kuidas Anne Erm mu varvastel tallus

Tänane päev oli raske. Õigupoolest esimene pool, mis tähendas mulle neli tundi "lõualuude harjutust" Kaubandus-Tööstuskojas. Muidu üldiselt mulle rääkida meeldib :), loenguid pidada ka. Aga tänase seminari sisuks oli teema, mis mulle endalegi parasjagu uus ja keeruline - katsu sa siis teistele asja arusaadavalt ja huvitavalt (!) edasi anda, kui ise ka alles kompad olulisemaid aspekte. Aga tehtud see sai ja tundub et enamik kuulajaist sai ka selle, mida seminarist otsima oli tuldud. Mulle tegi see kindlasti heameelt - ei raisanud kuulajate ja enda aega asjatult ning ettevalmistamine tasus ennast ära.

Peale töiseid vintsutusi ja toimetusi aga ootas meid ees kultuuriline vahepala - olin ühel heal päeval ostnud piletid Kevadjazzi kontserdile: Tanel Padar ja Willane Bluus. Kui BonBoni kohale jõudsime, olid bänd just alustanud ja lounge oli piisavalt rahvast tulvil. Saime siiski kahepeale koha ühele tumbale. Juba algus oli hea - esimeses pooles siis mängis bänd ilma Padarita, kuid hästi. Heiti küll vahepeal küsis, et mis kohtades plaksutama peab - mis ei tähendanud mitte seda, et igav oleks olnud, vaid hoopis seda, et rahvas kippus keset lugu samuti teinekord spontaanselt aplodeerima ja siis ei olnud päris täpselt aru saada, miks just nüüd :)

Veel paremaks aga läks, kui Tanel Padar bändiga liitus ja suu lahti tegi. Ei ole ma kunagi tema eriline fänn olnud kuid täna tajusin, et see noor mees võib täiesti vabalt olla tulevane tõnismägi, ivolinna või jaakjoala. Jätkaku aga samas vaimus ja hoidku muusikalist lippu kõrgel! Ei ole mul tema eraelust asja - lauljaks ja muusikuks on ta aga sündinud - see on see mis meid köidab. Kontserdi lõpuminutitel tungis üks naisterahvas just üle minu varvaste esinejat pildistama - oligi Anne Erm, jazzkaare "ema" - temalegi meeldis ...

Jazzkaare piletid on juba mõnda aega müügil. Ühe peaesineja kontserdile on ka meil juba piletid taskus. Midagi tuleb kindlasti lisaks.

Harku suusaradadel

Tänane plaan oli minna Fittesti, spinningusse ... aga kuna Maare avastas kella kahe paiku, et temal täna seminar, siis kasutasin juhust ja läksin hoopiski Nõmmele suusatama. Tänane lumesadu oli suusaradade kvaliteedile väga hästi mõjunud: rada ei olnud täna küll väga kiire, aga selle eest oli enamus jäiseid kohti kadunud. Sõitsin kaks Harku ringi, kokku umbes 26 km, av pulss 162, max pulss 172. Aeg tuli 1:32:46.

Nüüd on sellel talvel 100 kilomeetrit suusatatud, äkki peaksime minema pühapäeval Keila suusasõidule? Kui hästi läheb, saan Ristole ära teha :D.

erakonnad lõpetage ...

... oma valimiskampaania, sest ka meie Maarega oleme juba valinud :). Kogu protseduur oli peaaegu üks-ühele Kristjan Otsmanni poolt kirjeldatuga, kui välja arvata see jama kellaaegadega ... aga meie tegime seda ka oma kodust :).

Aga kogu sellest tantsust ja lubadustest, seoses valimistega, on küll kopp täiesti ees. Isegi need erakonnad, kellesse enne pooldavalt suhtusin, on nüüd minu jaoks oma margi täis teinud. Tänud siinkohal arkadi zuk-ile ja jubejussile (ja loomulikult ka olav taburile :D), kes oma kommentaaridega veidikenegi poliitikamaastikku ilmestasid ...

suusatamas ... Palukülas

Tänase päeva eesmärgiks oli vanemate (siis Maare vanemate) külastamine. Ühtlasi kasutasime juhust ja käisime Paluküla suusaradasid testimas. Ilm oli lihtsalt suurepärane: -9°C, päike, peaaegu tuulevaikus. Teen suhteliselt rahuliku treeningu, kolm viiekilomeetrist suusaringi 16:46, 16:24 ja 16:10, keskmine pulss 153 ja max 169. Kokku tõusumeetreid 390.

veidi sporti ja veidi kultuuri

Eile lõpetasime oma Indoneesia piltide korrastamise ja selle puhul siis toimus Tööstuse tänavas reisimuljete jagamine mürakarudega.

Mürakarudele kohaselt alustati loomulikult väikese treeninguga. Jooksime Oti juhtimisel Paljassaare poolsaarele, kus ta tutvustas meile kohalikke vaatamisväärsusi. Loomulikult läks Oti lubatud 50-minutiline jooksuots veidi pikemaks ... kokku jooksime 1:10:25 ja kui Google Maps ei peta, siis 11.06 kilomeetrit. Siin ka meie jooksuring Google Maps kaardirakendusel.

Pärast jooksu toimus kõhu punnisöömine, saun ja seejärel Indoneesia piltide vaatamine. Kahjuks pidime katkestama 198-nda pildi juures, kuna treener oli meile ette näinud järgnevaks kino ühiskülastuse.

Film siis “Jan Uuspõld läheb Tartusse” ... vaidleks küll neile vastu, kes ütlevad, et see film läheb Eesti filmiklassikasse, “Noor pensionär”, “Siin me oleme” ja teiste selliste kõrvale ... kas ta nüüd just nende kõrvale läheb, selleks on film äkki natuke liiga must komöödia, aga vägagi vaadatav ja soovitan kindlasti.

Meie teeme SEDA Palukülas!

elu on karm ...

Urmas Roots kirjutas oma blogis:

Aatomikud lähevad A-rajale
Innustatuna oma suhtelisest edust Winter Xdreamil lähevad Aatomikud Xdream-i 2007. aasta hooajal A-rajale. Sildade lõplikuks põletamiseks on registreering makstud terveks aastaks.
ISC- hoia alt!

Alalhoidliku inimesena ... ma pean nüüd vist vahetama võistkonda ...

edeneb

... meie reisikiri nimelt. Vähehaaval oleme muljeid ja pilte püüdnud planetisse riputada. Ja lund tuleb juurde - suusad sügelevad :)

Juhtusin täna vaatama Indoneesia uudistekülge ja ... Adam Airi lennuk oli seal jälle üks peategelasi. Hädamaandumine Surabayas ... Nojah, meie seiklused selle lennufirmaga jõuavad üsna peagi ka reisikirja näol ülesse. Ja üldse. Tundub et meil jällegi vedas. Peale meid tuli Jakartas veeuputus. Jäime puutumata maavärinaist (vähemalt tuntavatest, kuigi nii mõnigi kord tundsin öösel, et voodi kõigub nagu lainetes - pärast on maavärinamonitorist näha ka, et kuskil lähedal natuke kõikus). Mingeid väljakuulutatud mudalihkeid ja dengue palavikku me ka ei näinud. Igav või mis?! :)

selle aasta esimene suusasõit

Suutsime täna läbi vaadata oma Indoneesia pildid ja vähendada nende arvu 699-le. Said üles ka esimesed reisijutud ... planetisse ikka.

Aga tõepoolest, selle aasta (mitte selle talve) esimene suusasõit toimus täna. Võtsime asja ettevaatlikult, kuna temperatuurivahe on ikka päris suur ja haigeks ei tahaks küll jääda. Nõmmel siis ... viis ringi rahulikus tempos ja 50 minutit oligi peaaegu täis. Ja rada oli üllatavalt heas korras. Homme siis jälle ...

Kuala Lumpur - Amsterdam - kodus!

Kuala Lumpur ... esimest korda üle kolme nädala leidsin WIFI, Nokia E60 sobib peaaegu väga hästi internetis surfamiseks. Oli tunne, nagu oleks üle hulga aja tsivilisatsiooni jõudnud.

Ei tea, kas tõesti Adam Air jättis tõesti nii sügava jälje, aga kogu tee Amsterdamini tundus, nagu oleks lennuk pea kogu aeg turbulentsis. Maare oli ikka täiesti endast väljas.

Kuna Amsterdamis jäi neli tundi vaba aega, siis sõitsime rongiga kesklinna Hollandi juustu ostma. Jalutasime veidi vanalinnas, sõime hommikust. Juustu ostsime ... aga lennujaama lähedalt.

Amsterdam - Tallinn oli juba, nagu trammiga kodust kesklinna. Temperatuur langes kah mõnusalt: Jakarta +30° C, Amsterdam +5° C, Tallinn -5° C. Aga kodus on nii hea!

Kõik muidugi ei ole kodus hea ... näitekspani järjekordselt käed puusa minu telefon Nokia E60: panin ta juba Jakartas offline režiimi ... Kuala Lumpuris oli kõik korras ... aga Amsterdamis ei ole ta nõus enam režiimi muutma. Operaatori valik on muutunud manuaalseks ja ... automaatvalimise peale enam lülitada ei luba, enne käseb offline-st väljuda. Aga offline-st ei välju, kuna valitud on manuaalne operaatori valimine ... juba teist korda juba ... lp. Nokia, palun tee oma telefoni softis pisut parandusi ...

koju!

Tänane marsruut: Mataram - Jakarta - Kuala Lumpur - edasi Amsterdami suunas ...

Igal juhul oleme jõudnud juba Jakartasse. Kuna Jakartas jäi aega pea 10 tundi, siis otsustasime, et läheme linna peale shoppama. Valisime välja sellise koha nagu Mangga Dua Mall ... ohh ... koos Manga Dua Square-ga umbes viis kilomeetrit pikk ja ma-ei-tea kui lai. Keskmiselt kuus kuni kaheksa korrust kauplusi (tegelikult peaks ütlema putkasid), mis enamuses müüvad igasuguste suvaliste firmade kaubamärke. Sekka ka Boss, Oakley, jne - mine võta kinni, kus mis. Sajad kauplused oma Indoneesia batikatega, mobiiltelefonid, riided, jalanõud, kotid ...

... igal juhul lõppes kogu see jama niimoodi, et me ei ostnud MITTE MIDAGI!

Nüüd oleme lennujaamas ja tunni aja pärast peaks meie lennuk startima Kuala Lumpuri suunas ... loodame ...

vee all

Viimased kaks päeva oma puhkusest oleme veetnud enamuses vee all - on see olnud siis snorgeldamine või sukeldumine. Arvan, et meie mõlema kõige eredamaks elamuseks olid kaks, umbes kahe meetri pikkust haid, meist napi kümne meetri kaugusel ... tunnistan ausalt, minul oli veidi kõhe.

Lõpp läks isegi nii kiireks, et tänaselt sukeldumiselt kappasime täiskiirusel oma elamiskohta asju pakkima, et siis seljakottidega tagasi sadamasse kapata ...

... nojah ... pärast seda veetsime muidugi sadamas pea kaks tundi lihtsalt oodates, sest üldjuhul ei välju paat enne, kui 20 reisijat koos. kuidas need reisijad kokku saadakse, jäigi meile täielikuks müstikaks ... olime piletit ostes esimene-teine ... siis tilkus tasapisi sadamasse veel kümmekond inimest, vahetevahel öeldi sadama valjuhääldist puhtas bahasa indoneesia (vast sai õigesti) keeles, mitu inimest juba koos on. Veidi aega pärast seda, kui koos oli 12 inimest, öeldi et nüüd ... laevale valgus kokku umbes 30 reisijat - ei saanudki aru, kustkohast.

Aga nüüd oleme Mataramis, hotellis, homme hommikul kell 06:00 alustame lendamist Jakarta suunas. Eks näis siis homme, mis seis seal selle veetasemega on ...

