuidas Stanislav oma otsuseid tegi. Näiteks kutsus kokku koosoleku mingisuguste saeveski asjade arutamiseks, rääkis seal probleemidest ja ärgitas siis inimesi omavahel argumenteerima, ise kõrvalt kuulates. Nagu enamasti, läksid vene hinged põlema ja vaidlesid omavahel ägedalt, üksteist üle karjudes, igaühel oma arvamus. Kui Stanislav Pavlovitš oli enda arust piisavalt kuulnud ja erinevatest ideedest oma arust parima välja selekteerinud, siis põrutas ta rusikaga lauale, öeldes et aitab tühjast vaidlemisest, tegelikult teeme nii ja jutul lõpp. Alluvad vaatasid Stanislav Pavlovitši suu ammuli, et kuidas ta küll kõike seda nii hästi teab ja läksid laiali.

Paljude külas töötavate meeste palgad olla kantud otse nende naiste arvele, et mehed raha maha ei saaks juua. Ise ei võtnud Stanislav Pavlovitš mitte tilkagi. Juhtusin tollal vaatama Irkutski televisiooni saadet Jantalist, kus küla naised kiitsid Stanislav Pavlovitši taevani.

Nüüd, seitse ja pool aastat hiljem olen jälle siin. Ausalt öeldes, tundub olukord kurb. Mõned aastad tagasi müüs Stanislav Pavlovitš saeveski uutele omanikele ja läks ise pensionile, kuuldavasti elab kusagil välismaal. Kuna palki on vähe, siis plaanivad omanikud töötajate koondamist. Hotell, mis tollal oli küllalt heas korras pole vist pärast seda mingit remonti näinud ja laguneb. Sama moodi laguneb kõik muu. Küla söökla on kinni pandud ja selle asemel on küla servas, teisel pool raudteed, Bratsk – Ust-Kut maantee äärde tekkinud põhiliselt läbisõitvaid veoautojuhte teenindav restoran-hotell. Inimeste meeleolu pole koondamise ootuses mitte kõige parem.

Kirjatükk, millest algul juttu oli tekkis saeveski paigaldamise ajal. Kuna ajavahe Eestiga on siin kuus tundi, ja sinna helistamiseks tuli läbida kadalipp Stanislav Pavlovitši sekretäri kabinetti, mis tööpäeva lõpus, kui Eestis hommik algas, oli ülikeeruline, siis tuli kasutada info edastamiseks muid mooduseid. Kirjutasime Andresega siis igal õhtul lühikokkuvõtte päevast, mille hommikul Stanislav Pavlovitši sekretäri arvutist Hekotekki saatsime. Hekoteki kontoris algasid tööpäevad meie raportite lugemisega, mille kohta arvati, et meil pole ilmselt õhtuti muud teha, kui viina võtta ja lugusid välja mõelda. Hiljem said raportid kokku tõstetud ja nii tekkis saeveski paigaldamise jutt. Nüüd on aega piisavalt palju möödas, enamus tollal ametis olnud inimesi on siit lahkunud ja ilmselt ei tee kirjatüki avaldamine kellelegi halba. Siin see on:

N56°50.697´ E105°14.928´ Jantal

Kell 8:31 alustasin Bratskist teekonda külakese, nimega Jantal poole ... ja juba kell 14:37 (Eesti aja järgi siis kell 8:37) olin kohal, seljataga 290 kilomeetrit mitte just väga kiirelt sõidetavat Bratsk – Ust-Kut maanteed. Ust-Kutti jääb siit veel veidi vähem, kui 60 kilomeetrit ja teatavasti on just seal Baikali-Amuuri magistraali ametlik algus.

Päeva saavutuste poolele tuleb vist lisada see, et tänase päeva esimene ja õnneks ainus õlu sai joodud juba kell 12:30 kohaliku aja järgi. Nimelt siis teatas autojuht, et nüüd algab kõige hullem lõik, aga kus enam ühtegi miilitsaposti pole ja pidas auto kinni teeäärse poekese ees. Autojuht ostis endale kaks Starõi Melnik Svetlojet (roolis olles ei pidavat tohtima kanget õlut juua) ja vaatas siis väga ootavalt minu poole ... mina ostsin siis kah ühe, et autojuhil poleks üksi imelik õlut juua.

Päeva ebaõnnestumiste poolele tuleb lugeda see, et kohalikud tarkpead suutsid läbi kärsatada minu toodud arvutis oleva mikroskeemi, ühendades sinna ilma minuta juhtmed külge – loomulikult valesti. Nüüd tuleb töötegemise asemel homme selgitada neile, et tegelikult ma ei suuda neid kuidagi aidata.

rebaseperel õhtusöögiks maotäis vorsti*

Täna Nuiamaa piiripunkti järel, Vene poolel piirijärjekorras olles, olin tunnistajaks põnevale seigale.

Istusin parajasti autos, kui teeserva ilmus rebane. Rebane tundus justkui nõutu olevat, jalutas järjekorras seisvate autode vahelt läbi ja jäi siis teepervel seisma. Inimesed jooksid muidugi autodest välja rebast vaatama ja siis keegi ärkas: “vaeseke, ta ju nii kõhn, tal kindlasti kõht tühi”.

Hellade südametega vene inimesed jookid selle peale muidugi tagasi autode juurde ja tulid tagasi, kes võileivaga, kes viineritega. Rebane näitas üles ülimat professionaalsust, võttes võileibade pealt ainult vorstitükid, siis viineri, siis veel vorsti … ja haaras kõik selle suhu, midagi ära söömata.

Kui rebasele enam tõesti rohkem vorsti suhu ei mahtunud, siis vaatas ta veel korra enda ümber kogunenud inimesi ja lippas siis, suu vorsti täis, tagasi üle tee sinna, kus oli tulnud. Ei teagi, kas läks kuhugi vaiksemasse kohta vorsti nosima, või viis selle lastele.

[siin pildireportaaž]

* meenutades Tiit Blaadi kevadist järjejuttu rebaseperest.

kaks sõpra …

… tegelikult on kolmas kah, aga see oli musta värvi ja pagendatud kahe semu poolt taha, pagasiruumi :). Rõuge, Ööbikuoru keskus.

Swiss O-week

01.08.09. Lennukiga TLL – MUC. Tänu liiklusummikutele võttis 380 kilomeetri läbimine aega pea viis tundi. Morschach-i jõudes saime kuue peale poolteist korterit, koos Tautsi ja Ailiga, kes lendasid kohale marsruudil TLL – HEL – ZYR, kaks. Külastasime oma puhkekeskuse spa-d, kus avastasime suurepärased saunad, mis said järgnevaks seitsmeks päevaks mõnedele heaks võistlusjärgseks lõdvestamise kohaks ja mõnedele lausa teiseks koduks :). Õhtul tähistasime Šveitsi rahvuspäeva.

02.08.09. 1 etapp: Schwyz, the incisive day. Rada 1.8 km & 19 kp-d. Linnasprint siis. Sprint on teatavasti üks minu lemmikaladest. Kahjuks suutsin “suurest erutusest “ teha kolme punktiga kokku 40 sekundit vigu, ja kuues koht ajaga 13:06. Kaotus võitjale oli suhteliselt väike, sellelt etapilt korjasin küllalt suured punktid. Punkte arvestati valemi järgi: võitja aeg × 1000 / võistleja aeg.

Veel – kusagil poolest päevast hakkas sadama vihma, mis ei tahtnud ka õhtul kuidagi lõppeda.

03.08.09. 2 etapp: Schwialppass the varied day. Vihma sadas kogu öö ja taevas polnud seda nägugi, et vihm võiks lõppeda. Rada 4.9 km & 14 kp-d, 180 tõusumeetrit.

Selle päeva esimene etapp oli teekond võistluskeskusest starti – 2.1 km ja 250 tõusumeetrit, kiire sammuga umbes 50 minutit. Stardis oli sooja +6°C ja … ei saa öelda, et vihma sadas, sest asusime läbimärgadena otse vihmapilve keskel.

