nädalavahetus Värskas, XVIII Peko Kevad, 1. päev

Hommikusöök Värska Sanatooriumis on elamus omaette - võrreldav ehk aastatetaguse Toila sanatooriumi külastusega. Kui tube on on Värskas väikest viisi kaasajastatud, siis söökla (või restoran) on küll üsna nõukaaegse väljanägemisega ... seal pakutav hommikusöök samuti :).

Peale hommikusööki on meil aega, külastame Seto Talumuuseumi ja vaatame endile valmis lõunasöögikoha.

Rikume kaks korda riigipiiri :) ja jõuame Korelasse, XVIII Peko Kevade võistluskeskusesse. Avastan, et mind pikka aega teeninud pöidlakompassile on öö jooksul mull sisse tekkinud. Uueks kompassiks saab Silva Spectra. Seekord valin käe peale kinnituva mudeli, mis jääb küll kaardist kaugemale, aga selle eest jätab käed vabaks, mis seiklusvõistlusel palju abiks.

Rada 8.63 km ja 16 kontrollpunkti. Paar esimest punkti lähevad lihtsalt, teel kolmandasse näen ees Lauri Olli selga. Ehkki mul on juba rajavalik tehtud, keeran mingi uitmõtte ajel samale variandile, kuhu Lauri ... nii pool kilomeetrit hiljem suudan uuesti kaardi ja maastiku kokku viia - olen kolmanda punkti asemel jõudnud kuuenda ja seitsmenda punkti vahele - viga vähemalt 5 minutit ...

Edasi hakkab vist liiga hästi minema, igatahes enne üheteistkümnendat punkti ei kontrolli ma küngaste vahel suunda (uue kompassiga on seda väga harjumatu teha kah) ja `tasuks` teen kahe minutilise lisakaare. Njah, nüüd lähevad mõtted punktide läbimiselt eemale, kirun uut kompassi ja vaatan niisama metsas ringi, tänu sellele keeran enne kolmeteistkümnendat punkti jälle valede küngaste vahele. Veel kolm ja pool minutit lisakaart.

Kokku aeg 1:00:48 ja parematele kaotan kalendriga. Tulemused.

Lõunasöök Seto Talumuuseumi Tsämajas on lahe, menüü tõlkimisega on raskusi - oleks nagu välismaale sattunud. Maare tellib suulliimi ja mina latika, aga seda enam küll ei mäleta, kuidas see setu keeles kõlas :).

Taastume mõned tunnid Värska veekeskuses, mille peamiseks atraktsiooniks on veebaar. Ja kuna õhtul on Sanatooriumi restoran reserveeritud, siis avab grupijuht Maare meile (kokkuleppel administraatoriga) lahkesti Värska Sanatooriumi Fütobaari uksed, et saaksime väärikalt tähistada Viffi järjekordset vananemist.

Looduslikud materjalid..

... üks viimase aja moeväljendeid kindlasti. Laupäevane Päevaleht annab sellele uue dimensiooni:

Samuti meeldib Truusile, et ta sai sisekujunduses kasutada võimalikult looduslikke materjale. Nimelt on sealne mõnusalt pehme põrand tehtud purustatud autokummist, kuhu on uut kummi juurde segatud.

Oh mis mõnus on sellisele kattele astuda - tunned et oled isegi osake loodusest :)

Aga mis puudutab artiklis mainit asjaolu, et tööpäevast väsinud inimene ei tohiks orienteerumises võistelda, siis olen eriarvamusel. Ei, mitte spordiklubi siseruumide lihtsuse ja funktsionaalsuse mõttes, vaid pean silmas ikka klassikalist viisi - looduses kaardiga liikumist. Mina igal juhul ei tea paremat viisi end töömõtetest vabastada, kui orienteerumispäevakul kaardiga metsaminek.

nädalavahetus Värskas, Põlva maakonna lahtised MV öises

Möödunud nädalavahetus möödus meil Maarega Värskas, mina tuletasin meelde mismoodi orienteerumine käib, Maare proovis esimest korda, mis tunne on orienteerumisvõistlusel osaleda.