... ja veel üks hea uudis ... eile leidsime kohalikust (Gili Trawangan) poest ka kohalikku veini, tehtud siit umbes 10 kilomeetri kaugusel, Balil :). Tauts ära muretse!

Winter Xdream Indoneesia moodi

[maare] Mõeldes neile vapratele, kes just on läbinud Winter Xdream raja, tegime meie eile ja üleeile sarnase ettevõtmise Indoneesia moodi. See tähendab, et sihikul oli Indoneesia kõrguselt kolmas ja Lomboki kõige kõrgem mägi - gunung Rijani. Mitte küll selle kõrgeim tipp, mis on märjal hooajal suletud, aga mäe kraatri serv, kust avaneb suurepärane vaade järvele kraatri põhja ja kraatrisse tekkinud uuele vulkaanile.

Alustasime 550 meetrilt hommikul kell 10:00 ja võtsime kuue tunni jooksul 1 793 tõusumeetrit , jäädes ööbima 2 343 meetrile. Enamiku tõusuajast ladistas vihma ja et trenn oleks tugevam, kandis Heiti veel 12 kilost seljakotti :)

Järgmisel hommikul tõusime veel veidi - 2 480 meetrile ehk kraatri servale ja tõdesime, et eilne katsumus tasus ennast ära. Siis me ei teadnud veel, et allaminek kujuneb sama raskeks või isegi raskemaks kui ülesminek ...

Igal juhul on see nüüd läbi ja tänaseks väsimus välja magatud ning imetleme Gili saartelt vaadet gunung Rijanile - täpselt vastupidi vaatasime eile hommikul :)

Hai. Hai!

Mitte et , me tahaks praegu ühe panga pensiondifondi reklaamida.. aga pealkiri on siiski tabav.

Täna tegi Heiti kaks korda mittemidagi ja mina ühe korra.

Hommik tervitas meid meeletu palavusega: juba pool kaheksa hommikul oli tugevalt üle kolmekümne kraadi kuuma. Ei toonud värskendust isegi hommikune suplus.

Kell 11:30 pidime sukelduma, aga selgus et täna keskpäevast sukeldumist ei toimu ja ... egas midagi, sukeldume siis 14:30.

Jube palav! Maandume lähedusse mingisse restorani ja tellime õlut. Pärast veidi-üle-ühte õlut rendib Heiti süsta ... sellise, millel istumise lohk sees ning saab kohe rahvuskangelaseks oma tunniajase tripiga. Lisaks läks ta kõrvalasuvale saarele 8 minutiga, mille kohta kohalikud arvasid, et läheb 30 minutit.

Ja siis muiudgi sukeldumine. Mina (maare) kartsin veidike aga tegin mõned soojendavad harjutused basseinis ja merele ...

Uhh seal oli huvitav, nägime palju kalu, kahte suurt kilpkonna ja ... haikala. Jah päris haid, mis oli küll väike aga siiski oli. Heiti katsus teda ka fotokaadrisse saada - hiljem näeme, kas õnnestus. Igal juhul peale homset - ülehomset mäetrippi tahaks uuesti vee alla ...

Puhkus!

Puhkus ehk mittemidagitegemine on alanud. Päeva alustasime ujumisega, siis peale hommikusööki avastasime kodulähedast akvaariumi - s.t. snorgeldasime korallide ja kalade vahel :).

Pärast tegime tiiru ümber saare (u 8 km) ja ronisime siinse ainukese mäe otsa, kust näeb Balit ning pärast jälle akvaarium - seekord võtsime lestad abiks ja küpsise kaladele kaasa :).

Praegu on juba õhtu ja ma olen "mittemidagitegemisest" mõnusalt väsinud ja päikesest rammestunud. Homme teeme jälle mittemidagi ja läheme sukelduma.

welcome to paradise

Täna siis jälle reisimise päev ... algas juba hommikul kell kuus, kui ärkasime ja hommikust sõime. Edasi lennujaama ... igatahes kahest meie tänasest lennust hilinesid mõlemad ... tunnikese. Aga muidu olid kõik meie vastu sõbralikud - näiteks kui jätsime kogemata taskunoa kotti ja see turvakontrollis üles leiti (esimest korda Indoneesias) siis saatis turvamees mind läbi kõikide kontrollide ja koridoride kuni meie pagasini ja lubas noa sinna panna.

Niisiis: Makassar - Surabaya - Mataram. Edasi lennujaamast taksoga Bangsali ja sealt laevaga Gili Trawangan-ile. Sellest, kuidas me Bangsali maffiale külma tegime, kirjutab Maare vast reisikirjas :).

Aga nüüd oleme siis Gili Trawangan-il ... plaanis snorgeldamine, sukeldumine, puhkus ... kui täna õhtusööki sõime (mere kaldal on sellised mõnusad katusealused, kus saad lesida ja süüa ja õlut juua) ... üle mere paistab Lombok ja muidugi Indoneesia kõrguselt kolmas tipp - Gunung Rinjani (3 726 m). Kurjad keeled räägivad, et kuna wet season pole sel aastal üldse wet, siis on praegu võimalik tipus ära käia ... krt ... elame - näeme.

Ujungpandang

Tulime ööbussiga Ujungpandangi (või siis Makassarisse). Mina sain vist eile kerge päikese üledoosi, bussisõit läks igatahes raskelt. Makassarisse jõudsime kell pool kuus hommikul, majutasime endid hotelli Pondok Suada Indah.

Magasime välja ja läksime siis reisibüroosse, et osta piletid Surabaya - Mataram. Reisibüroos selgus aga, et meie homset AdamAir lendu Ujungpandang - Surabaya ei toimu. Läksime siis AdamAir esindusse (kusagil linnaservas) kus nõudsime raha tagasi ... enamuse rahast ka saime :).

Tagasiteel turismibüroosse tekkis hoopis mõte, et lendaks hoopiski Balikpapanile ja läheks Kalimantanit avastama. Mõte jäi siiski teostamata, kuna meil pole piisavalt informatsiooni Kalimantani kohta. Ostsime Lion Air piletid Ujungpandang - Surabaya - Mataram. Eks katsub siis Mataramist edasi Gili saartele sõita ja äkki tagasi hoopis laevaga Padangbai-sse, sealt Denpasari ja siis juba kuhugi Jakarta poole, kus küll pidavat vististi üleujutused olema.

Enesetunne on kah juba hea ja nii siis istume Karebo Seafood Restaurant-is ja ootame oma kala.

vari on kadunud!

Täna hommikul avastasime veel ühte turismiobjekti - Londa koobashaudu. Suutsime tänu ühele kohalikule leida otsetee ühest koobastikust teise - paarikümne meetri pikkune käik, millest enamus nii kitsas, et liikuda sai ainult roomates ja seljakotti enda ees lükates. Lisaks meile olid koobastes veel nahkhiired ja peopesa suurused ämblikud. Kaasavõetud pealambid läksid igatahes asja ette.

Pärast Londa koopaid tegime väikese jalutuskäigu Rantepao linna. Nii palju päikest ja palavust, kui täna, pole veel olnud. Avastasime ehmatusega, et meil on kadunud ka varjud ja Maare põletas ära oma pealae :).

Pilte ei saa me saata sel lihtsal põhjusel, et minu Nokia E60 ei oma kaamerat ja ma ei oska veel saada pilte fotoaparaadist telefoni ilma arvutita ... aga pilte on palju ... need tulevad hiljem nähtavale.

puhkus Heitiga

Pealkiri sai Maare nõudmisel, aga tegelikult ... jalad löövad veel praegugi pilli, ehkki kell hakkab juba kümme saama. Täna läbisime Periplusis soovitatud 6 ... 7 tunnise jalgsimatka nelja tunniga, aga mitte ainult ... tegelikult alustasime kõrvalorust ja soovituslikku alguspunkti saamiseks pidime läbima neli kilomeetrit koos neljasaja tõusumeetriga. Igatahes, kui matka alguspunkti jõudsime, oli esimene mõte hoopis siin lõpetada, aga ... tehtud. Lisaks käisime hommikul turul ja ostsime sealt kaks pühvlit :).

Hetkel istume oma rõdul ja joome kahepeale ühte õlut ... rohkem ei kannata juua ... kallis :). Tegelikult on nii, et õlu on umbes poole kallim, kui vein, aga veiniga ... oleme leidnud kolme sorti veini: must vein, punane vein ja valge vein.

Tauts, kui sa seda juhuslikult loed, siis ära pahanda - veini me sulle siit ilmselt ei too, kõige parem vein siin on punane vein, kui tahad teada, kuidas see maitseb, siis mine osta üks vaarika musi ...

OK, nüüd läheme magama, homme on plaanis vallutada veel üks tipp, aga Maare seda ei tea, tema arvab, et me läheme vaatama lähedalasuvaid koobashaudu ;) ...

Tana Toraja

Jah, just Torajate maal oleme juba teist päeva. Väike vigade parandus eilse suhtes ... vein, mida eile tarbisime oli palmivein, mitte riisivein :).

Täna saime siis osa Toraja pulmadest, kus me olime tõepoolest ainukesed turistid. Hoolimata sellest, et Torajate matused on üldiselt kuulsamad, jätsid pulmad (vähemalt mulle) hoopis sügavama mulje. Pärast pulmi vaatasime üle suure hulga muid vaatamisväärsusi ... emotsioonid on nii laes, et kogu Java saar tundub praegusel hetkel täiesti mõttetu. Vaatame - äkki leiame homme piletid mõnele väiksemale ja rahulikumale saarele ... ei taha enam tagasi Java 10 miljoni elaniku juurde, puhkaks parem kusagil rahus või avastaks midagi veidi ...

Viimased kaks päeva Torajate maal (Tana Toraja) kulutame igatahes vähe seikluslikumalt ... ostsime kohaliku kaardi, mis oma täpsuselt on täiestio võrreldav mõne Läti seiklusvõistluse kaardiga ... ja Indoneesia keelt oskame samuti enam-vähem sama palju, kui Läti keelt. Igatahes oleme homseks valinud paarikümne kilomeetrise matkamarsruudi, mis tahab läbimist. Elame - kirjutame.

Kusjuures ... ega me tegelikult tea, kas meie senimaani blogisse saadetud jutud on tegelikult kah sinna jõudnud, aga kuna täna leidsime interneti kohviku (kus ühendus pidavat olema niiiii aeglane), siis üritame homme järgi vaadata ...

Sulawesil

Lennusõit siia oli ... noh huvitav ;). Täna saime külalistena osa kuulsast matusetseremooniast, homme vaatame, kas siinsed pulmakombed tasuks Eestis üle võtta. Sest juhuslikult oleme sattunud nii kohaliku matusetseremoonia kui pulma külaliste hulka :).

Uus teadmine on, et riisipõllul elavad kalad - kuni angerjani välja. Ja kohalik riisivein on hapukas valge vedelik aga teeb pikapeale purju.

Hommikohv vulkaani ääres

Eilse hommikukohvi võtsime vaatega Bromo vulkaanile ja tuhaväljadele. Päikesetõusul tegelikult käisime ka vulkaani serval ja imetlesime tossavat kraatrit keset väävlisuitsu. Semerule, mis on siinne kõrgeim vulkaan, otsa kahjuks ei lastud kuna see on liiga aktiivne. Täna aga oleme juba Java saare idaosas - linnas nimega Surabaya ning peagi alustame lendu Sulawesile s.t kohe vaatame, kas lennukompanii Adam Air õnnetused on juhuslikud ...

Natuke on selline tunne, et siinsed inimesed pole valget inimest kunagi näinud ega tea, et sellised üldse olemas on. Igaljuhul oleme pidevad pildistamise ja näpuga näitamise objektid kohalikele :). Ahjaa ja reisikiri valmib hoogsalt, jooksvalt ning pilte on meil kokku juba 500 ringis tehtud. Siin on, mida meelde jätta.