Esimene “tõsine” võistluspäev. Kui lagedal osal suutsin punkte enam-vähem talutavalt läbida, siis minule sai siin saatuslikuks raja ainus metsane osa – suutsin nelja järjestikuse punktiga teha 7 minutit viga. Kokku 20. koht, ajaga 59:06. Tanel teeb hea jooksu, on viies ja võidab mind üheksa minutiga … Raivot suudan siiki napilt võita :).

04.08.09. 3 etapp: Glattalp the arctic day. Kasutusel pidi olema kaks erinevat kaarti – üks pikematele radadele ja teine lühematele. Kuna vihmade tulemusena ajasid lühemate radade kaardil jõed üle kallaste, siis toimus võistlus ainult pikematele radadele. Pikemate radade start-finiš asus võistluskeskusest veidi eemal – 4.2 km ja 700 tõusumeetrit, eeldatava kohalejõudmise ajaga 1:50. Priit Pääslane suutis selle vahemaa katta küll ajaga 1:10, aga tema oma sõnade järgi “stardis tema võistlus ka lõppes”, raja läbimiseks jõudu enam ei jätkunud.

Rada 5.0 km & 11 kp-d, 140 tõusumeetrit. Rada täpselt selline, nagu korraldajad lubasid – esimene pool ülikiire, mööd karjamaid ja siis tehniline osa. Mina ei tahtnud kuidagi uskuda korraldajate, ning Viivi ja Erki jutte ulmeliselt tehnilisest maastikust ja “premeerisin” end tehnilise osa esimeses punktis kuue minutiga. Tanel läbis selle etapi käies ja sai seal päeva parima aja. Teine viga, 4 minutit, tuli sellest, et kohas, kus rada tegi risti, keerasin seitsmendasse punkti minne hoopis üheksandasse punkti. 14. koht ajaga 49:07, Tanel võidab mind napilt.

Võistluse ajal jääb vihm kah järgi. Ehkki annan Virvele ja Maarele oma kaardi, et nad saaksid sama raja läbida, jätavad nad selle siiski tegemata.

05.08.09. Puhkepäev the rest day. Sõitsime mäkke, üritasime võtta kõik Luzerni tornid.

Õhtul saime teada, et neljas võistluspäev siiski toimub, aga kuuenda võistluspäeva kaardil ja radadel ning kuuenda võistluspäeva stardiprotokollide järgi.

06.08.09. 4 etapp: Chinzig – Seenalp the breathtaking day. Omaette elamus oli jälle juba starti minek: üks kilomeeter ehk 15 minutit jala, siis sõjaväeautodega mäkke ja lõpetuseks veel 1.5 kilomeetrit ning 35 tõusumeetrit jala.

Rada 7.3 km & 17 kp-d, 100 tõusumeetrit. Selle päeva suurim viga oli jala väänamine teel kuuendast punktist seitsmendasse. Sealt edasi kaotasin Tanelile pea kuus minutit. Kokku seitsmes koht ajaga 1:00:35, ning võidan Tanelit 21 sekundiga :). Selle päeva rajast tasub märkimist veel ehk see, et lisaks sajale tõusumeetrile tuli võtta 970 laskumismeetrit.

07.08.09. 5 etapp: Gibel, the rough day. Rada 2.3 km & 11 kp-d, 110 tõusumeetrit, ehk lühirada. Tõsiselt raske maastik – mitte ainult kaardi poolest, vaid ka läbitavus. Suur osa maastikku oli üks suur kivihunnik, kuhu sammalt ja võsa piisavalt peale kasvanud, et varjata jalge all varitsevaid pragusid. Oli tegu, et tervete jalgadega rada läbida. Tegelikult mulle meeldib selline tehniline maastik, aga kahjuks suutsin ühel punktiga, kaheksandaga, teha rumala vea, kolm minutit. Kokku kuues koht ajaga 33:09.

08.08.09. 6 etapp: Gibel. Veel eelmisel õhtul oli lootust, et tee saab korda ja neljanda päeva maastik ligipääsetavaks. Mida õhtu poole, seda enam hakati rääkima äikesevõimalusest, kuni kella seitsme paiku õhtul olid korraldajad teinud otsuse, et kuues päev toimub samal, Gibeli kaardil. Juhtus see, mida oligi arvata – isegi Šveitsi “kellavärk” ei suutnud ära hoida erinevaid prohmakaid üleöö tehtud radadest. Palju võistlusklasse tühistati – kas oli punkt valesti või näiteks meie klassil kadus seletamatutel asjaoludel poole võistluse pealt üks punkt metsast. Kahju oli Tanelist, kes tegi sel päeval tõesti suurepärase jooksu, vist oma parima Šveitsis.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli tõesti suurepärane orienteerumisnädal, täis või(s)tlust konkurentide, ilma ja valutavate lihastega. Maare on üsna kindel, et plaani võiks võtta ka järgmise, SOW 2011.

Pärast võistlust alustasime teekonda Müncheni poole, kus õhtune, kõigile kohustuslik programm nägi ette seakooti ja saksa õlut.

09.08.09. Hommikune linnaekskursioon, koos tõusutreeninguga erinevatesse tornidesse. Pärast seda lubati meid lennukile, et üle Copenhageni hilisõhtuks Tallinna jõuda.

Day 5 Gibel – The rough day

Pärast eilset rada – 7.3 km ja 860 laskumismeetrit oli tunne, et tänane päev tuleb kaardi nime vääriline.

Mürakarude koondise head etteasted nurjas vale ettevalmistus – millegipärast arvasid paljud, et veini mittemanustamine suurendab sooritusvõimet, igatahes vaadati meid Raivoga, kui huligaane. Tulemuste järgi selgus, et sõltumata veinist, tegid vigu kõik.

Viimaste andmete kohaselt ei toimu homne võistlus siiski Lidernenis vaid uuesti tänasel maastikul – proovime siis uuesti sõltumata kaardi nimest, Gibel, sealt eluga tagasi tulla :).

rannapäev

Täna siis rannapäev – hommikul sõitsime Engelbergi, et siis tõstukitega üles minna. Kes käis ümber Trübsee matkamas, kes Titlist külastamas. Titlisel oli kena, +6°C ja päike. Peale lõunat treenisime Luzernis tõusude võtmist, külastades lugematul hulgal torne.

Orienteerumisega on nii ja naa – eile näiteks pidi olema kasutuses kaks orienteerumiskaarti, millest ühel pikemad ja teisel lühemad rajad. Rajale lasti aga ainult pikemate radade orienteerujad, sest teisel kaardil olid vihmade tulemusena ojad muutunud ületamatuteks mägijõgedeks.

Samade vihmade tulemusel on homne maastik ligipääsmatu, sest tulvaveed on minema viinud osa teest. Homne võistluspäev toimub nüüd kuuenda võistluspäeva kaardil ja radadel. Mis viimasest võistluspäevast saab, pole veel teada.

Day 1 Schwyz – the incisive day

Kui hommikul ärgates paistis päike, siis selleks ajaks, kui stardi poole endid sättima hakkasime, ladistas juba korralikult vihma. Taevas oli tumehall ja polnud lootustki, et vihm täna lõppeks. Korraldajad olid organiseerinud parkimise ühe suure kaubanduskeskuse parklas, kus oli katuse all piisavalt ruumi nii autodele, kui ka soojendusjooksuks ja -võimlemiseks. Start oli siit paari minuti jooksu kaugusel ja parklast näha – tõeline tase.