Alustasime Põlva Maakonna lahtiste MV-dega öises orienteerumises. Kuna ees oli ootamas laupäev-pühapäev tihedat orienteerumist, siis otsustas Maare avaala vahele jätta ja keskenduda laupäevasele ja pühapäevasele päevale, mina tegin avastardi klassis M35, kus distants veidi lühem.

Rada 6.90 km ja 14 kontrollpunkti. Mikitamäe maastik midagi erilist ei pakkunud, tavaline Tallinna neljapäevaku tüüpi plats. Minu jooks oli kah kaugel heast, palju ebakindlust, eriti punktide piirkonnas. Viienda punkti juures seisin, nagu lammas, enne kui taipasin legendi lugeda ja kraavi otsast veidi edasi, künka juurde punkti võtma minna. Seitsmendast punktist jooksin lihtsalt mööda, vaatasin veel, et mida need inimesed seal teevad :).

Ja maasikaks oli muidugi eelviimane ja viimane punkt, mis tundusid nii lihtsad, et ei viitsinud enam korralikult kaarti lugeda. Tänu sellele eelviimase punktiga 20-sekundiline lisakaar ning viimasega pea minut põlvini püdelas savis sumpamist, seda kõike otse finiši kõrval, pealtvaatajate lõbusa itsitamise saatel.

Õnnega pooleks suutsin siiski vana mehe, Sixteni, napilt seljatada. Tulemused.

nädalavahetusest kah veidike

Nädalavahetus möödus sportides ja pidutsedes, pildil üks tuntud Eesti SPA, milline?

testisin siis seda Mobiil-IDd

Ei läinudki palju aega, kui leidsin põhjuse testida Mobiil-ID kasutamist. Sean end mõnusalt diivanile, võtan arvuti põlvedele ja avan siis Kaja poolt kirjutatud targa juhendi Mobiil-ID kasutamiseks. Jõuan leheküljele number kuus:

Mobiil-ID on vaja enne kasutamist aktiveerida.
- Vajad ID-kaarti, kaardilugejaga arvutit ja ID-kaardi PIN1 ...

Ohkan, panen arvuti ära ja lähen esikusse, rahakotist ID-kaarti tooma. ID-kaart arvutisse ja jätkan lugemist. Jõudes leheküljele üheksa, ohkan veel korra, tõstan arvuti kõrvale ja lähen toon esikust heaga ära ka jope taskus olevad Mobiil-ID koodid.

Aktiveerin leheküljel mobiil.id.ee/akt/ oma Mobiil-ID, avan siis hanza.net avalehe, sisestan kasutajatunnuse ja vajutan nupule `Sisene Mobiil-IDga`. Saan vastuseks `Kasutajatunnus/püsiparool on sisestamata`. Nüüd tuleb meelde mingi aeg tagasi tehtud kõne Hansapanka ...

... helistasin võtmekliendi numbrile ja ütlesin, et mul ei õnnestu püsiparooli kasutades ID-kaardiga hanza.net-i sisse logida. Hansapangast teatati selle peale lahkelt, et kuna kasutan PIN-kalkulaatorit, siis minu püsiparool enam ei kehti, vaid pean kasutama parooli PIN-kalkulaatorist ...

... isegi ei ohka, vaid puhin vihaselt, toon PIN-kalkulaatori ja ... edasi toimub tõesti kõik väga ladusalt ja kiiresti, saan end PIN1 koodi abil sisse logitud ja PIN2 koodi abil makse tehtud aga ...

... Mobiil-ID toimib nagu kell, aga kahjuks pean ikka reisile ka PIN-kalkulaatori kaasa võtma, nii kaua, kui Hansapank mingit paremat lahendust välja ei mõtle. Aga ilmselt on Hansapangal targematki teha ...

Mobiil-ID: aitame Kaja reisile

Kaja õhutusel asutsime täna Värskast tulles Ülemiste Keskuse Elioni/EMT teenindusbüroost läbi ja tegime endale mobiil-ID ära.