JOGYAKARTA

Tänane päev algas kell 04:00. Sõitsime Merapi vulkaani juurde, kus veetsime romantilise päikesetõusu. Meie auks läksid ka pilved laiali ja vulkaan sülitas veidi laavat. Seejärel külastasime maailmakuulsat budistlikku templit (Borobuduri). Kui lõuna ajal hotelli tagasi jõudsime, oli tunne, nagu hakkaks päev juba õhtusse jõudma. Tegime kiirelt plaanid ümber ja otsustasime, et hindu templeid (Prambanan) me külastama ei lähe, vaid sõidame hommikuks külakesse, nimega Cemoro Lawang, mis asub asub Bromo vulkaani nõlval, juba üsna tipu lähedal. Kuna on Peak Season, siis on ööbise hinnad seal küll laes, aga homne täispäev teeb selle ehk tasa ... kurat, magamiseks siin riigis küll aega pole :).

Jakarta

Niisiis, pärast mõningaid viperusi oleme saanud üle Frankfurti ja Singapuri kohale. On Suhteliselt soe, +27, aga eks kell ole kah juba palju (23:48), eks homme näeb, palju tegelikult sooja on. Hotelli saamisega polnud muret, pärast seda avastasime ära veel ka selle koha, kust me homme rongipiletid saame. Parim kohalik õlu on Pintang :).

plaanid muutusid veidi

Oleme ikka veel külalislahkes Tallinna Lennujaamas. Plaanid muutusid nii palju, et Amsterdam jääb täna nägemata ... kuna Tallinn-Amsterdam lend jäeti ära, siis õnnestus vahetada KLM piletid Lufthansa piletite vastu ja nüüd oleme teisel katsel Tallinnast minema pääsemisel. Üritame lennata nüüd Frankfurti ja sealt siis Jakartasse. Kohale jõuame nüüd küll veidi hiljem - 18:15 nii, et meie Indoneesia reis lüheneb nüüd terve tunni võrra. Huvitav, kas reisikindlustus kompenseerib selle? :) Lisaks teeme nüüd vahemaandumise Singapuris.

just married

Ega rohkem eriti lisada oskagi ... täname kõiki sõpru heade soovide ja õnnitluste eest ... me oleme igatahes õnnelikud.

Puhkus on alanud!

Ka tänane tööpäev sai mingil hetkel läbi ja sedakorda tähendas see, et meil algas puhkus! Praeguseks hetkeks saime just asjad kah pakitud ja nüüd hakkab juba puhkuse tunne tulema. Homme on vaja õiendada mõned kiired (ja väga tähtsad) asjatoimetused ja siis ...

... reedel teeme isikliku rekordi vahemaandumiseta lendamisel: algul soojenduseks Tallinn - Amsterdam 2:40 ja siis rekordiüritus marsruudil Amsterdam - Jakarta 14:50 (tagasiteel saab veelkord uue rekordi teha, siis on lennu kestvus lausa 16:00 tundi).

Viimased uudised Indoneesiast [via Indahnesia.com] on samuti väga julgustavad :):

24 January 2007 - UN: Bird flu endemic in Indonesia
24 January 2007 - Scientists: Indonesia mud volcano caused by drilling
23 January 2007 - Schools closed in Poso after clashes
22 January 2007 - 10 killed in gunbattle in Poso
22 January 2007 - Gunbattle with suspected Sulawesi militants kills 3

Lisaks sellele on viimase kuu aja jooksul olnud Indoneesias 73 maavärinat. Aga õnneks on maavärinad olnud enamuses saartest eemal, ookeanis ja see surmasaanute protsent võrreldes Indoneesia rahvaarvuga 234,893,453 [lonely planet andmetel] on ikka kaduvväike.

Puhkus on tõepoolest alanud ...

Google Analytics

Google Analytics vahenditesse on lisatud võimalus vaadata kodulehe külastusi kaardil (Marketing Optimization > Visitor Segment Performance > Geo Map Overlay). Minu meelest üks senimaani parimaid sarnaseid kaardirakendusi. Huvitav ainult, miks Google kasutab külastuste näitamiseks Adobe Flash Player-it ja mitte Google Maps rakendust.

Mis mulle aga eriti meeldib, on ekspordivõimalus TXT, XML või CSV-failina, st. võimalust vaadata ja analüüsida samu andmeid kas Google Maps lehel või programmiga Google Earth. Ja igaüks saab juba ise panna enda kodulehele just sellise counteri, nagu parajasti soov on.

[via Mapperz - The Map and GIS News Source Blog]

keppimine Kõrvemaal

Hommikul ehitasime valmis pool garderoobi. Oleks muidu terve ehitanud, aga kuna mürakarude sportimise start oli täna kell 13:00, siis rohkem ei jõudnud. Karude juures pakkisime endid karu bussi (vabandust ... autosse) ja sõitsime Kõrvemaa spordikeskusesse. Kokkulepe jäi, et kaks tundi keppimist ... no meie Taneliga tegime 16-kilomeetrilise suusaringi + veel kolm kilomeetrit ja tuligi 1:56:23 av 144 ja max 159. Kui lõpetasime, siis teistest polnud veel jälgegi ... no pool tundi hiljem olid kõik kohal ja edasi juba saun karu juures. Aga Kõrvemaa 16-kilomeetrist ringi oleks olnud võimalik läbida ka suuskadega ... mitte küll korralike suuskadega, aga sellistega, mis on juba enne väikese `kivilihvi` saanud :).

reisiks vajalikke vidinaid vol. 2 ...

Reede õhtul RockCafe´s: ... bändi `Rokiosakond` bassimees ja tema õde ... tegid hästi salapärased näod pähe ja käisid kusagil ... õde veel küsis bassimehelt: `Mambur, kas sa saad ikka SELLEGA sisse?` ... ja siis nad tulidki ... kinkisid mulle pidulikult juhtmeta klaviatuuri Nokia mobiiltelefoni jaoks :).

Installimisega nägin veidi vaeva. Nimelt kaasas oleval multimedia kaardil on klaviatuuri programm pandud süsteemikataloogi ja mina ei suutnud telefonis kuidagi sinnani jõuda. Läksin siis lihtsama vastupanu teed ja tõmbasin programmi Nokia kodulehelt, ning installeerisin Nokia PC Suite kaudu. Klaviatuuri layout-ist pole veel hästi aru saanud, mingi saksa-rootsi. Aga telefoni kasutamine klaviatuuriga on uskumatult mugav.

Ja nii see reisile kaasavõetavate vidinate nimekiri muudkui pikeneb :).

kaua tehtud, kaunikene :)

Täna polegi peaaegu muud teinud, kui ainult remonti (no kerge pooleteisttunnine jooksuots Piritale muidugi kah). Aga selle eest saab see magamistuba vast lõppude-lõpuks valmis ... täna sai ära liimitud põrandakate ja peale pikka-pikka aega voodi jälle oma õigele kohale - magamistuppa. Tõstsime garderoobi jupid kah juba oma õigele kohale. Halb uudis on see, et garderoobi tellides ei osanud pöörata tähelepanu sellele, et garderoobi otsasein takistab akna avamist ... aga sellele mõtlesime täna lahenduse välja ... tänud siinkohal Ahtole :).

Ahjaa, eile käisime Rokiosakonda vaatamas-kuulamas. Halb oli see, et see Silja laulis täpselt nii hästi, kui maare eelnevalt kirjeldas. Aga tegelikult oli mõnus üritus.

Parim kirjanik

Käisin täna peale lõunasööki meie kontorihoone küljes olevast R-Kiostkist endale kohukest ostmas. Kuulsin juhuslikult, kuidas üks müüja teisele ütles: "Ma ju räägin, Luts on kõigi aegade parim kirjanik! "Kevade" on ikka üle kõige ... "Kevade" ja "Tõde ja Õigus", vat need ON Lutsul head raamatud ..."

Nojah:)

uues kuues

Selle töönädala esimesed päevad veetsin Eestist läänepool, Rootsis, marsruudil Stockholm - Nyköping - Västerås - Stockholm. Külastasin seal paari ettevõtet ja nägin metsatööstuse lähitulevikku :). Ühtlasi kasutasin ära esmaspäevaõhtuse vaba aja ja lõpetasin Sõktõvkaris alustatud kodulehe upgrade-i. Selle, mille aadress on http://heiti.planet.ee/. Ega ma sinna midagi uut eriti ei lisanudki, likvideerisin mõned vead ja täiendasin paari pisiasja.

Reisiks vajalikke vidinaid ...

... on ka enamus olemas. Näiteks tuliuus Mjuuu 750, kingitus Heitilt. Ja Nokia telefoniga sobiva juhtmeta klaviatuuri (näiteks sobib mudeliga E 60) tellisin samuti ära. Peaks nibin-nabin õigeaegselt kohale jõudma. Huvitav, et Eestis seda üheski telefonipoes müügil ei ole, pidavat turg puuduma. Samas asendab see edukalt laptoppi just sellisel juhul kui tahad midagi kenasti talletada ja operatiivselt ka saata. Näiteks reismuljeid - katsetame seekord tavapärase pastakas/märkmik süsteemi abil siis kohe elektroonilist sissetoksimist. Pärast vaeva palju vähem.

Ainukene mure on nüüd veel, et telefon ise ei tööta peale viimast Heiti Venemaal käiku enam. Nagu ikka, kui oleme reisile minemas :). Lennukisõiduks lülitas Heiti selle offline reziimi ja enam tagasi ei saa. Oleme proovinud hea ja kurjaga, nüüd tuleb siiski parandusega proovida.

Veidi eeltööd on ikka ka tehtud. Noh, et kuhu minna ja mida näha. Eesti- ja inglisekeelseid reisimuljeid olen lugenud, Lonely Planet muidugi abiks ja veel ootab "Maailm ja Mõnda sarjast" ilmunud raamat "Maa ekvaatori all" (J. Marek), välja antud küll 1961 aga vajalikku taustainfot saab sealtki. Ostsin selle muuseas Raamatukoi interneti antikvariaadist - väga mugav viis vanu raamatuid soetada. Tellid, maksad ja raamatud tuuakse kohale järgmisel päeval juba.

Eriti abiks on aga olnud Vikerraadio saated "Kuula rändajat", kus Hendrik Relve on kuue-seitsme saate jagu Indoneesia juttu rääkinud. Tõmbasime need oma MP3-me mängijasse ja pikematel autosõidu otsadel oleme hoolega kuulanud. Üldse on see hea viis autosõidu aega kasulikult veeta, kuulame ka näiteks Tehnokratti ja muid kasulikke saateid. Tuju läheb heaks kohe, kui aga keerata Andrus Kivirähu "Sirli, Siim ja saladused" jutu peale, mille on sisse lugenud Sepo Seeman. Ei mingit taevaplussi möla või pensionäride vihapurskeid otse-eetris.

Puhkuseni on jäänud 7 tööpäeva. Kokku 10 päeva ärasõiduni.

Rokiosakond RockCafe´s

Ühesõnaga, reedel 19.01.2006 esineb RockCafe´s maailmakuulus Eesti Langevarjuklubi bänd Rokiosakond kus mängib minu parajalt paks vend (parimais aastas) Mambur. Mängib basskitarri ja laulab ka natuke.

Uksed tehakse lahti kell 22, RO alustab 23.30 paiku. Nojah, ja pärast mängib veel Inside Joke, mis on ka hea kuulata.

Jääb vaid üle loota, et Silja on vahepeal laulmist hoolega harjutanud. Või, et teda lastakse vähem laulda. Sest muidu on Rokiosakond ikka täitsa lahe!

Ammusest ajast on viis hüpet minulgi kirjas:))

Puhkuseni on jäänud 8 tööpäeva.