Nagu tulemustest näha, oli kasu hommikusest kaarditreeningust eelmise korra Šveitsi mitmepäevajooksu sprindikaardil … palju õnne tänasele auhinnasaajale, minu võistkonna-kaaslasele Viffile, kes hoolimata paarist suuremast veast suutis vanemate naiste klassis :) saavutada auväärse kolmanda koha. Täna oli pidu meie tänavas … homseks pole isegi ilmaennustus kiita: For tomorrow Monday the 3rd August we expect very cold temperatures. Eks näis, mis tuleb … ah jaa – tulemused:

HAK (1.8 km, 0 m, 19 Po.) 108 Teilnehmer
  1. Roman Zbranek          88 Vsetin    Magnus Orienteering 12:08
  6. Heiti Hallikma         70 Tallinn   Myracaru OK         13:06
 16. Tanel Kannel           73 Tallinn   Myracaru OK         14:10
 63. Raivo Erik             68 Tallinn   Myracaru OK         16:54

HB (1.7 km, 0 m, 17 Po.) 52 Teilnehmer
  1. Marco Fäh              73 Kaltbrunn OLG Huttwil         12:20
  5. Tauno Piirikivi        60 Tallinn   Myracaru OK         13:34
     Jaanus Soots           69 Tallinn   Myracaru OK         Po.f.

DAK (1.7 km, 0 m, 14 Po.) 105 Teilnehmer
  1. Hanna-Maija Koski      76 Tampere   Koo-Vee             12:15
 14. Piia Paasma            79 Tallinn   Myracaru OK         14:39
 40. Edit Kannel            76 Tallinn   Myracaru OK         16:01

DC (1.1 km, 0 m, 12 Po.) 27 Teilnehmer
  1. Astrid Kristin Ruud    69 Hakadal   Nittedal Orienterin  9:56
  4. Aili Piirikivi         65 Tallinn   Myracaru OK         10:39
  7. Maret Hallikma         75 Tallinn   Myracaru OK         11:35
  8. Evelin Soots           70 Tallinn   Myracaru OK         11:45

D35 (2.4 km, 0 m, 20 Po.) 27 Teilnehmer
  1. Kirsten Truttmann      71 Brunnen   OLG Goldau          18:35
  3. Viivi-Anne Soots       71 Tallinn   Myracaru OK         20:06

D45K (1.7 km, 0 m, 14 Po.) 31 Teilnehmer
  1. Sabine Hammel Bolliger 64 Liestal   OLK Wiggertal       14:48
  7. Virve Einpaul          61 Tallinn   Myracaru OK         17:46

Total: 12 Teilnehmer des Clubs.

Xdream Elvas

Nagu ikka – seiklus ei alga ju pühapäeval, vaid tavaliselt ikka varem … seekord korraldas esimese lisaülesande Viff, kes suutis rulluisutreeningul oma selja paigast nihutada ja siis rogainil testida, kas selg ikka on paigast ära – muidugi oli. Õnneks lahendas Viff ise lisaülesande kõige kiiremini ja nii tuli seekord “vanameestega” kruiisima Eveli … ei, mitte Eveli Saue … aga teine Eveli, kes võib küll jääda Eveli Sauele veidi alla laskmises ja suusatamises, aga selliseid alasid pole Xdreamil senini kavas olnud. Viff toetas meid igal võimalikul kohal rajal ja digitaliseeris meie pingutuse … ka kõik selle jutu juures kasutatud pildid.

… minu treenitus Xdreamiks on nii hea, et enne võistlust, võistluskeskusest autoparklasse vändates, vajutan mängleva kergusega katki oma rattaketi …

Stardis jagab Ott variandid vastavalt tugevusele: mina saan B-variandi, Eveli A-variandi ja endale võtab Ott C-variandi. Kui Antti minust poolel etapil mööda kihutab, siis püüan talle selgitada, et kiiret pole kuhugi, nagunii peame teistele hajutustele läinud kaaslaseid ootama … ei mõju … ei taha Antist maha jääda ja nii saan teises kontrollpunktis kuus ja pool minutit puhata … ja järgneva raja pähe õppida.

Jalgsietapi läbime suhteliselt rahulikus tempos – on selge, et Ala-Looga tihe maastik pole kerge Evelile, kes ei käi igapäevaselt orienteerumas. Jalgsietapp lõpeb vaatetorni juures – Ott saab tõusta mööda treppi vaatetorni, leida fotol kujutatud hoone maastikul, määrata selle asukoha kaardil ja laskuda mööda köit alla.

Poolel teel Oti poolt määratud rattapunkti kohtame võistkonda, kes sinnapoole joostes teel … ? Meiega koos on võistkonnad Seiklusporr ja Evli Adventure Team. Punkti juures jääb Evli maha ja Vahetusalani jätkame koos Seiklusporriga.

Jooksuetapp algab igava, tee-etapiga … on palav … õnneks on rajameister vist meie soovidega arvestanud ja seadnud täpselt õigele kohale värskendava jõeületuse. Tõravere observatooriumi juures tuleb lisaülesandena seada päikesesüsteemi planeedid õigesse järjekorda, alustades kaugeimast. Meie kohale jõudes demonstreerivad trahviringil oma jõudu Areal, Salomon ja veel mõned võistkonnad. Ja ehkki me oleme unustanud, et juba mõnda aega tagasi otsustati, et Pluuto kõlbab ainult koera nimeks, lahkume me lisaülesandelt enne, kui Areal ja Salomon on omad ringid lõpetanud :).

Veel väike jupp jalgrattaga, kus Areali jõulisel vedamisel ajame alla Ilmari ja Vendade võistkonna.

Võistluskeskuses viidame veidi aega ja nii saame kanuusse seitsmendana, Evli ja Areali järel. Juba pool kilomeetrit hiljem tõuseme kuuendaks, kui möödume Evlist, kes on jäänud merelahingus (vabandust … jõelahingus) alla Arealile ja päästavad parajasti oma uppuvat laeva. Poolel kanuuetapil hakkame nägema oma ees Areali võistkonda, ning tänu Eveli ülikõvale tõmbamisele möödume neist enne kanuuetapi lõppu. Ahjaa, kanuuetapi teeb põnevaks see, et erinevalt tavalisest pole kaardil kanuupunkte, vaid need tuleb ise kaardile märkida.

Nüüd pole enam muud, kui tuleb joosta tagasi võistluskeskusesse, tehes vahepeal väikese ujumise. Areal jookseb meil eest, kedagi tagant tulemas ei ole. Võtame ujumisetappi rahulikult, meiega samal ajal punktis olevaid B-raja võistlejaid me ei ahista :). Ujumisetapi lõpust võistluskeskusesse joostes, on mul esimesed nelisada meetrit reielihastes kohutavad krambid, enne kui lihased uuesti liikuma saan.

Enne finišikaart näitab Ott oma osavust kriketimängus, peale mida lubatakse meil finišeerida. Selgub, et “märkekunn” Ott, Eesti läbi aegade vaieldamatult üks kõvemaid märkeorienteerujaid, on osanud ühe kanuupunkti valesti kaardile märkida ja meile 15 minutit “preemiat” teenida :). Langeme üldises paremusjärjestuses küll koha võrra, aga segavõistkondadest võidame ikkagi ülivõimsalt.

GPS-i järgi saime alade kaupa alljärgnevad kilometraažid:
ratas 40.5 km
jooks 16.4 km
kanuu 12.1 km
ujumine 0.2 km

Igatahes lubas Ott, et tal vorm kogu aeg paraneb, ning “kodumaastikul” võtame üldvõidu ära … Viff pole seda veel kommenteerinud :) …

6443 Morschach

KäsiGPS-il on see viga, et ta juhatab küll kenasti kohale, aga ta ei suuda kätte saada ja kasutada lisainfot liiklusest, nagu teetööd, ummikud jne. Eelpoolmainitute tõttu muutus meile ennustatud aeg 380 kilomeetrit ja 3.5 tundi, tunni võrra pikemaks.