Muidugimõista oli mobiil-ID lepingu sõlmimise põhjuseks ikka argised põhjused ja seda peamiselt pankade uudis sellest, et alates 02. maist on vaja ID-kaarti või mobiil-ID alates 5 000 krooni suuruse ülekande tegemiseks. Muidu võiks ju leppida ainult ID-kaardiga, aga näiteks reisil (ja reisida meile ju meeldib) oleks ID-kaardi kasutamiseks vaja ligi hoida ID-kaardi lugejat ja vajalikku tarkvara arvutisse. Suvalises internetikohvikus kuskil maailma ääres neid tavaliselt käepärast ei ole. Nii, et igatpidi vajalik värk.

Ja lisaks praktilisusele on tore, et saame ehk ka Kaja müügivõistluse võidule lähemale aidata :)

orienteerumishooaeg? avatud!

Esmaspäeval avasime Maarega oma orienteerumishooaja SK Tallinna Kompass päevakul nimega "Tallinna Sprint". 6.44 kilomeetri pikkust ja 17 kontrollpunktiga rada on küll raske sprindiks nimetada, aga Kompassi päevakutel peaks käima igaüks, kes soovib teha kvaliteetseid orienteerumistehnika treeninguid. Sel korral pakkus rajameister Jürgen Einpaul huvilistele koridororienteerumist:

koridor-O
Tavaline suundorienteerumisrada muudetud kaardiga:
Kaart on nähtav ainult punktirõngaste sees ja etapi keskel kitsas ribas ehk "koridoris", ülejäänud kaardist on kaetud valge taustaga. Koridor ei pruugi minna otse punktist punkti, vaid võib teha sisse mingi nurga vms. Mööda koridori jooksmine ei ole kohustuslik. Valgele taustale võivad olla jäetud nähtavale õuealad.

Esimeste punktidega oli tunda, kuidas orienteerumisoskused väga kiiresti rooste lähevad, kui neid pidevalt meelde ei tuleta. Esimese kolme punktiga suutsin teha 7 minutit viga :). Edaspidi hakkas asi tasapisi veidi sujuvamaks muutuma.

Eile siis kohe otsa teine, OK Nõmme teisipäevak. Ilm oli parasjagu nii halb, et kui ei oleks olnud plaanis teisipäevakule minna, siis oleks treening ilmselt tegemata jäänud. Aga metsas oli mõnus kergest vihmast ja jahedusest hoolimata.

Rada 7.8 kilomeetrit ja 17 (hmm, minu kaardil oli küll ainult 16) kontrollpunkti. Sujuvast orienteerumisest on küll väga palju puudu, aga tundub, et orienteerumisoskused pärast talvist pausi pole roostes mitte ainult minul, vaid ka teistel. Lisaks on oma jälje jätnud ka neljanädalane pidev põdemine ja sellest tingitud paus treeningutes.

Anyway, esimesed viis meest olid 30 sekundi sees ja positiivsele poolele tuleb kanda see, et suutsin alistada selle hooaja kindla (tulevase) kõikide Tallinna päevakute võitja, Risto :). Negatiivsele poolele läheb jala väljaväänamine etapil kolmandast punktist neljandasse, kui kaarti lugedes astusin õnnetult puujuurikale nii, et hüppeliiges raksus. Eks selles ole suurim süü ilmselt ülekaalul. Täna hommikul on jalg veel päris kehvas seisukorras.

Nädalavahetusel on plaanis minna Värskasse ja osaleda OK Peko võistlusel XVIII PEKO KEVAD. Xdream läheneb, ei tea, kas peaks ka jalgrattad kaasa võtma?

Põhja-Kõrvemaal

Kuna Väike Virve jäi jälle veidikese vanemaks, siis oli pühapäevase sörgiotsa nimeks "Wäikese Wirwe  suur sünnipäevapidu".

Sõitsime Kõrvemaale ja algne plaan oli alustada Soodla jõe äärest, Kaksiksildade lähedalt. Plaan aga muutus, kui teel oli ees läbimatu porimülgas. Alustasime siis Piibe maantee äärest, Kulli tee otsast.