Jakarta wilts in unseasonal hot spell...
Samas on ka muuseas eraldi veebisait, kust saab vaadata, milliseid ja kui tugevaid maavärinaid sealkandis viimati olnud on. Täna polnudki ühtki. Eelmisel nädalal oli aga kolm, viimase nelja nädala jooksul kokku juba 26. Aga noh, need meie uudistesse üldse ei jõua.

nädalavahetus

Mõnus on jõuda koju :). Tegelikult on Eestis ikka väga hea elada. Olen unustanud, kuidas vanasti sai näiteks interneti lehekülgi optimeeritud nende kiiremaks avanemiseks. Viimasel ajal pole enam selliste probleemidega vaeva näinud. Venemaal internetti ühendudes tulevad need probleemid jälle meelde, ühenduse kiirus 24 Kbit/sec (võrreldes koduse 4 791 Kbit/sec). Aga see selleks.

Reedel väike kultuuriüritus? Käisime vaatamas 007: Casino Royale. Peaks ütlema, et minule igatahes meeldib Daniel Craig Bondina.

Nädalavahetus oli igatahes mõnus, tegime remonti, testisime paar uut veini ja sai ka veidi trenni tehtud. Laupäeval näiteks pirital 1:10:11, keskmise pulsiga 153 ja tempo 4:07 min/km, 17.0 km ja 81 m tõusu. Pühapäeva kerge (no vahepeal läks küll laksamiseks) jooksutiir Taneliga: 19.0 km, 159 m tõusu, 1:38:13, av pulss 149. Pärast seda mõned uued veinid :).

vedelikest lennukites*

Eile sain kirja selle aasta esimesed lennukilomeetrid: Sankt-Peterburg - Sõktõvkar, 1 137 km, lennuaega 1:55. Kuna Pulkovo lennujaamas maksab õlu 80 ... 220 rubla (80 rubla maksab 0.33 liitrine „Старый Мельник”, mida seal kunagi saada pole), siis mõtlesin, et hoiaks raha kokku ja ostsin Narva - Pulkovo teel õlle kaasa, et ootesaalis aeg kiiremini läheks :).

Registreerimisele minnes sain aru, et ega see vist väga hea mõte polnud, eriti veel siis, kui nägin kuidas inimesed minu ees sokkis läbi mettaliotsija jalutavad. Kogu pagas, püksirihm, jalanõud ja kõik muu pudi-padi sõitis läbivalgustamisele :). Vahetult enne mind oli ema lapsega, kes näitas, et temal kaasas lapsetoit. Et mitte järjekorda kinni pidada, paluti tal kõrvale astuda ja mindi temaga „spetskontrolli”. Mina „igaks juhuks” ei hakanud oma arvutikotis olevast õllest rääkima, vaid tõstsin koti kohe läbivalgustamisele viivale lindile.

Andnud ära oma püksirihma, saapad, võtmed, jopi ja kogu taskutes sisalduva pudipadi, jalutasin läbi „värava”. „Värava” läbimise järel kobas üks noormees :) mind põhjalikult ning pärast seda anti mulle kogu minu läbivalgustatud kraam tagasi ... keegi ei esitanud ühtegi küsimust kotis oleva õlle kohta ... ma ise kah igaks-juhuks ei küsinud :). Ja nagu arvasin, nii ka oli - ootesaalis maksis kõige odavam saadaolev õlu 150 rubla, no mina leppisin seekord oma 22-rublase õllega (ja tegelikult oli neid lausa kaks tükki ... kui olin juba lasknud taksojuhil ennast poodi tuua, siis oli ühte imelik osta :) ... aga seda ma Maarele ei ütle).

---

* meenub KUKU raadio saade Tehnokratt tuntud lennuturvaspetsilt, Petsilt.

näen jälle

Pärast Peterburgi pole enam ühtegi WIFI võrku kohanud. Täna õnnestus kohalikust kioskist osta РОЛ kõnekaart. Hotell küll proovib kaikaid kodaratesse loopida ja küsib kohaliku kõne minuti eest 4.60 rubla lisaks, aga mailid saab loetud ja suhelda ikkagi odavam, kui mobiiliga.

Teha pole midagi, elan seekord linnast 30 kilomeetri kaugusel, mingis nõmedas „välismaalaste” hotellis. Vaatan uudistesaadet ВЕСТИ, kanalilt РОССИЯ. Ei midagi erilist: Tatarstanis rööviti poiss ja nõuti tema eest poolteist miljonit rubla lunaraha. Peterburgis on vesi tõusnud 2.25, puud murduvad, on vigastatuid jne. Kui muust pole kirjutada, siis aitab välja Eesti Aljoša - Eesti fašistid tahavad maha võtta tuhandetele ja tuhandetele (ja mitte ainult Eesti) vabastajatele pühendatud ausamba. Lisaks ei hooli nad tõsimeelsete Eestlaste arvamusest - igatahes ütleb Ain Seppik selges vene keeles, et paljude Eestlaste arvates peaks ausammas jääma sinna, kus on. Negatiivne kangelane on seekord Andrus Ansip.

Ahjaa ... jooksmas käisin kah, seekord majade ja tehaste vahel ... ja poes nägin veini МЕДВЕЖЬЯ КРОВЬ. Selle veiniga seostub mul üks esimesi kordi alkoholi proovida - läksin nii nostalgiliseks, et ostsin prooviks ... loodetavasti pole tagajärjed samasugused :).

ega tali taeva jää

Sain täna töökaaslaselt rõõmustava e-maili. Otepääl sadas 20 cm lund maha!

õdus pühapäevahommik

... arvuti ja kohvijoomisega jäi täna suht lühikeseks. Ärkasime hilja ja selleks, et jõuda kell üks algavale sportimisüritusele, pidime kiirustama.

töö tehtud

Kuri saatus kiusas täna ja veeretas meie teele raskusi, siiski saime peaaegu kõik plaanitud tööd tehtud. Hommik algas veidi uniselt, milles on süüd eilne sportimine, õigemini sellele järgnenud saun ja veel õigemini saunas joodud vein ja hiline magamaminek. Aga uni kadus kiirelt, kui prahikonteinerit toonud auto tõmbas kasti nurgaga maha pool naabermaja seina. Jama oli kõvasti ja minu tööpäev mööduski naabritele uut maja ehitades. Õnneks ei jätnud sõbrad meid hätta ja tänu nende ning Maare ennastsalgavale tööle sai tehtud kõik, mis vaja. Nüüd ehk saab meie maja endale järgmisel nädalal uued keldriaknad :).

Peale tööd tegime väikese jooksuotsa mööda Kalamaja vaatamisväärsusi. Vaatasime üle Patarei vangla, seejärel Lennusadamas 1916. aastal ehitatud vesilennukite angaari, allveelaev „Lembitu” ja aurik-jäämurdja „Suure Tõllu”. Tegime tiiru ka endisel Kalamaja surnuaial, (mis praegu küll park) ja nägime ära ka kellatorni.

Kusjuures nii Patarei vangla, kui kogu Lennusadam vajavad kindlasti uuesti avastamist, koos Lennusadamas asuva meremuuseumiga :). Siin neist ka pilt via maps.google.com.

Pärast jooksu suusatamine (televiisorist muidugi) ja nagu ikka, saun.

laupäevak

Akna-Mati helistas ükspäev, et aknad on nüüd valmis. Ja et tema tahab neid järgmisel nädalal paigaldama hakata, sest muidu saab ülemus Wilhelm juba päris kurjaks, et miks töö tehtud ei ole. See tähendab, et laupäeva hommikul toimub meie juures üldfüüsiline treening. Konteiner on tellitud ja veel keldritesse jäänud vana sodi tuleb sealt välja viia ning aknaaugud on vaja uute akende tarvis ette valmistada.

Abistajatest ära ei ütle, sest oma jõud ei pruugi üle käia. Pärast nagu ikka: soe söök, külm jook ja kuum saun.

seiklusspordi tõve jääknähud

Esimene ent väga kindel märk sellest, et viimasest seiklusvõistlusest on liiga kaua aega möödas, on see, kui tahad midagi head magusat närida. Avad kapi ja võtad sealt välja ... müslibatooni:))

Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb ennast ruttu Winter Xdreamile kirja panna. Meie küll seekord saame samal ajal asendusravi Indoneesia vulkaanide vahel. Tervitused siinkohal vaprale KAMile.

Aatomik ja soojapuhur

Pühapäeval, 30. detsembril, jõudsime siis oma magamistoa remondiga nii kaugele, et vaja võtta põrandalt üles vana liim ja siis vaip, mida Lincona põrandakeskus nimetab sisalkiust vaipkatteks. Katse-eksituse meetodil selgus, et vana liim on väga vana ja kivikõva, ning niisama me seda põrandalt kätte ei saa.

Kuna lähemalt me vajaminevat soojapuhurit esimese hooga ei leidnud, siis võtsime kõne Aatomikule - Maare mitte-kunagi-seisma-jäävale isale. Loomulikult oli tal soojapuhur. Tegelikult on tal enamus tööriistu olemas ja suuremat osa kaks tükki :). Aatomik püüdis küll algul kavaldada, et „mis te nüüd täna, tulge parem homme, siis saate jääda ka aastavahetuseks”. Meie ei läinud liimile ja sõitsime kohe Raplasse, hoolimata Karu arvamusest, et poest saaks selle soojapuhuri odavamalt, kui sõidu hind Raplasse ja tagasi. Sojapuhur käes, tagasi koju ja puhuma. Ja südaööks kolmandik tuba puhastatud.

Hommikul, kui Maare veel magas, ärkasin salaja üles ja mõtlesin, et teen vaikselt ülejäänud toa kah puhtaks. Aga oh häda - peale pooletunnist töötamist lõpetas puhur efektse sähvatusega töötamise. Et lõpuni aus olla, siis väga „vaikselt” see magamistoa puhastamine ei käinud ja kaua Maare ei maganud - minu viieminutilise töö järel olla kõrvaltuba olnud paksu sinist suitsu täis :).

Veidi peale lõunat võtsime julguse kokku ja helistasime Aatomikule ning kurtsime oma muret. Aatomik polnudki kuri, vaid lohutas, et see ongi mingi odav puhur ja kusagilt Handyman-ist ostetud ja ärgu me muretsegu. No me siis püüdsime mitte muretseda ja hakkasime valmistuma parem aastavahetuseks. No ei tea, kes kõige rohkem muretses :) ... tunni aja jooksul jõudis Aatomik veel kaks korda helistada. Kõigepealt selleks, et olla kindel, et me ei muretse. Ja siis veel korra - ta oli vahepeal välja töötanud „plaan kahe” - tulgu me nüüd Raplasse, ta läheb toob meile ühe sellise, töölt või kust iganes :).

Teisipäeval oli meil siis plaan osta uus puhur. Enne spinningut jäi parasjagu nii palju aega, et kodus süüa, riided vahetada, käia poes puhurit ostmas ja minna siis spinningusse. Koduteel helistas meile ... Aatomik. Ta oli juba jõudnud Raplas vist kõik tööriistapoed läbi käia ja valinud välja puhuri - Makita, 790 krooni (soodushind), see on küll veidi kallim, aga selle eest kui peaks katki minema, siis on vähemalt olemas koht, kus sellist parandatakse ... ta võib meile sellise minna ja osta :). Püüdsime siis Aatomikule selgeks teha, et meil on seda vaja praegu ja kohe - „hea küll ja kui te Makita puhurit ei taha, siis ostke vähemalt mingi muu kvaliteetsem asi”.

No ostsime siis selle Makita ära - 849 krooni, loodetavasti just seee, mida Aatomik silmas pidas :). Ja loomulikult - koduteel saime siis tema küsimusele vastata, et ostsime täpselt sellise, nagu ta välja oli valinud :).