Eile õhtul tähistasime Šveitsi rahvuspäeva, sest teatavasti loetakse 1. augustit 1291 Šveitsi tekkimisaastaks. Sel puhul toimus Brunnenis, Lutserni järvel suurejooneline ilutulestik. Meie otsustasime tulevärki jälgida pool kilomeetrit kõrgemalt, oma kodust, Morschach-ist. Ausalt öeldes polegi vist nii võimast ilutulestikku veel näinud, mille tegid eriti omanäoliseks sajad suuremad ja väiksemad laevad, mis olid kogunenud Lutserni järvele ilutulestikku jälgima. Lisaks ametlikule ilutulestikule toimusid iga saja meetri tagant ka väikesemad ilutulestikud, mis lõppesid alles siis, kui algas uus päev.

Ja veel: tegelikult tulime siia kohale väikese põhjusega, Šveitslased korraldasid meile treeninglaagri, et saaksime timmida oma vormi viimase Xdream jaoks. Lisainfot saab siit: http://www.swiss-o-week.ch.

Seljametsa järv

Pärnus olemine ei tähenda ju ainult merd. Täna käisin tööpäeva lõpetuseks avastamas Seljametsa järve, kus vesi oluliselt soojem ja puhtam, kui Pärnu rannas.

hommikune sport

Vanasti nõukaajal, kui Venemaal Dünamo üleliidulise koondisega laagerdasin, oli iga hommiku lahutamatu osa hommikvõimlemine. Aga mitte niisama kerge sörk ja venitusharjutused, vaid kerge sörk küll, aga venitusharjutused kasvasid tavaliselt üle jõutreeninguks. Kusjuures enamus Siberist ja Kesk-Venemaalt pärit sportlasi, tundub, et nautis sellist hommikust madistamist. Mina, tavaliselt koos ühe Peterburi sõbraga, võtsin ette veidi pikema jooksu, et jõuda võimlema siis, kui teised sellega juba poole peale on jõudnud ning me pääseksime hommikustest jõuharjutustest.

Täna hommikul mõtlesin, et tuletaks õige meelde, mis tunne on hommikul jooksma minna … polnud väga vigagi, eriti siin, Pärnus. Vaiksed tänavad, meeldivalt tühi rand, hommikune ujumine pühkis viimasegi une silmist ja tõmbas päeva mõnusalt käima.

ArcticCircle24

Enne, kui järgmine seiklus käes – nädalavahetuse Xdream, katsun veel kiirelt üles riputada Soome, ArcticCircle24 mõned muljed. Tegelikult on perekond Sepp juba kõik juhtumised üles tähendanud: Leivo sellest, mis rajal tegime ja Kaja võistlusest ja lisaks ka kõigest muust :). Minu muljed on kah juba tükk aega tagasi kirja pandud, aga aja puudusel jäänud arvutinurka vedelema:

Tegelikult algas seiklus juba nädal varem, kui Karu pidi oma Chrysleri minu kätte jätma ja ise Venemaa avarustele reisima minema. Kahjuks (võib-olla meie jaoks hoopis õnneks) juhtus aga nii, et …

Maare jõudis support-i kõrvalt ka mõned pildid klõpsida.

pannkoogipiknik Aegnal

[start on antud … töölt tulnud, tühjade kõhtudega sünnipäevakülalised alustavad kihutamist Aegna saarel ootava pannkoogilaua poole …]

Maare oli töökaaslastele lubanud oma sünnipäeva puhul higi, pisaraid ja verd. Kuna verd advokaadid ilmselt armastavad :), siis on kõik kohal ebatraditsiooniliselt vara – lausa enne kokkulepitud aega. Sten-Eric tutvustab kajakisõidu algtõdesid, inimesed jagatakse paatkondadesse ja kajakid aetakse veele. Kõige kogenum, Maare, pannakse kiirreageerimis-päästekajakki Sten-Ericu paariliseks, minule antakse lohutuseks Leivo poolt kiidetud Reval Duo, ehk valge nool koos esisõudja Katsiga.

Algul on meri täiesti sile, aga ümber Rohuneeme keerates ja Kumbli ning Kräsuli saarest möödudes tõstab väikese laine. Kajakk on nii kerge, et lainetes on ta rohkem vist õhus, kui vastu vett. Lisaks …  kui aeruamise katkestame, lükkab tuul kerge kajaki risti lainet ja siis on tegu, et see jälle õigesse suunda keerata. Aga alla tuult ja lainet lendab kajakk küll, nagu nool, või pigem siis nagu valge nool :).

Aegnal teeme siis pannkoogi- ja tee peatuse, kel on, see paneb hetkeks midagi soojemat peale. Kõik on menüüvalikuga rahul, 53 pannkooki kaob, kui võluväel.

Tagasiteel on enamusele kõige suuremaks eneseületuseks märja vesti ja põlle selgapanek. Muu läheb juba allatuult ja lihtsalt. Kajakipikniku afterparty toimub kah … [pildid]

kassipoeg

Hing on haige seda kirjutades, aga siiski: ära anda väike imearmas paarikuine kassipoeg.

Too, suurte nööpsilmadega oranžitriibuline tegelane vaatas eile hilisõhtul meile kodust vastu. Kena üllatuskingitus on, väga armas, aga kahjuks ei olnud kinkijad läbi mõelnud, et meie elustiili juures on kodulooma pidamine pigem loomale õnnetuseks kui õnneks :(

Kui keegi teab, kust võiks loomakesele ilusa kodu leida, andke teada: maare@planet.ee.

Täiendatud kell 14:25: tundub, et kassipojale on kodu leitud. Nüüd on hea meel ja kurb korraga ...

Osmussaarelt tagasi

Pärast seda, kui Kaja oli kogu Osmussaare metsmaasikatest (või olid need nüüd muulukad) tühjaks söönud, olime sunnitud saarelt lahkuma.

Pikemalt kirjutasime seekord varjunimede all: “Kajakkidega Osmussaarel suve soojemaid ilmu nautimas” ja “Tippsportlase pakett Osmussaarele”. Mõned pildid ja teekond Google Maps kaardil kah.

Pärnu mees

Tööasjad viisid mind mõneks ajaks ilusasse Soome väikelinna, nimega Pärnu.

Osmussaar

Nii plekksiledal merel pole veel kunagi vist aerutanud. Isegi kurikuulsa poi juures valitses vaikus ja rahu. Selle eest oli päike ... nüüd on nahk tulipunane ja kiheleb. Igatahes saime Osmussaarele kaks tiiru peale tehtud, algul kajakkidega ja siis jalgsi. Ilm on ülimõnus, ainult et need krdi sääsed ... tuult oleks vaja ...

magamamineku aeg

... aga päike särab taevas.

pulma järelkajad

Üks vististi viimaseid otsuseid – lubadusi, mis Kaja ja Leivo pulmas sai vastu võetud vajab täitmist. Nädalalõpus on võimalik reaalajas, interneti vahendusel, kaasa elada Team Leivo etteastele.

XXV Laulupidu

Kihnu

Kui nädalavahetust alustada reedel, siis oled laupäeva õhtuks juba täiesti kustunud ja tänad õnne, et “õnneks ei peagi homme tööle minema, vaid saab puhata” … homme õhtul konstanteerid fakti, et “nädalavahetus oli raske ja ilmselt kulub pool töönädalat nädalavahetusest väljapuhkamiseks”.