Ja täna (st. juba eile) sai siis põrand lõplikult puhastataud ja veel kord rahustatud Aatomiku valutavat südant, et puhur töötab väga hästi ja on ikka korralik, Makita oma :).

elu Indoneesias

[via  indahnesia.com]:

JAKARTA, 30 December 2006 - Indonesia ship with 850 passengers sinks
JAKARTA, 02 January 2007 - 12 passengers found safe, 90 killed in Adam Air plane crash

Jaa, sinna läheme ... ja juba varsti. Tahaks seal nii lennata lennukiga kui ka sõita laevaga :). Jääb üle loota, et kõik potentsiaalselt ohtlikud lennukid on selleks ajaks, kui meie sinna jõuame, alla kukkunud ja laevad põhja läinud.

ta tuli siiski

Tuli väga ootamatu moega - lumega! Plaan oli mürakarudega looduses, keppidega väike matkatiir teha, viia metskitsedele liha ja siis panna ajee, Haapsallu. Tegelikkuses kõik päris nii ei läinud. Tegime ära matkatiiru ja söötsime metskitsi, aga kui jõudis kätte aeg Haapsalu poole sõitma hakata, oli lumesadu juba nii tihe ja tee nii libe, et veidi enne Ääsmäed otsustasime tagasi pöörata. Aga ega aasta sellepärast tulemata jäänud :).

Ja esimesed jooksukilomeetrid on ka sellel aastal tehtud - 1:10:49 ja 14.1 km ... Nõmmel, koos Otiga. Pärast jälle saun ja söömine.

HEAD UUT AASTAT!

Head Vana Aasta lõppu

Leivo jõudis ette

Tahtsin just jätkata Leivo treeningsaavutustega ... aga ta on ette jõudnud :).

Panen siis enda treeningsaavutused:
esmaspäev: mitte midagi
teisipäev: jooks „kapsad ninast väljas” Maare (tungival) ettepanekul 0:27:20, 4.1 km
kolmapäev: jooks kodust Piritale 1:14:04, 14.2 km
neljapäev: spinning 1:11:10
reede: jooks Trummis 1:00:57, 10.8 km, keskmine 12.29 km/h :)

Igatahes on täna juba päris hea enesetunne ...

Ja Maare palus täiendada veel niipalju, et tema arust oli meie tempo aeglane ... kui me talle järgi jõudsime, siis kõigepealt oli kaugusest kostnud lakkamatut lobisemist ja alles siis olime tulnud meie :).

Tulnukas

Kel senimaani pole õnnestunud vaadata Rasmus Merivoo surematut :) filmi „TULNUKAS ehk Valdise pääsemine 11 osas” (millest sai veidi ka kirjutatud), siis nüüd on see ka internetiavarustes.

[allikas Kristjan Otsmann]

säsi Haapsalus

Esmaspäeval, pärast väikest jõulu Raplas, sõitsime Haapsallu. Haapsalu kultuurimajas toimus Lauri Saatpalu ja Peeter Rebase kontsert «Säsi». Minule Saatpalu meeldib ja kontserdil oli ta tasemel, nagu ikka ... vähemalt sellest osas, mis puudutab laulmist. Pool kogu kontserdi ajast oli sisustatud juttudega, aga kahjuks polnud see just õnnestunud pool, Rebane polnud just suurem asi jutumees ja Saatpalul oli äkki lihtsalt halb päev.

Pärast kontserti tegime väikese visiidi Leegi ja Mamburi juurde.

tööl, Sõktõvkaris

Pool eelmisest nädalast möödus Komimaa pealinnas, Sõktõvkaris, Vassili Rotševi ja Raissa Smetanina kodulinnas. Eelmises postituses olnud pildi juurde nii palju täienduseks, et kuulsin Sõktõvkaris tõepoolest Komi keelt :).

Esmaspäeval Tallinn – Sankt Peterburg – Sõktõvkar ja neljapäeval vastavalt Sõktõvkar – Moskva – Sankt Peterburg – Tallinn. Töötegemisega on seal, nagu Venemaal ikka – kohalikud ei saanud aru (või ei tahtnud aru saada), miks ma tahan lõhkuda nende üksmeelset ja töökat brigaadi ja sunnin paarikaupa töötama, kui neljakesi ühte tööd teha on ju palju lõbusam. No praeguseks on nende brigaad kindlasti jälle ühtne :).

Kuna minu elukoht oli seekord tehasepoolses linnaservas (mingi Lasnamäe-tüüpi linnaosa), siis kadus lootus laenutada Dünamo suusabaasist suusad ja teha õhtul väike suusasõit. Ja jooksma ... mis sa seal „Lasnamäel” ikka jooksed. Aga kui kolmapäeva hommikul tööle sõites nägin, kuidas lausa suure maantee ääres joosti, siis ajasin pärast tööpäeva lõppu oma korteris dressid selga ja läksin.

Olin pool kilomeetrit jooksnud, kui avastasin, et jätsin maha pealambi. Hästi ei viitsinud tagasi pöörata ja kaalusin mõttes, et on mul seda ikka vaja ... läksin siiski. Ja hästi tegin – teisel pool maanteed, üle põllu ... ja siis läks jalgrada metsa. Noh, lamp ju kaasas, mis ma ikka siis tee peal jooksen. Natukese aja pärast muutus jalgrada suusarajaks, hargnes küll vahepeal, aga suundus aina edasi, üle lagedate ja läbi metsatukkade. Jätsin ühe künka otsas meelde, et tagasiteel on orientiiriks kaks kõrvutiasetsevat korstent.

Edasi joostes jäi lagedaid vähemaks ja kohati oli veidi kõhegi joosta üksi mööda pimedat Venemaa metsa. Äkki jõudsin täiesti korraliku, laia uisurajani. Uisurada mööda edasi joostes lõppes äkki mets ja minu ees olid jälle majad – nii palju siis „sügavast” Venemaa metsast, tagasiteel ei tundunud see enam üldse nii pime. Aga nali oli see, et korstnaid ma tagasiteel enam ei näinud, oli selles siis süüdi tihenenud lumesadu või olid need vahepeal ära lammutatud :). Kokku jooksu 1:04:49 ja ca 11 km, keskmine pulss 153 ja max 171, tõusu 154 m.

kus? mis?

Saabusin täna ühest linnast, kus lisaks vene keelele kasutusel ka kohalik keel ...

EMA - läbiva suure tähega!

Pühapäeval tähistasime Raplas ema sünnipäeva. Muuhulgas toimus ka esivanemate vastastikune esmaesitlus :) Isa (aatomik) Toomas üritas küll Heiti ema uimaseks rääkida erinevate mutrite, leiutiste ja Sadolini tehase teemadel, kuid läks hästi ja kõik olid kokkuvõttes rõõmsad :))

Ema ise võttis kogu möllust osa ainult alguses, siis väsis ja läks puhkama. Nagu ta ise ükskord arvas, puhkab ta nüüd välja kogu eelneva elu magamata öid ja murtud muresid. Noh ma küll ei saa seda "au" täiesti enda peale võtta kuid omajagu on magamata ööde ja murede osa kindlasti kirjutatav minu eluaastate 13 - 16 arvele ... Ohh oleks ma siis ometi ...

---------------------------

Kuna ema on kogu oma elu arstiametit pidanud, sai ta ka tavalisest varem pensionile. Nii ta siis (ohh ma ei mäletagi mitu aastat tagasi) otsustas, et aitab küll töövahet jooksmisest ning pühendus hoopis sellele mis temale südamelähedasem - olla kodus, oma pere juures, toimetada aias ja hoolitseda lastelaste eest. Ema kohta võin öelda küll, et ta on EMA läbiva suure tähega!

Lisaks tegeles ema aktiivselt tervisesportimisega - igal hommikul koeraga väike jooksutiir, kolm korda nädalas jõusaalis ja lisaks veel vähemalt kord nädalas ujumas. Vist juba krooni tulekust alates ema enam ühistransporti ei kasutanud ja liikus ikka ringi jalgsi, jalgrattaga või suusatades. Kogu selle tegevuse vahepeale käis ema paar- kolm korda kuus veel tööl ka - lihtsalt et proffessionaalsust tasemel hoida. Tartu suusa- ja rattamaraton, kõik said läbi käidud- isaga koos ikka! Kord sõitsid nad rattamaratoni pikka rada ja finiseerisid kahekesi koos, viimastena - saades tubli aplausi osaliseks. Ema aga oli sel aastal oma vanusegrupis esimene - seega ainuke nii vana pikast rajast osavõtnu!

Ühel ilusal kevadisel päikesepaistelisel päeval aga sain õelt telefonikõne - emaga juhtus õnnetus ... külm ja kuum hoog jooksid korraga mööda selgroogu alla ... paanika, paanika PAANIKA!! Järgmine kõne õelt tuli juba reanimobiilist, emaga kaasa Tallinnasse sõites. Mäletan selgesti taustal sireeni undamist ja seda, et õde ütles, et ema tol hetkel enam teadvusel ei olnud. Siiani paneb kiirabiauto sireen mind õlgu võdistades mõtlema: kellelgi on praegu väga suur mure ... Diagnoos: ajuinsult ehk emal lõhkes peas veresoon. Seniks kui ise Mustamäe haiglasse jõudsin, oli tehtud juba ajupilt ja see oli õnneks positiivne - kahjustus ei olnud ulatuslik ja juba samal õhtul tuli ema ka teadvusele. Üsna ruttu sai ta ka haiglast välja ja paranes jõudsasti. Eks ta hoidis ennast hoolega ja katsus mitte üle pingutada ning peagi oli kõik jälle endises rütmis.

Mäletan, et aasta hiljem, samasugusel päikesepaistelisel kevadpäeval sõitsin töölt koju. Ise mõtlesin just, et näe, samasugune päike oli kui eelmisel korral äreva kõne sain. Jõudsin veel mõelda, et huvitav, kaua see veel kestab, et iga õe telefonikõne ajab mulle hetkeks paanika peale ... kui telefon helises. Vaatasin - õde Pille ... ja siis ma juba teadsin ...

Ema oli rattaga trennist koju sõitnud, meie tänava otsas aga nägi naabirmees teda äkki kraavi poole sõitmas ja sinna lamama jäämas ... Kiirelt hõikas ta õe ja isa appi ja nad talutasid ema koju, voodisse. Siis oli ema veel teadvusel aga vähehaaval hakkas teadvus kaduma ... kiirabi tuli küll kohe kuid seekordne olukord oli raskem. Mina jõudsin Tallinnast kohale siis, kui ema oli Rapla kiirabi vastuvõtu toas, voodi peal pikali ja parasjagu pandi teda juhitava hingamise peale... seisin seal ja äkki hakkas endal silmade eest uduseks minema ... kuidagi sain istuma ja nuuskpiiritus tõi mind jälle enda juurde tagasi.

Edasi mäletan pikki nädalaid, mis koosnesid Mustamäe haigla reanimatsiooni osakonna igapäevasest külastusest. Ema oli vaikne, lebas seal, hingamisaparaat puhises kõrval ... püüdsin temaga rääkida, kogu perega hüüdsime teda tagasi ... see ei olnud ju ometi õiglane!! Arstid olid meiega ausad - aju pilt on väga halb, lõhkenud veresoon on ulatuslikku kahju teinud - "päästab ainult ime", ütles arst. Kuid imesid juhtub ja me ei kaotanud loodust. Ja ime juhtus!

Ühel päeval märkasin, et ema hingab juba natuke ise ka. Hingamisaparaat nimelt on nii tark, et tunneb ära kui inimene ise ponnistab ja vajadusel siis aitab kaasa. Värvilistelt joonekestelt aparaadi peal saab seda kõike ka jälgida. Alguses kirjutasin oma tähelepanekud küll liigse lootuse arvele aga ema hakkas iga päevaga järjest rohkem kaasa hingama kuni ühel päeval viidi ta reanimatsiooni osakonnast üle intensiivravi osakonda. Teadvusel ta endiselt veel ei olnud, kuid silmad olid aeg-ajalt lahti juba. Silmad saidki meie esimeseks "suhtluskanaliks". "Ema, kui sa mind kuuled, pane silmad kinni" ja ema panigi! Esimene märk "tagasi tulemisest"!!!