Tuleb tunnistada, et Kihnu on üks meile lähimaid naaberriike ja täiesti müstiline koht. Mida enam õhtu poole, seda müstilisemaks kõik läks. Õhtu kulminatsioonina olime Tautsiga Kihnu kultuurimajas, kus körtides tädid müüsid uksel pileteid ja baaris õlut, samal ajal kui laval möllas bänd – noored poisid aluspükstes :).

tule tulemine

Väätsa Xdream: raba ja pokud

Selle aasta öist Xdream etappi jäävad ilmselt meenutama pikad rabaületused ja seiklemine mööda B-raja kobraste mudakraave ja pokusid Pärnu jõe kallastel … ja muidugi arvukad jõeületused-läbimised. Väike kokkuvõte rajal toimunust on planetis, alljärgnevalt veidi statistikat:

Ajad – pulsid – kilomeetrid – kiirused alade kaupa:

aeg	ringi aeg	HR max	HR avg	HR min	distants	kiirus		ala
2:00:30	2:00:30	159	143	81	35.543	3:14		ratas
4:57:33	2:57:03	154	134	113	17.462	9:34		jooks rabas
5:59:07	1:01:34	145	135	111	18.122	3:09		ratas
6:25:45	0:26:38	148	136	116	7.914	2:49		rulluisk
6:49:26	0:23:41	146	136	121	1.874	9:15		jooks valge kaardiga
7:14:12	0:24:46	144	136	117	7.624	2:49		rulluisk
7:28:04	0:13:52	143	133	108	4.467	2:40		ratas
7:31:26	0:03:22	122	114	109	0.008	18:56		puude lugemine
7:43:35	0:12:09	144	135	109	1.526	6:53		jooks aerofotoga
8:10:39	0:27:04	144	132	122	10.153	2:36		ratas
9:47:41	1:37:02	145	118	99	11.046	7:50		kanuu
11:47:38	1:59:57	137	121	103	13.150	8:18		jooks pokude vahel
12:03:03	0:15:25	128	118	103	1.305	9:04		veealad
12:19:42	0:16:39	125	113	100	2.210	7:32		jooks

Ja liikumisviiside kaupa summeerituna:

aeg	HR avg	distants	kiirus		ala
3:43:00	139	68.285	3:16		ratas
5:49:29	129	36.222	9:39		jooks
1:37:02	118	11.046	8:47		kanuu
0:51:24	136	15.538	3:18		rulluisk
12:00:55	131	131.091	5:30		kokku

NB. vahetusalades kulutatud aega pole maha arvatud, ega me tegelikult nii aeglased nüüd kah ei olnud :). Täna on jalg paistes, nagu pakk, aga tahaks juba jälle rajale.

Jaanipäeva järelmõjud

Kui Haapsalus sundis Mambur mind puid teisaldama, siis Minni juures veetsime teisipäeva hommiku puid lõhkudes. Eilsel neljapäevakul ei olnud veel võimalik joosta – kõhulihased tegid igal sammul hirmsat valu.

Täna käisime sel aastal esimest korda rulluisutamist proovimas ja – ei mingeid kõhulihaste raputusi ja valusid, liueldes mööda peegelsiledat Lillepi pargi rulluisuringi :). Kui Leivo kuulis, et uisutama läheme, siis hoolimata neljapäevasest kukkumisest, randmepõrutusest ja vahelejäävast Xdream-ist arvas, et “ega see prügikasti rännanud püksipaar mul ainus olnud ja randmepõrutus ja uisutamist ei sega” ning tuli loomulikult meiega kaasa.

Tänu Leivole õppisin täna selgeks uue rulluisuelemendi – juba minule tuntud T-pidurdamise ja P-pidurdamise :) kõrval ka V-pidurdamise – ma olen näinud küll uisutajaid oma jalgu hargitamas, aga polnud siiamaani arvanud, et sedasi üllatavalt efektiivselt pidurdada saab.

Uisutades olid kiiremad kilomeetrid kahe minuti kanti ja 16.25 kilomeetrit möödus ludinal … nüüd võib homsele X-dream teisele etapile hoopis julgemalt vastu minna, kui Viff ees tuult teeb ja Ott tagant lükkab, siis ma rulluisuetapil võistkonnakaaslastest maha ehk ei jää :).

Ahjaa, siin pilt, “kuidas mehed verbaalselt natuke kikivarvul käisid” :) ning veel paar pilti jaanipäevast ja muust.

Jaanileiva küpsetamine

Esmaspäeva õhtul sõitsime aga Arula külje alla, et jaanipidustused mööda saata Pilvi ja Minni suurepärases häärberis. Nagu ikka, oli sinna kogunenud paras kamp seiklussportlasi  ja muidu toredaid inimesi, kellega koos sai natuke töid ja sporti tehtud ning loomulikult sealset suurepärast suitsusauna mõnuga nauditud.

Matkaspordi 36h/15h üritusele sõites (ahjaa, sellest üritusest pole ma ise jõudnudki kirjutada. Aga olgu siis siia vahele öeldud, et saavutasime Margega seal üllatusliku, ent siiski parima koha naistearvestuses)  jagas Kaja bussisolijatele imemaitsvat isetehtud leiba ja olime Pilviga kohe mihkllid lunima, et Kaja selle tegemise kunsti ka meiega jagaks. Kaja polnud kade ja nii oli Pilvi võtnud plaani see Kaja moodi  leivategu jaanipidustustel järgi proovida.

Juuretis oli Pilvil varutud oma töökaaslase käest, kuid seda oli veidi vähem kui Kaja antud kogustes kirjas – nii improviseerisime kogustega natuke. Aga kahe ausa leiva jagu tuli tainast küll. Noh ja päris nii kaua ei lasknud ehk kerkida, kui Kaja poolt soovitet oli, sest jaanilaupäeva õhtuks tahtsime leiva siiski valmis saada. Ja korraks helistasime Kajale veel üle, et kas kõik sai ikka päris õigesti.

Välja tuli! Kõik sõid ja kiitsid. Ja ehkki mehed ei olnud selle küpsetamise ajal toas, vaid tünnis sooja vee sees, siis vähemalt verbaalselt käisid nad natuke kikivarvul küll (nagu Kaja retseptisoovituse lõpulauses ju lubatud oli:)). Proovin nüüd üksipäini seda ükspäev järele teha.

Jaanipäevahõrgutistest tueb veel kindlasti mainida suitsusaunas suitsutatud sinki – no Pilvi juures peab ju alati ettevaatik olema, et hea toit keelt alla ei viiks:)

Liisa – gümnaasium läbi!

Nädalavahetusel ja Jaani ajal liikusime trajektooril Tallinn – Haapsalu – Tallinn – Arula. Haapsalu sai alguses valitud, lisaks Leegi-Mamburi külalislahkuse nautimisel, ka põhjusel, et pühapäeval oli plaan osaleda järjekorras 4. ndal Haapsalu triatlonil. See plaan aga asjade käigus muutus ja mina olen sellega rahul: sest külma vee tõttu Väikeses Viigis jäeti ujumine ära ja asendati jooksuringiga ümber viigi. Kombinatsioon jooks-ratas-jooks aga ei tundunud just ahvatlev ja nii asendasime triatlonil osalemise võistluse vaatamisega ning kerge rattaotsaga Rohukülla.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et Mamburi tütar Liisa sai hakkama! Gümnaasiumi lõpetamisega ikka. Ja veel väga korralike tulemustega riigieksamitel: inglise keele suuline 100 ehk maksimumpunktid, kirjalik 90, kirjand 91, bioloogia 72 ja lõputöö hindele 5. Liisa nimelt oli üks neist noortest, kes teoreetilise eksami asemel sai teha praktilise lõputöö ja kuna tema üks hobidest on fotograafia, siis just fotod olid tema lõputööks. Noh, vahepealsel ajal ei jäid kooliasjad vähe soiku ja seetõttu on selliste tulemuste üle topeltrõõm – oled topelttugev kui suudad vahepealse tasa teha!

Lõpuaktus oli planeeritud just sellele ainukesele tööpäevale mis keset vabu päevi oli. Ja nii me esmaspäeval oma autonina jälle Tallinna suunas keerasime. Nojah, aktust me tegelikult ei näinudki, sest paariminutiline hilinemine tähendas, et kooliaula uksest me enam sisse ei mahtunud. Õnneks, sest nagu kooliaulatele omane, ei kipu seal soojal suvepäeval ja suure rahvahulgaga eriti õhku olema. Ja kuna aktus osutus rekordpikaks – veidi üle kahe tunni – oli meil isegi hea meel, et saime aktusele kaasa elada kooliõues päikest nautides.

Lõpuks said siiski esinemised ja kõned läbi, tunnistused ja kiitused kätte jagatud (millest Liisagi osa sai). Lilled said selleks ajaks küll juba veidi närtsinuks, aga mis siis – peamine oli jagada seda rõõmu, mis Liisal igast juukseotsast välja lahvatas! Igatahes!

Haapsallu

Reede õhtu läks veidi pikaks ja laupäevase ärkamisega oli väikesi raskusi … pooltel meist läks sellega eriti kaua. Lõpuks otsustasin Tiitu panna ja hakkasin rattaga vaikselt Haapsalu poole sõitma, et Maare siis mind mingil hetkel autosse korjaks …

… 67 kilomeetrit hiljem oli jook otsas ja jõud hakkas pidevast vastutuult rassimisest samuti otsa saama. Kõne Maarele andis teada, et ta on juba ärganud ja asub juba varsti Haapsalu suunas teele. Mambur arvas, et kui häda käes, siis võib ta mulle vastu sõita …

… õnneks jõudsin 24 kilomeetrit hiljem Linnamäele, kus sain poest juua ja krõpse osta, pärast seda oli Haapsallu jõudmine juba köömes.

Haapsalus oli ainus jama selles, et õllepudeli asemel andis Mambur mulle pihku raudkangi ja sundis tööle, küttepuid teisaldama. Täna oli selg rassimisest kange.

Mikkeli-Jukola

Seekordne nädalavahetus möödus Soomes, Mikkelis. Kui Eestis olla nädalavahetus kuuldavasti olnud jahe ja sadanud vihma, siis Mikkelis oli sooja +24°C ja paistis päike. Kokku oli kogunenud aukartust äratav hulk orienteerujaid: kirjade järgi 1 013 naiskonda ja 1 444 meeskonda, ehk kokku siis 14 160 orienteerujat, lisaks arvukalt treenereid, hooldajaid, kaasaelajaid jne.

Meeldejäävamad hetked seoses selle aasta Jukolaga on paaritunnine bussiootejärjekord autoparklas, kaduvväike tualettide kogus suhtes võistlejate arvuga ja sellest johtuvad hiigelpikad tualetijärjekorrad, orienteerumistehniliselt lihtne, aga füüsiliselt raske maastik, üle nelja kilomeetri pikkune avaetapp esimesse punkti jne.

Hoolimata sellest, et enamus meeldejäävamaid asju on ebameeldiva poole pealt, on Jukola feeling nii võimas, et üldmulje on tugevalt positiivne. Kui õnnestub kaart kätte saada, siis kirjutan võistlusest kah veidi. [mõned pildid planetis].

kohtumine tundmatuga

Eelmise nädala Bratski reis mõjus seekord üllatavalt raskelt ja kui laupäeval veidi peale kahtteist magama sain, siis uinusin vist silmapilkselt. Kaua ma magada ei saanud …

… mõned minutid peale kahte ärkasin ja mõned hetked hiljem sain aru, et meie korteri signalisatsioon töötab – nimelt paneme magamise ajaks uksed ja alumise korruse valve alla. Tatsasin unise peaga esikusse ja …

… pidin peaaegu kokku põrkama tumeda koguga. Hetk peata olekut ja tume kogu pööras täiskiirusel ümber ja kadus trepist alla. Mina olin veel veidi aega täielikus hämmingus, siis läksin ja võtsin magamistoast telefoni ja helistasin politseisse.

Politsei saabus üllatavalt kiiresti, samuti turvafirma G4S. Veidi kauem ootasime politsikoera, kes oli vist muudel asjaajamistel. Aga senikaua valvasime keldritreppi ja lahti muugitud keldriakent. Kella kolmeks olin vastu võtnud hulgaliselt külalisi ja nad ka lõpuks minema saatnud: politseinikud nii koertega kui ilma ja G4S turvamehed.

Aknad ise tunduvad küll hästi tehtud olevat, aknaraamid koos karastastud klaasidega on täiesti terved – näha oli, et enne oli üritatud muukida maja otsaakent aga tulutult ja mindud siis maja taha, kus akende vahel tibake suurem pragu ja kus aknasulused pärast kõvemat kangutamist siis järgi andsid. Parandasin ära akna haagid ja täna asendan need veidi turvalisemate sulustega. Aga adrenaliin oli hommikuni nii üleval, et magamisest ei tulnud enam midagi välja.

JA LISAKS: Kuna on kuulda olnud, et siinses, Kalamaja piirkonnas on viimasel ajal olnud teisigi sissemurdmise katseid, siis elanikud, olge valvsad!

mis toimub?

Kas vanalinna päevade lõpetamine või keskerakonna valimiskampaania?

Bratskist tagasi

Et lennud igavaks ei läheks, siis juhtus igal lennul natuke: Moskva – Bratsk lennukis (Airbus A319) kukkus poole lennu peal alla üks laepaneelidest, Bratsk – Moskva lennul suutis üks tütarlaps vahetult enne õhkutõusmist täis oksendada enda ja kahe tagumise rea inimesed, ning Moskva – Sankt Peterburg lennuk olles juba maandumas, suunati pooletunnisele ringile, kuna Pulkovo lennujaam ei andnud maandumisluba.

Bratskis oli tõepoolest soe, sain kõvasti tööd tehtud, ning lisaks jõudsin viimasel õhtul vaatama Bratski hüdroelektrijaama. Olen mööda hüdroelektrijaama tammi küll korduvalt üle Angara jõe sõitnud, aga senini pole olnud mahti jaama ennast lähemalt vaadata. Igatahes väga muljetavaldav ehitis oma 924 meetri pikkuse ja 124.5 meetrit kõrguse tammiga, mis omal ajal oli maailma suurim.

teel

Kes sõidab Moskvasse nii, et algul laevaga Tallinnast Helsinkisse, sealt autoga üle Lappeenranta ja Viiburi Peterburgi, ning siis lennukiga Moskvasse? … mina. Kusjuures väga ergastav oli üle pika aja Tupoleviga lennata, nagu istuks ralliautos. Nüüd on jäänud veel pisike etapp … tunni pärast õhku ja kell 7:35 peaks maanduma Bratskis. Moskvas on täiesti harjumuspärane vahepeatuse temperatuur +26° C, Bratskis pidavat soojem olema.

ei midagi erilist

Kuna neljapäevakul väänasin oma parema jala hüppeliigese korralikult välja, siis oli nädalavahetusel kerge valida: ei spordile ja jah grillimisele.

Laupäeva hommikul tegin peaaegu sporti – tõin koju ja tõstsin keldrisse põrandaplaadid, st. mina juhendasin ja Maare koos emaga kandsid plaadid keldrisse. Aga selja sain märjaks minagi – päike paistis palavalt :).

Tulemuste poole pealt veel niipalju, et saime kirja kolm (peaaegu selle aasta esimest) grillimist. Ülekaalukalt parim oli bioteek.ee-st ostetud talle sisefilee, mis maitses tõepoolest suurepäraselt.

hüperaktiivne müük

Eile juhtusin otsima toonerit meie printerile ja helistasin ühte arvutifirmasse. Küsimuse peale, “kas teil on toonerit Samsung CLP-300 printerile, ma tuleks läbi ja ostaks, kuna te jääte mulle koduteele” telefonile vastanud poiss algul kohmetus ja palus siis küsimuse neile võimaluse korral e-mailiga saata. Nojaa, mulle, tehnikakaugele inimesele meeldib kiirete küsimuste korral ikka vana, head telefoninippi kasutada, aga mis siis ikka … saatsin oma küsimuse e-maili teel.