Vähehaaval hakkasid edusammud tulema, käepigistus, veel tugevam kuni lõpuks Rapla haiglas võeti toru kõri seest täitsa välja. Rääkima tuli jälle õppida - tegime logopeediharjutusi mmmmmmaaaaa ... mmeeee, prrrrr ...

Vasak jalg ja käsi ei tööta siiani hästi. Siiski, Haapsalu taastusravikuurid on aidanud niipalju, et neljajalise kepiga ("minu neljajalgne sõber", ütleb ema ise) liigub ta oma toast kööki laua äärde - keegi meist abiks kaasas. Vahetevahel nõuab "katkestajate bussi" ehk ratastooli :)) Ema väsib kiiresti, kuid kui hoogu satub võib pikka juttugi jutti rääkida. Isegi näiteks jõuluvanale laulda. Ja omad riukad on tal. Ning huumorisoon - see on õige koha peal ning täiesti heas vormis!

Palju õnne ema!

oo sport, sport, sport

Täna tegin küll tõelise eneseületamise, käisin Mustamäel jooksmas. Tegelikult oli sel nädalal juba kolmas kord liigutada: esmaspäeval käisime jooksmas, küll ainult 34 minutit ja mõned sekundid, aga seeeest (mõnus sõna :)) 8 kilomeetrit. Teisipäeval spinning Fittest-is ja täna siis jälle jooksutiir, veidi alla tunnine, TTÜ Spordihoonest Trummi ja seal 5-kilomeetrine suusaring.

Tegelikult on meie sellenädalases spordilembuses süüdi muidugi Maare - kuna tema käis täna Fittest-is koormustestil (täna kohe tulevad ilusad sõnad ja riimid), siis mina tegin samal ajal jooksutiiru. Ilm oli küll kole, aga kui juba jooksma sai, siis ei olnudki nii hull.

Ja selle esmaspäevaga oli selline lugu, et algul mina arvasin korraks, et võiks jooksma minna. Maare teatas selle peale, et see on talle liiga ootamatu aga mina võin ju ikka minna. Kui mina siis pika arupidamise peale teatasin, et hea-küll, ma siis kah ei lähe, siis Maare jälle arvas, et peaks ikka minema, ta tuleks kah :). Ma küll proovisin teda ümber veenda, aga Maare jäi endale kindlaks. Nii ongi mul sel nädalal kirjas kolm treeningkorda :).

mul on vaja palju pappi ja kohe

Vaatan jälle Edgar S valimisreklaami ja värisen vihast. Po..ui see tulevik tahame (loe lubame) pappi kohe ja palju ... Noh - näiteks inflatsiooni abil saaks ka miinimumpalga numbrid müstilisteks ... Ja tere ema, keda ei huvita sinu lapse tulevik, vaid sinu enda olevik ...

Kui veel mõni aasta tagasi tekitasid pahameeletormi teist erakonda kritiseerivad märkused valimisreklaamis, siis eelmised valimised üllatasid K-kohukese ja Eesti Rahva Tilliga. Nüüd pole valimised veel pihta jõudnud hakata, kui Villu R lahmib nii, et tolmab, Edgar S laseb kõrges kaares pereväärtuste peale ... Kusjuures kurb on see, et kohati tundub Edgar S seda kõike ise uskuvat ... masendav ...

... nii, hakkas veidi kergem. Ah, tulge parem reedel, 15. detsembril The TOMAHAWK BROTHERS vaatama, filme näeb kah, pealekauba. Panen siia kohe suure reklaami :).

kamaluga kultuuri

Eile õhtul jälle PÖFF-il, filmiks seekord Opera Jawa. Ausalt öeldes saime väikese tünga, mille süüdi 100% meie ise. Mõtlesime end enne Indoneesiat vähe sealse elu-oluga kurssi viia ja otsustasime, et Indoneesia muusikal kinolinal on justnimelt see õige :). Einoh, algul oli täitsa tore see Indoneesia muusikal, peaaegu terve tunni oli tore vaadata. Aga kuna enamus tegevusest toimus hoonetes ja ega me (mina vähemasti) erilised Indoneesia tantsu fännid pole, siis tuleb tunnistada, et teine pool filmist jäi meil vaatamata.

Püüdsime oma kultuurivaenulikkust siis leevendada sellega, et käisime pärast kino ühe tähtsa kultuuritegelasega veini joomas :).

Täna oli meil Linnateatris Eva Klemetsi lavastatud Birdy. Hea. Tõsiselt. Nüüd tahaks veel Meeletu ära näha.

uus mänguasi

Kuna autos olev CD mängija - autoraadio meil mp3-sid ei mängi ... ja samas on nagu nõme tehase asja vahetama hakata ... ja kuna sellel riistapuul on juba olemas selline sisend, nagu AUX (väga peen värk, kindalaekas on sisend), siis ... ostsin uue mänguasja - SanDisk Sansa e260 - Maare isegi ei pahandanudki :). Mälu 4 GB, micro SD jne. Seab kõik lood mp3 tag-ide järgi ritta nii autori, albumi, loo, kui ka ma-ei-tea-kõik-mille järgi :). Nüüd hea podcaste kuulata :).

Aga ... pilt on muidugi veidi võlts, sest selle Sansaga on selline lugu, et Euroopas turustatavatel isenditel puudub tegelikult Digital FM tuner ja on-the-fly FM recording. Püüdsin küll korraks kiirelt internetist kiigata, kas tuner on maha nuditud ainult tarkvaraliselt, aga tundub, et nii lihtne see vist pole ...

Seni olen uue mänguasjaga rahul :).

AJARATAS

Eile õhtul käisime vaatamas PÖFF raames linastuvat Werner Herzogi filmi Ajaratas. Dokumentaalfilm räägib palveränduritest, kes kogunevad üle maailma kokku, et teha läbi budistlik rituaal, Kalachakra. Vägagi nauditav film palverändurite saabumisest Kalachakrale, nende elust seal ja sellest, kuidas 12-päevase ritaali jooksul luuakse värvilisest liivast kunstiteos, „sand mandala” („ajaratas”), mis valmimise järel kokku lükatakse. Ja sügava mulje jättis muidugi palverändurite 51-kilomeetriline matk ümber püha mäe Mt. Kailasi, 4 572 kuni 5 630 meetri kõrgusel.

[updated at 22:21] Ära unustasin. Tahtsin ju veel pisut ka publikust kirjutada. Tibake erinev, võrreldes tavalise „Coca-Cola ja popcorn” publikuga, hoopiski meeldivam, kuni ...

... igatahes istus minu kõrval üks vattides taat, kes haises nii jõhkralt suitsu järgi, et ära tahtis lämmatada ... ja mitte ainult mind, vaid Maare, teisel pool oli täiesti endast väljas. Lisaks köhis nii, nagu hakkaks kohe surema. Vahepeal tekkis küll tunne, et olen ise kah Kalachakral, viiruki suitsu sees, aga tunne kadus kohe jälle kiiresti.

Jõulujazz KUMUS

Eile käisime KUMUS. Siiski mitte sealseid ekspositsioone kaemas vaid hoopis Jazzkaare Jõulujazzi avakontserdil. KUMU ise teatavasti suletakse juba kell 18.00 kuid esimesel korrusel olevas auditooriumis korraldatakse üritusi ka peale seda ning kohvik ja restoran on lahti kella üheksani õhtul.

Et kontserdil tühi kõht ei hakkaks kaasa laulma, võtsime eelnevalt osa restoranimenüüs pakutavast. Oleme korra seal juba varem ka käinud, siis, kui KUMU alles äsja avatud oli ja me sealseid varandusi käisime külastamas. Pole viga, täitsa maitsev oli. Valik on sealses menüüs küllalt väike aga see- eest pidavat menüü tihti vahetuma. Ja kohalik KUMU majavein oli ka täiesti mõnus.

Kontsert ise algas kell 19.00. Ma ei olnud KUMU auditooriumis varem käinud ja miskipärast kujutasin seda ette siukese tavalise valge klassiruumina ning murdsin pead, et kuidas sellises ruumis küll kontsert mõjub. Aga auditoorium osutus hoopis mustade seintega teatrisaali moodi saaliks. Selliseks, kus kaugemal asetsevad toolid on kõrgemal, nii, et näeb igalt poot hästi. Ühesõnaga veel üks KUMU mitmest funktsioonist. Eile küll näha niiväga palju polnud, rohkem kuulata: Hedvig Hanson, Andre Maaker ja Raul Vaigla pakkusid küllaltki omapärase muusikaelamuse. Mulle meeldis, kuigi sellistsorti muusikat oleks ehk parem kuulata vaikses hämaras toas, omaette mõtiskledes... Ah, et millist? Minge kuulake homme näiteks Jõhvi uues kontserdimajas.

Üht armsat unelaulude plaati tutvustati seal ka. Ja huvitavad pillid olid neil.

Harjutused sabale?

Ei, hoopis lae värvimine. Remondi tegemine ei kulge meil just kiirelt. Tegelikult ei ole see ju üllatav:) Põhimõtteliselt on nüüd nii, et seinad värvimimiseks ettevalmistatud: see tähendab, et tapeedijäägid viimaseni maas, kaks korda pahteldatud, kaks korda lihvitud ja kaks korda kruntvärviga üle tehtud. Lagi sai eile ka värvitud ning nüüd ootab purk päris seinavärvi oma järge. Siis peaks parasjagu ka põrandakattematerjal jõudma. Ahsoo, ust tuleb vahepeal nihutada u. 15 cm sest muidu ei mahu garderoob ära. Garderoobi sisu on kohal ammu ja uksed ootavad kuskil mööblilaos millal neid tarvis läheb. Ise tehtud, kaua tehtud. Aga hästi:)

nädalavahetus. puhkamiseks?

Jama selle sügisega. Kui tahta nädalavahetusel midagi valges teha, siis meiesugustel kuldmagajatel jääb puhkepäev ära. Planeerisime väikest puhkust Lõuna-Eestis. Ja kuna reedel käisime minu venna sünnipäeval, siis jäi kohalesõit laupäeva hommikule.

Laupäev algas jube vara - juba poole seitsmest üles, hommikukohv ja enne kaheksat juba Lõuna-Eesti poole teele. Külastasime Võrumaa looduskauneid paiku - Sõmerpalu - Rõuge - Varstu - Viitina - Plaani - Haanja ja kõike muud, sinna vahele jäävat. Megailusad maastikud, mida ei varjuta isegi mitte sügisene sompus ilm.

Tuleb välja, et me pole nii ammu Lõuna-Eestis käinud, et mõned vahepeal sündinud väikesed tegelased on jõudnud juba lausa suureks kasvada :).

Pühapäeval tagasi matk tunne Eestimaad marsruudil Võru - Visela - Sangaste - Puka - Pikasilla - Viljandi - Suure-Jaani - Vändra - Järvakandi - Rapla - Tallinn. Õhtul siis veel traditsiooniline kepikõnd, mis toimus traditsiooniliselt, joostes :).

Ja pühapäeva õhtuks oleme jälle puhkamisest nii läbi, et ilmselt läheb mitu tööpäeva välja puhkamiseks :).

Buen Provecho

Täna õhtul käisime alustuseks Lincona põrandakeskusest tootenäidiseid nuiamas, et valida sealt kaks päeva tagasi tellitud magamistoa põrandakatte juurde sobiva seinavärvi ja põrandaliistude värvi. Müüja oli muidu vastutulelik, aga nõudis algul püsiva järjekindlusega näidise kaasavõtmise eest tagatisraha. Lõpuks suutsime talle selgeks teha, et oleme siia teinud paarituhande-kroonise ettemaksu.