Tööpäeva lõpus konstanteerisin fakti, et kuna vastust pole, siis koduteel pole vaja kusagilt läbi minna. Õhtul leidsin oma e-postkastist aga vastuse:

***.ee meeskonnal on rõõm teid tervitada!

Lugupeetud Heiti Hallikma, täname Teid, et vormistasite tellimuse internetipoes ***.ee!
Teie 27.05.2009 18:29:45 vormistatud tellimuse number on ***. Selle tellimuse maksumus on *** EEK.
Sellele teatele on väljaprintimiseks lisatud pdf-arve. Tellimuse kättesaamiseks peate te maksma näidatud summa meie kontole:
Pank: ***
Konto nr.: ***
Saaja: ***
Summa: ***
Selgitus: Tellimus nr ***
Tellimuse kirjeldus:

Teine kiri veel, õnnitlustega selle kohta, et olen ennast edukalt registreerinud mingisuguises internetipoes. Lisaks oli keegi vaeva näinud ja minu nime järgi otsinud välja kontaktandmed ja ka selle osa internetipoe kliendiandmetes korralikult ära täitnud :).

Ma nüüd ei teagi, kas olla õnnelik, et mul ei olegi tooneri tellimisel rohkem vaeva, kui arve maksmine, sest kirjas oli, et tellimus toimetatakse kulleriga minu poolt märgitud aadressile.

minnaga merel

Pühapäev oli üle pika-pika aja üks selline päev, kus me nädalavahetusel kodus olime ja lihtsalt puhkasime … mina sisustasin oma puhkust sellega, et parandasin naabrite maja, Maare algul koristas ja assisteeris mind vaheldumisi, siis aga läks tööle … puhkepäev ju :).

Pealelõunal tõstis vaikselt tuult …  loomulikult – meil ju kokku lepitud kormoranide purjetamise hooaja avalöök. Igatahes Pirita poole sõites oli meri kena – suured lained kenade vahuste harjadega. Juhtus veel selline lugu, et esimest korda hilinesime Maarega … kui muidu alati keegi hilineb ja meie oleme olnud õigeaegselt kohal, siis seekord, nagu meie kiuste olid kõik teised kohal ja meid Minnal ootamas.

Merel oli tõesti kena tuul, ehkki pooles purjes, tuiskas Minna kiirusega seitse ja veidi peale sõlme, ning lained olid sellised, et pidime endid kõigi kümne küünega kõvasti tekil kinni hoidma. Pärast esimest pauti hakkas purjekas veelgi rohkem kõikuma, lausa nii tugevalt, et mõnedel väiksematel kormoranidel läksid südamed pahaks. Otsustasime siis lükata koogisöömise edasi ja teha seda purjeka asemel maismaal, mõne sellise põranda peal, mis enam-vähem horisontaalne oleks.

Tegime esialgse marsruudi veidi lühemaks ja keerasime purjeka vööri tasapisi sadama poole tagasi. Ja lõpetuseks – kõik koogid said söödud, Tiidu saun ärevaks aetud, prussakate pead silitatud ja Merle-Teet said lõpuks oma autosse isegi sisse :). [paar pilti lisaks]

külalised

Juba paar viimast nädalat on mõned meie tuttavad sosistanud, et “Jaagul ja Kirstil on nüüd uhked, valged jalgrattad” … tõepoolest. Täna igatahes käisid nad oma uusi sõpru meile demomas, on tõesti uhked. Heitnud pilgu Kirsti jalgrattakompuutrile, pidin häbiga tunnistama, et meie selle aasta kilometraažid on üsna võrreldavad.

Külaskäigu järel hakkavad äkki kontuure omandama ka selle aasta puhkuseplaanid …

Bioteek.ee

Kadri, meie üleadne (või täpsemini öeldes ületee- Kadri:)) on valmis saanud sellise toreda ettevõtmisega nagu mahekaupade veebipood Bioteek.ee. Kuidas see idee sündis, jutustab Kadri poe veebipäevikus: http://www.bioteek.blogspot.com/.

Tegin kohe proovi ja tellisin portsu piimatooteid, tüki talleliha ja Kristi küpsetatud rukkileiba küüslauguga. Reedel juba saingi enamus kaupa kätte ja lisaks veel esimese korra tellimusega kaasa kena riidest koti Bioteek.ee logoga. Tallefilee pidi saabuma järgmisel nädalal, aga see- eest lubas Kadri, et tellitud tükk lõigatakse spetsiaalselt minu jaoks:) Eks need tellimuste esitamise ja täitmise erinevad tähtajad on veidi keerulised meelde jätta, aga tegemist ei olegi ju masskaubandusega.

Kraam on aus. Leib maitses hea ja tükil ajal pole nii kollaseid mune näinud kui need Vanamatsi talu munad, mis täna hommikul omletiks said. Muidugi, toidukauba hind on suurtootjate omaga võrreldes veidi kallim (tegelt peab ausalt tunnistama, et poehindu ma päris peast ei tea, võrdlesin huvipärast hind 24.ee lehega) – aga no kaup pole ju ka võrreldav! Ja lisaboonuseks toetan tellides üht äraütlemata toredat ettevõtmist ja Eesti mahetalunikke.

Esimese kogemuse põhjal julgen soovitada küll. Hästi tehtud Kadri!

EMV teade

Pühapäeval siis Eesti meistrivõistlused teates. Jooksen OK Võru teises võistkonnas, koos Kauri ja Jonataniga.

Kaur teeb avavahetuses hea stardi ja toob meid teatevahetusse ilusas pundis 10-ndana, kuues koht ees kõigest 4 sekundit. Joonatan teeb samuti suurepärase jooksu ja tuleb teatevahetusse kaheksandana, Ilvesest maas 37 sekundit.

Rada 10.13 km ja 27 kontrollpunkti. Esimese punktiga kobistan veidi, sest poolel etapil hakkan kogemata 17-ndat punkti võtma, aga edasi läheb kenasti. Teel kolmandasse punkti hakkan ees nägema Tauno Tiiratsi selga. Viiendasse punkti teeme veidi erinevad valikud ja kuuendas punktis oleme koos. Jätkame koos kuni kümnenda punktini.

Teel üheteistkümnendasse punkti kaldume vale künka otsa – Tauno saab sellest kohe aru, mina mitte. teen pooleteise minutilise lisakaare ja rohkem Taunot ei näe. KP 15 juures tekib korraks peataolek, soos olev küngas tundub kuidagi teises kohas, kui kaardil. Seisatan, korrigeerin suunda ja võtan punkti. Jätkan pisivigadega kuni pressipunktini.

Peale pressipunkti jooksen end pikal etapil vist liiga oimetuks, igatahes pean enne punkti tükk aega seisma ja ennast paika panema, nii 40 sekundit läheb kokku. Lõpu jooksen enam-vähem veatult. Kokku siis umbes 4 minutit vigu ja lõpetame poiste poolt välja joostud kaheksanda kohaga. Seitsmes koht jääb veidi kripeldama.

Kokkuvõttes võib öelda, et suurepärane võistlus minu lemmik maastikutüübil. Kuidagi ei suuda ma ennast sundida jooksma võsas ja soos, kus oksad peksavad näkku ja pidevalt on oht ennast ära lõhkuda. Aga sellised maastikud, nagu Lätis … kui veel joosta kah jaksaks.

Võru esimene võistkond saavutab korraliku, teise koha, ehkki Markus püüdis asja endale (ja teistele) põnevaks teha. [lühiraja tulemused] [teate tulemused]

Riias

Ei, me ei käinud Riias geiparaadil. Tegelikult toimusid Riia külje all Kalngales Eesti Meistrivõistlused orienteerumises, laupäeval siis lühirajal.

Rada 5.88 kilomeetrit ja 17 kontrollpunkti. Stardis kaarti saades võtab reljeef esimesel hetkel küll silme eest kirjuks, aga on tegelikult üllatavalt mõnusasti loetav.