Aga valikud tehtud, värvid ostetud, meenus meile artikkel tänases Äripäevas, mille Maare leidis:

Sylvesteri üks eksomanikke ostis naisele hispaania restorani
Endine Imavere Saeveski juht Margus Kohava avas Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel hispaania restorani Buen Provecho, mida peab tema abikaasa. ...

Kas just ainult artikli pärast, aga meelde tuli ka Rando ütlus, et „selles restoranis saab linna parimat lambatalle karreed” - kuna lisaks sõpradele, tuleb ka tuttavaid toetada, siis suundusimegi restorani Buen Provecho.

Ehkki minu „Täidetud piprakaun kala ja krevettidega mahedas koorekastmes” oli minu maitse jaoks veidikene liiga mahe ja Maare ütles, et tema „Lambatalle karree grillitud paprikaga” ei ole vist parem, kui GO-spa lammas, siis veinide hinnad olid küll väga soodsad ja veinide juurde on olemas suurepärane valik eelroogasid. nii et kindlasti läheme sinna veel tagasi, kas või veini jooma.

Ja õhtul tegime kodus kõva ettevalmistustööd nädalavahetuseks ;).

liiga palju pole hea

Nojah, selle puhkusega oli nii, et laupäeval, pärast protseduure ei suutnud enam rahulikult olla ja panime spordiriided selga, istusime siis autosse ning sõitsime Tagmõisa poolsaarele, et vallutada Harilaiu poolsaar ja seal paiknev Kiipsaare tuletorn. Parklas olev kaart näitas küll, et tuletornini on napilt üle kahe kilomeetri, aga kui juba 20 minutit jooksnud olime, siis oli selge, et kaardi mastaabiga oli midagi valesti.

Tuletorni juurde jõudes selgus, et selle ümber lainetab meri - mina olin siin viimati umbes 10 aastat tagasi, siis sai sinna veel kuiva jalaga. Ehkki Maare arvas, et nii väikese asja pärast, nagu põlvini märjad jalad, ei saa ju tuletorni vallutamist katki jätta - sai ju pikk maa ära tuldud, siis pärast väikest argumenteerimist otsustasime häälteenamusega 2:0 plaanist siiski loobuda ja jätta sinna otsa ronimata. Aga egas veemõnud sellepärast veel nautimata jäänud, tagasi SPA-sse jõudes tegime basseinis kõik tasa.

Laupäeval, tagasiteel koju põikasime läbi Matsalu looduskaitsealalt, kus käisime vaatamas, kas talu, kus veetsin pea 30 aastat tagasi mõned suved, on veel oma koha peal. Nimelt otsustasid minu vanaema-vanaisa, põlised linnainimesed, vahepeal talupidajateks hakata. Kaua nad küll vastu ei pidanud. Aga talu oli alles.

Lisaks sellele käisime Kloostri linnuvaatlustorni juures, kus vast oma veerand tundi jälgisime saarmaste toimetamist. Üks saarmas oli leidnud, et kõige parem koht elamiseks on linnutorni all paiknev prügikast. Ja nii me siis vaatasime teineteisega tõtt meie paari meetri kaugusel prügikastist ja saarmas selle all. Kohati oli ta lausa nii julge, et sirutas end poolest kehast prügikasti alt välja. Kui ma siis fotoaparaadi välja võtsin, siis otsustas saarmas, et ta pole piisavalt fotogeeniline, ja jäi prügikasti alla peitu. No me ei hakanud talle liiga palju peale kah käima, eks igaühel ole õigus privaatsusele. Läksime edasi ja jätsime saarmad oma toimetuste juurde.

Ja nagu ikka, mõned pildid nädalavahetusest http://heiti.planet.ee/.

puhkus ruulib

Jube mõnus on ikka puhata, juba poole päeva järel tundsime, kuidas väsimus taandub ...

... no ega ta nüüd niiväga taandu, see ju selline omamoodi puhkus - šokolaadi duaalmassaž, Creative Feet Treatment, Thalgo klassikaline näohoolitsus, Alessandro Hand Treatment ja Magic Bath of Juniper (ma vist juba helendan pimedas ?). Siia vahele suutsime napilt mahutada veel tunnise jalutuskäigu Kuressaare linnas ja õhtusöögi La Perla restoranis ja spa külastamise. Aga see on juba teistmoodi väsimus :).

Igatahes õnnestus täna pikendada puhkust veel ühe päeva võrra nii, et koju tuleme vast laupäeval. Siis pühapäeval vast suusatamine või keppimine (vabandust, kepikõnd) mürakarudega. Loodetavasti siiski jätkub Aegviidus veel lund ...

kohal!

Minu tänane loeng lõppes veidi peale nelja. Ruttu, ruttu autosse ja minek. Kiire oli. Tee peal oli natuke hirmus, et kas ikka jõuame. Jõudsime :) Varsti romantiline õhtusöök kahele. Seniks klaas tervitusveni ja mõnus, vaikne muusika. Mmmm..

[updated by heiti at 20:06] Praegu läheb tal igatahes juba teine klaas :D ...

palju pole jäänud ...

... see viimane tööpäev sel nädalal vaja edukalt vastu pidada ja siis ... teeme sel nädalal pika nädalavahetuse, alustame juba täna õhtul sõiduga üksikule saarele. OK, kas see saar just nii üksik on, aga ikkagi.

Nii, nagu lumi läks, nii tundub väljas hulga pimedam ja väsimus kohe suurem. Õnneks andis vahepealne lumi veidi lisajõudu ja nüüd oleme ikka iga nädal mõned korrad end liigutanud. Ei meeldi mulle ja need tubased (saali) treeningud, aga nüüd oleme juba mitu nädalat (vist lausa kolm) usinalt spinningus käinud. Hing kisub õue. Lugesin eile õhtul jälle Eesti poiste mehetegudest Aafrikas - jaa tahaks kah jälle seiklema ... Nende poiste ettevõtmine on ikka mega, meie senised seiklused pole selle kõrval nagu midagi märkimisväärset. Tahaks rohkem ahmida endasse muljeid nende seiklusest, peab vist end Marguse juurde järjekorda panema :).

suusalumi!

Oli tõeliselt tegus nädalavahetus! Reede kohta on ainus parandus, et ega see jooks nüüd nii kerge kah ei olnud - mul oli keskmine pulss 143, polegi nii vähe.

Aga laupäev oli pühendatud kahele tegevusele: remont ja kerge sportimine Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis, kus toimus SK Tallinna Kompass poolt korraldatav sari Tallinna Sprint. Kogenud tegijad, nagu me oleme, ei teinud me sama viga, mis Kaja ja jõudsime kohale pool tundi enne stardi sulgemist :). Kõik toimis, rada oli mõnus, täppisorienteerumine huvitav (mina sain ühe trahvi, Maare ei saanud mitte ühtegi :)!). Õhtul tegime sauna.

Pühapäeval kogunesime kella kolmeks Karude juurde, kust sõitsime Kõrvemaa matka ja suusakeskusesse, et avada tänavune suusahooaeg. Selliseid suusatamise tingimusi poleks isegi mitte unes oodanud - 16 kilomeetrise suusaringi kvaliteet oli tunduvalt üle keskmise, rada nagu muinasjutt. Kõik oleks olnud viimasepeal, vaid kaks pisiasja - esiteks jäime pimeda kätte, mis eriti ei häirinud, sest enamusel (st. kõigil peale minu) olid kaasas pealambid ja teiseks tegi Viff meile viie minutiga ära, st. startis meist ca. 5 minutit enne ja lõpetades oli tema edu juba 10 minutit :)! Ainus kommentaar oli Karult - `Viffiga pole sel talvel midagi peale hakata`.

Ning, kui laupäeval kuulasime Tautsi Ameerika-muljeid, siis eile oli Virve lahke rääkima veidikene orienteerumisest Türgis ja eriti Istanbuli turul.

Borat

Reede õhtu algas kerge jooksu ning saunaga Raivo ja Viivi juures. Edasi kinno, kus meil olid piletid võetud Borati-nimelisele filmile. Ootused olid suured, sest filmi kohta loetud arvustused lubasid vaimukat irooniat ameeriklaste ja sealse riigi veidruste kohta.

Pean aga ütlema, et minu muljed filmist ei olnud sugugi sellised nagu eelnevad arvustused välja olid reklaaminud. Film osutus ikkagi suhteliselt lahmivaks jalaga p...sse naljadega vürtsitatud jandiks, kus täiesti teenimatult Kasahstan ja tema elanikud lolliks olid tehtud. Jah, ega armu ei antud ka ameeriklastele, samuti said juudid, neegrid, üliõpilased, mehed ja naised oma jao. Kuid peent irooniat ei leidnud ma filmist ometi. Pigem lahmiv ja liialdatud grotesksus, mis mind sugugi naerma ei ajanud. Tundsin ennast samamoodi nagu Matti Nükanenist tehtud filmi vaatamisel, kus istusin saalis, nägu tõsine ja ümberringi müristas rahvas naerda. Ja mina ei saanud aru, mida nad ometi naeravad, ses nii kurb film on ju. No Borat ei olnud kurb aga lihtsalt lame.

Aga võib olla ei jõudnud film minule lihtsalt kohale. Võib olla ei suutnud ma vajalikku iva välja noppida. Võib olla.

mõnus üllatus Tšiilist

Kogemata sattusime teisipäeval Järve Selveris hea Tšiili veini peale - Miguel Torres SANTA DIGNA CHARDONNAY 2006 RESERVE. Põhjus lihtne - vein oli letis soodushinnaga, 98 krooni, kui ma ei eksi. Juba lõhn oli selline, et ... Maarel igatahes jäi käsi poolel teel veini suhu kallates seisma ja pokaal tõusis nina juurde aroomi nautimiseks :). Ääretult rikkaliku ja tugeva buketiga ja puuviljase järelmaitsega.

Täna leidsime sama veini ka kodusest Rimist, siin oli selle hind 125 krooni.

Lihtsalt

Käisin täna jälle Kaubandus- Tööstuskojas maksustamisest rääkimas. Pärast oli toss täitsa väljas. Loengu pidamine võtab tegelikult kohutavalt energiat - pead ju endast mitu tundi järjest vaid infot välja kiirgama ning pärast loengut on tavaliselt tunne, et oled tühi nagu kott. Aga päeva saab kordaläinuks lugeda seejärel küll.

Et kuulajatele maksustamisteema liiga sünge ei tunduks ja noh, et pärastlõunal peale tikkuvat und peletada, katsun loengumaterjalide vahele üht- teist elustavat torgata. Näiteid koomilistest praktilistest juhtumistest näiteks.

Samahästi töötavad ka Hagari koomiksid. Maksuteemal on sealt aegajalt ikka mõni võtta. Eile materjale kokku pannes leidsin sellise:)

Prillipapa

Täna sain kätte oma silmaarstil käigu tulemused. See tähendab, et olen peale seitset aastat prillivaba perioodi jälle silmaklaasi kandja. No tegelikult nii hull lugu ka ei ole - pean prille kandma vaid arvutil töötades ja pimedas autoga sõites. Nii vähemalt ütles arst. Üldiselt nad ei leidnud üldse alguses, et mis tont mu silmadega viga on - et ma ei näe ja silmad väsivad, seda nad said aru. Samas aga ei näidanud peened aparaadid õieti, et kas mul on pluss või miinus või muud viga. Lõpeks sain prilliretsepti kus peal vasaku silma kohta numbrid: +0,25; - 0,25; 40° ja parema silma kohta +0,5; -0,5; 170°. Mõhkugi aru ei saa. Loodetavasti saan aga loobuda nüüd pea igapäevaseks muutunud "toidulisandist": ibuprofeen või sarnane valuvaigisti. Sest küllap tuikav pea silmadest tingitud on.