Võtan esimesed punktid veatult ja muutun pisut hooletuks, igatahes loen viienda punkti oluliselt kõrgemal asuvaks, kui ta tegelikult on ja kõigele lisaks jooksen tipust vales suunas alla – esimene 30 sekundit viga kohe tehtud. KP7 tundub väga lihtne ja nii lähen punkti võtma liiga hooletult – kaldun paremale ja teen 30 sek lisakaare. Tahan nüüd vigu parandada ja panen tempo põhja ja … ajan segamini kaks mäeahelikku ja hakkan juba esimeselt ahelikult oma punkti otsima. Kui veast aru saan, siis ei kontrolli suunda ja teen ka õigel ahelikul kaare punkti võtmisel – 50 sek.

Sunnin ennast rahulikuks ja saan paar punkti veatult läbitud. Kui aga kümnendas punktis saan kokku kolm minutit varem startinud Matiga, siis läheb rütm käest – jooksen tippude vahel sihitult edasi-tagasi, siis vaatan kaarti veidi korralikumalt ja võtan punkti – 0:40. Edasi lõpuni enam suuremaid vigu ei tee, vaid paar pisiviga punkti läbimisel.

Kokku tuleb siis vigu 2:30 ja neljas koht, kaotus võitjale, Švedile 37, Randyle 27 ja Raulile 8 sekundit. Jaa, need neli viga olid väga valusad :).

Oleme varem otsustanud, et kuna juba Riiga tuleme, siis üritame oma hotelli broneerda võimalikult kesklinnas, et õhtul oleks hea vanalinnas ringi jalutada. Hotell Riga, mille lõpuks välja oleme valinud, on küll nii kesklinnas, kui võimalik, aga ilmselt siiski mitte parim valik.

Jalutame Riia vanalinnas … ei tea, kas on asi selles, et Riia on ikkagi suurlinn, või on käimas päeval toimunud geiparaadi järelpidustused, aga igal juhul on vanalinn täis põnevaid inimesi. Joome mõned alused ja sööme õhtust. Õhtu lõpetuseks üritame oma hotellitoas vaadata eurovisiooni finaali, aga seekord näen veel vähem, kui eelvoorus – umbes neljanda esineja ajal juba magan.

Tallinna MV sprindis

Eile õhtul sai ära proovitud Saue Tammik, kus toimusid Tallinna meistrivõistlused sprindis. Jalad olid enne starti väga puised, kas oli selles süüdi teisipäevane jalgrattaots või pole ma siiamaani ära taastunud eelmise nädalavahetuse Ilves 3 orienteerumisvõistlustest … või pigem lausa üle-eelmise nädalavahetuse Xdreamist.

Stardist hoogsalt minema ja … esimest korda korrigeerin ennast lagedal, mis üllatavalt kiiresti vastu tuleb. Sellest hoolimata leian ennast kohe (marja) aia nurgast, kuhu küll ei plaaninud sattuda. Teen veel ühe ringikese, enne kui punkti, mis päris hästi ära peidetud, üles leian – 0:30. Ka teise punktiga tuleb pisike ring.

Kolmandasse punkti plaanin joosta vasakult, mööda rada ringi. Jõuan rajale ja … olen varsti jälle marjaaia kõrval. Kaardi uurimisel selgub, et vale rada. Jooksen järgmise rajani ja keeran siis paremale. Nüüd jõuan mingi majani, mida kuidagi kaardilt tuvastada ei suuda … pikema uurimise järel leian kaardilt helepruuni joone, millega tuleb välja, on tähistatud suuremad metsateed. Punkti jõudes kuulen seljataga juba Dima Švedi ähkimist – 0:45. Väike viga neljanda punktiga (0:10) ja Dima on juba päris selja taga. Kuuenda punktiga eksin järjekordselt, suur tahtmine on Dimal eest ära joosta, aga kiirustades eksin suunaga – 0:30.

Jätkame koos. Teel kolmeteistkümnendasse punkti lisan uuesti tempot, et äkki saab Dimaga väikese vahe sisse, et ta mind enam ei näeks – ei saa. Eksin hoopis ise veidi viieteistkümnenda punktiga ja Dima saab uuesti mööda. Viimase vea suudan teha veel vahetult enne lõppu, eelviimase punktiga ajan rajaotsad segi ja keeran võssa punkti otsima – 0:10.

Kokku tuleb vigu veidi üle kahe minuti ja peab järjekordselt tunnistama, et rumal pea on jalgadele täielikuks nuhtluseks. Nojah, ega tegelikult joosta kah ei jaksa ja vead tulevadki siis, kui püüad teha rohkem, kui oled suuteline. [tulemused]

trükiveakurat

Tavaliselt ma blogiveergudel tööasjust ei räägi. Aga erand kinnitab reeglit.

Nimelt, kirjutasin mõni aeg tagasi kliendi nimel üht dokumenti maksuametile, milles selgitasin, miks klient ei nõustu maksuameti seisukohtadega selles konkreetses maksuasjas. Ma ei tea mismoodi, aga mingil viisil mängis trükiveakurat mulle vingepussi ja keset seda dokumenti oli teksti sisse äkki sattunud meie blogi veebiaadress http://heitih.blogspot.com/. Ma ei tea tõesti mismoodi see võis olla võimalik, sest lugesin dokumendi enne ärasaatmist veel mitu korda põhjalikult üle.

Maksuamet mõtes poolteist kuud,  uuris, tegi hulganisti päringuid emta.ee serverist  ja täna sain otsuse, kus muuhulgas on rasvases kirjas kirjutatud järgmist:

A on  andnud selgitusi, milles on selgitathttp://heitih.blogspot.com/ud  OÜ tegevusplaane. Maksuhaldurile jääb täielikult mõistmatuks milline tõenduslik väärtus on internetiaadressil http://heitih.blogspot.com/ maare ja heitti blogil A maksumenetluses. Maksuhaldur leiab, et esitatud internetiviide on käesolevas menetluses täielikult põhjendamatu ning ei selgita  OÜ tegevusplaane.

Kallid maksuametnikud, et Teie väärtuslikku aega kokku hoida, ütlen siinkohal kohe ära, et sellel blogil ei ole antud asja suhtes tõesti mingit tõenduslikku väärtust. Nii, et edaspidi ei ole vaja tööajal enam meie blogi lugeda.

Ja siis veel: heiti kirjutatakse ühe “t”-ga. Kuid ka sellel ei ole tõenduslikku väärtust antud asjas.

Linda

Minni suitsusaunale võrdlusmomendi tekitamiseks, külastasime laupäeva õhtul siis Tautsi suitsusauna. Et aga suitsusaun Eesti rahvuskultuuris ainult ainult saunaskäimise koht pole, sellele saime tõestust kohe järgmisel päeval:

Pühapäeva hommikul ilmus põriseva põkaga kohale naabertalu Linda, kes pidavat olema omaaegne Eesti meister kaugushüppes ... või siis saja meetri jooksus (Tauts arvas, et kaugushüppes, Aili oli aga kindel, et saja meetri jooksus :)). Lindal oli traktori peal kast erinevate tööriistade ja materjalidega ja taga suur pott sealihaga.

Ja siis läks sea suitsutamiseks. Kui Rando ennast memmedele (lisaks Lindale ka Tautsi ämm) appi pakkus, siis arvas Linda küll algul, et “tea kas need pealinna vurled üldse haamrit kasutada oskavadki … ja teavad, mis põõn on”. Aga Linda saagis ja Rando kopsis saunas haamriga, ning ühise töö tulemusena tõsteti välja saunalava, laotati sauna põrandale kile ja siga sai sauna lae alla, restile laotud – ikka kamar alla, nagu kadunud Aksel olla õpetanud.

Ja enne, kui me Ilvese võistlusele jõudsime sõita oli sauna ka juba tuli tehtud kuhu notsu nüüd kaheks päevaks suitsema pidi jääma.

suitsusaunas

Reede õhtul testisime ära Minni uue suitsusauna, millele kaks nädalat tagasi Minniga kerise ladusime. Kohale oli tulnud isegi suitsusaunade ekspert, Tauts. Nüüd on esimene leil võetud ja kõikide osalejate üksmeelsel hinnangul on saun super.