Aga minu arust olen ma prillidega legendaarse telediktori Marite Kallasmaa nägu:)

Laservisiooni kohta aga tahaks öelda au ja kiitust. Nimelt, kui olime sobivad raamid välja valinud, selgus, et need raamid ei osutunudki 50%lise allahindlusega olevaks, nii nagu seinal olnud silt näitas. Mis tähendas ligi tuhandet krooni hinnale juurde. Kuna aga seinal olnud silt oli eksitav, tegi prillipood meile siiski selle allahindluse - kuigi esialgselt nendele raamidele polnud ette nähtud. Tasub eeskuju võtta nii mõnelgi, sest tavaliselt sellistel juhtudel saab heal juhul vabanduse aga mitte allahindlust ja veel nii märkimisväärset.

Prillisaamise puhul tegin üht oma mitmest "a´la maare" roogadest. Selleks tuleb: võtta klaasist või savist ahjuvorm, määrida see võiga. Koorida mõned kartulid ja viilutada õhukesteks viiludeks ning katta nendega vormi põhi. Kartulid maitsestada kerge soolaga ja peale sibulat ning küüslauku. Edasi tuleb kiht vastavalt külmkapis leiduvale - täna oli selleks soolaforelli õhuke filee. Siis valge juust - soovitavalt Saidafarmi mahetoode aga sobib ka mozzarella. Ikka õhuke kiht. Tomativiilude kiht on järgmine ja siis jälle veidi maitsestada: soola, pipart, sibulatviilud, küüslauk ja basiilik - kas värske või kuivatatud. Ahju. Kui vorm on natuke küpsenud, tuleb mikseriga segada ära muna ja vastavalt kas kohupiim ja juust või lihtsalt fetajuust. Määrdejuust sobib ka - mis parasjagu külmkapis on. See siis valada vormile peale ja küpsetada kuni pealt ja alt on mõnusalt kuldne ja krõbe. Ahjaa, lisada võib veidi ka päikesekuivatatud tomateid, need annavad mõnusat maitset juurde.

Lihtne teha aga hea süüa. Heitil läks keel peaaegu alla:) Ettevaatust söömisel, sest vorm on tuline.

laupäev on tore päev

Täna hommikul ärkasime ebatavaliselt vara (st. ebatavaliselt vara nädalavahetuse kohta) - juba pool üksteist olime jalul. Kuna ilm oli lausa imeline - päike ja -2°C, siis otsustasime teha kerge hommikujooksu. Testisin siis ära oma uued, suvisel Ferrino 36h Matkasport 2006 võistlusel võidetud jooksujalanõud Icebug MR2 BUGrip®. Nende eripäraks on kõvasulamist otstega naelad talla all - tänase jääga ideaalsed jooksujalanõud. Esmamulje on vägagi positiivne - juba esimesel korral tundusid jalas väga mugavad. Kui midagi häirivat nende kohta kirjutada, siis ehk seda, et kõval pinnasel ilmselt ei õnnestu nendega väga `hiilida` - asfaldil joostes tekitasin päris kõva krõbinat :). Aga igal juhul tundub, et talvised treeningud - võistlused teen nendega.

Muideks - tähistasin tahtmatult venelaste rahvusliku ühtsuse päeva, joostes läbi Russalka juurest, kus seda parajasti peeti :).

Kella ühe paiku jõudis meie juurde õde Pille (Maare õde) koos sõbrannaga ning neile lisaks kolm last. Pille ja sõbranna suundusid Linnahalli Feim-i vaatama, meie hooleks (meile harjutamiseks :)) usaldati kolm last. Noh - õnneks kõik ülimalt viksid ja viisakad lapsed - vallutasid meie voodi ja vaatasid telekat. Käisime nendega ka Olde Hansa eest ned magusaid mandleid ostmas ... ja lõbus oli.

Ja õhtul käisime testimas uut Tartu maanteed - sõitsime mõned otsad edasi-tagasi. Ühtlasi suutsime lõpuks Tartu maantee Sportlandis ära realiseerida XDream üldvõidu auhinna - poleks arvanudki, et see nii vaevaliseks osutub.

Millest kõneles Zarathurstra

Kolmapäeva õhtul vuhisesime läbi esimese korraliku tuisu suvekummidega Estonia poole (st. suvekummid olid autol, mitte Estonial). Kontserdisaalis toimus Anu Tali poolt juhatatava Põhjamaade sümfooniaorkestri kontrsert nimega Visioon: also Sprach Zarathustra. Mängiti Shostakovitshi sümfooniat nr 9 ja Richard Sraussi kuulsat Nietzsche-teemalist teost "Also sprach Zarathustra."

Kohale jõudsime endalegi ootamatult aeglaselt ja oleks olnud veel aegagi enne kontserti puhvetis üks konjak teha kui ma poleks põlema läinud Heiti poolt naljaga pooleks lausutud sõnadest, et peaksime esinejatele ikka lilled ka viima. Noh, minu täditütar Kadri mängis tol õhtul samuti (pärast selgus, et Emeraldi Kapten Aivar muidugi ka). Ja nii me siis haarasime garderoobist uuesti mantlid ja üle tee lillepoodi. Ajastus oli täpne.

Kontsert ise oli loomulikult hea. Kuigi ma ei saanud päris hästi aru, miks Anu Tali pidas vajalikuks kontserdisse lisaks niigi heale muusikale veel üksikuid showelemente juurde pookida - nagu meelega hilinemisega saali jõudmine või vahepeal dirigendipuldist lahkumine ... sest hea muusika seda lisandit minu meelest küll ei vajanud. Et mitte öelda lausa, et need kuidagi kohatuna tundusid. Aga see selleks. Üldmulje loomulikult suurepärane. Ning Kadri oli lillede üle tõesti meeldivalt üllatunud.

Mind üllatas veel meeldivalt, et uskumatult palju tuttavaid nägime sellel kontserdil. Ja saal oli pea pilgeni välja müüdud - ainult viimastes ridades oli veel vabu kohti. Tuleb välja, et klassikalise muusika publikut ikka jätkub. Jääb üle oodata järgmisi ülesastumisi Põhjamaade sümfooniaorkestri ja Anu Tali poolt. Kuuldatavasti kavas sel hoojal veel "Enigma" ja "Apocalypsis" nimelised kontserdid.

Eile aga kõnelesin ise. Kaubandus-Tööstuskojas. Neli tundi maksukorraldusest. Tundub, et läks hästi, vähemalt keegi peale vaheaega ära ei läinud ja traditsiooniliselt loengumaterjalide vahele põimitud Hagari koomiksid töötasid hästi :) Järgmisel nädalal siis jälle. See sügis on loengute poolest üldse tihe olnud - viimasel ajal tuleb nädalas korra-paar ikka lugemas käia - varsti on juba pea igal teemal loengumaterjalid valmis - ainult vaata üle, täienda ja mine räägi. Ja rääkida mulle meeldib :)

spordijutt

Kuna sügis näitab juba mitmendat päeva oma süngemat (loe märjemat) poolt, siis siirdusime tubastele toimetustele. Täna käisime klubis Fittest, spinningutreeningul. Minul oli see elus teist korda spinningut teha ja pean tunnistama, et mõlemad korrad olen treeningu lõppedes olnud üsna kustunud. Kui tavalisel maastikujalgrattasõidul on võimalik veidi „viilida”, kasutades ära maastiku vaheldumist, siis spinningus seda võimalust pole ja rumal on ju iseennast petta :).

Ja üks vana võlg: pean avaldama tänu ritsikale, kes oma blogis kiitis programmi nimega Windows Live Writer (Beta), tänu millele olen ma nii mõnigi kord saanud oma jutu blogspot-i saata, kui see blogger-i kaudu ei ole õnnestunud.

sügishooaeg avatud

Eile sai avatud siis sügisene spordihooaeg. Karude juurde kogunes igatsorti karvaseid ja sulelisi. Paneme spordiriided selga ja pakime endid Karu ja Tõnni bussidesse (vabandust, Karu ei luba ju oma Chrysler-it bussiks nimetada :)), ning sõidame Vetlasse. Kell kolm stardime Vetlast kepikõnnile. Plaan oli teha kerge ring: käia korraks Kakerdaja rabas, siis Valgehobusemäel ja sealt tagasi stardikohta ...

... igatahes 1:20 hiljem oleme keset Kakerdaja raba ja laudtee ei taha kuidagi lõppeda. Nõrgemanärvilised, Raivo, Heigo, Viivi ja Randy keeravad tagasi ... nähes, et ülejäänud ei kavatsegi tagasi keerata, otsustavad Heigo ja Viivi ikkagi meiega jätkata. Nüüd ongi julgem, Raivo ja Randy saavad meile ju kuhugi järgi sõita. Kui lõpuks teisele poole raba jõuame, leiame sealt viida, mis näitab Lehtmetsa 6 km. Mis koht see veel on, pole meil aimugi.

Jätkates teed Lehtmetsa poole, arvame Tõnniga ära tundvat matkaraja, mida mööda umbes kolm aastat tagasi korra jalgratastega sõitsime, tegemist oli Tautsi sünnipäeva jalgrattasõiduga Ardust Kõrvemaa suusakeskusesse. Mööda metsateed läbi peaaegu kottpimeda metsa minnes, arutame et kuidas me küll Raivole-Randyle oma asukoha selgeks suudame teha.

Aga kaks ja pool tundi peale starti jõuame Vetla-Jäneda maanteele ja veidi hiljem on ka Raivo-Randy jõudnud autodeni. Igatahes lõpp tuleb vägagi sobival ajal - ilm on läinud üsna külmaks, -2°C. Niimoodi tuleb varsti avada talvehooaeg.

Aga Karu kuum saun teeb oleku jälle heaks ja kasutame siis usinalt viimaseid võimalusi Karu aiabasseinis suplemiseks.

torm

Hommikul ärgates selgus, et torm on ka meie juures oma võimu näidanud. Tegelikult õnneks mitte meie juures, vaid naabrite juures ... maja ees olevas parklas on murdunud suur puu - nii suur, et kogu parkla on seda täis. Õnneks autosid sinna alla ei jäänud, vähemalt mitte selliseid, millega sõidetakse, vaid üks Ford Sierra, milles kohalikud õlid vihmase ilmaga napsi võtavad :).

Need vanad, head Eesti filmid ...

Lõpetasime just filmi „Noor pensionär” vaatamise. Need igihaljad Eesti filmid ... mida võib vist alati vaadata ... ja ei tüdine neist kunagi ... ja kust on saadud ainet mitmetele ja mitmetele käibefraasidele :).

Kuna Eesti filme me ei kopeeri, siis tegime just eelmisel nädalal tugiostu ja soetasime endale väikese osa Eesti filmiklassikast: „Siin me oleme” , „Mehed ei nuta” , „Pisuhänd”, „Naksitrallid”, juba eelpool nimetatud „Noor pensionär”, ning lisaks veel „Jääaeg” ja „Jääaeg 2: Suur sula”.

Tolm

Remont on täies hoos. Eile õhtul ajasime naabreid närvi sellega, et põristasime lihvimismasinaga magamistoa neli seina üle. Loodetavasti nad ei vasta mõnel puhkepäeva varahommikul samaga:)

Pahteldatud seinte lihvimise tulemusel olime mõlemad valged nagu möldrid. Ja kuigi olin ettenägelikult magamistoa ukse vana linaga kinni katnud, pressis tolm toast välja. Seda on tõesti igal pool nüüd. Jäljed jäävad käies maha. Ja lihvimisega pole me veel sugugi ühele poole saanud.

Nädalavahetuse aga oleme plaaninud samuti mööda saata tööteraapia tähe all. Tahaks ära lõpetada keldri tühjendamise vanast kraamist ja üks jupp majaesist kõnniteed vaja veel laduda. Ning muidugi lehed.. lehed. Ehks siis rehatöö:) Abikäed teretulnud, pärast saab sooja sauna ning kõhu täis. Keelekastet ka muidugi.