Ühisstardi järel algas töö gruppides, varsti olime Viffi ja Raivoga ülejäänud seltskonnast veidi ette jõudnud. Kuna aga Ravioja ületamise järel valisime veidi vale raja ja olime sunnitud ümber pöörama, siis liitusime uuesti suurema osa seltskonnaga. Tuvastasime, et Venemäel on tornist järel ainult vundament, kõik ülejäänu oli piinliku hoolikusega ära koristatud.

Edasi üle Koonukõrve silla juba Jussi nõmmedele. Plaanisime pärast silda hoida kohe paremale, et jõuda Võhma raba ääres olevale oosile, aga ees laiuv vee all olev raba ei innustanud meid liialt seda läbima. Jätkasime mööda raba äärt, kuni meie teed takistas väike, nii umbes 30 meetri laiune sooriba. Hull lugu, mida seiklusvõistlused on inimestega teinud - Viff oli esimene, kes rahumeeli jalgupidi vette hüppas ja meile Raivoga hüüdis "tulge, tulge, vesi on päris soe!" :).

Veel väike rabaületus-läbimine ja olimegi Jussi-Kõverjärve ääres, mis oli veel täiesti korraliku jääkatte all, nii korraliku, et Raivo jää testimise käigus isegi sisse ei kukkunud :).

Kuna kokkulepe ol kella viieks tagasi auto juurde jõuda, siis edasist matka piiras ajalimiit. Kerget sörki lastes jooksime mööda matkarada, Pikkjärve ja Suurjärve vahelt läbi, ümber Veinjärve ja keerasime siis tagasi Jussi nõmme poole, et jõuda Koersillani (nii on selle nimi Eesti Põhikaardil).

Nüüd algas minu meelest matka kõige ilusam osa - olen päris palju käinud Jussi nõmmel jooksmas, aga ikka ei väsi seda imetlemast. Eestis ainulaadne pea silmapiirini laiuv kanarbikunõmm, mida ilmestavad lugematud mürsuaugud ja kaitsekraavid, raudselt minu üks favorite maastik.

Tagasi jooksime Püüsaare raba äärest ja juba 17:32 olimegi tagasi autode juures, mitte palju pärast teisi saabujaid :). Kokku kogunes kilomeetreid 17.9.

Meie oleme elus

Esimene ärev telefonikõne eile õhtul oli tädi Viivilt: ma ei saanud kohe üldse alguses aru, et misasja ta korrutab, et jumal tänatud, oled elus. Peale mõningat rahunemist rääkis tädi sellest. Kole lugu igaljuhul:(

Tuli välja, et tädi polnud ainuke - sain veel mitu murelikku kõnet. Nii mõningi töökaaslane ütles täna hommikul (meil oli nädalavahetusel tööl inglise õiguskeele kursused - väga asjalik muuseas), et oli uudist kuuldes kohe meile mõelnud. Ega jah, eelmisel nädalavahetusel sõitsime just samast kohast kummipaadiga alla. Leivo kirjutab väga õigesti, kuidas ohutult toimida.

Kurb. Sügav kaastunne omastele.

Malmö

[jalgrattaparkla Malmös ... kahe korruseline ...]

[udu Malmös] Hommikune vaade Kopenhaagenile enne maandumist oli väga lahe - kogu linn oli kaetud tiheda uduvaibaga, näha olid ainult Øresundsbron-i silla (sild Kopenhaageni ja Malmö vahel) postid ja vandid, mis kadusid allpool udusse. Tunne oli selline, et kohe maandume sillale.

remont

Täna alustati meil maja fasaadi mahavõtmist. Päeval on raske leida kodust vaikust ja rahu :).

raftimas

Hoolimata sellest, et nädalavahetuse plaanid varem tehtud olid, ei mõenud Maare mitte sekunditki, kui Kaja eile helistas ja küsis et `kas homme Jägalale raftima läheme?`. Leivo ja Kaja olid kusagilt hankinud päästeparve ja kohandasid seda parasjagu raftinguoludele vastavaks.

Hommikult teeme varakult Haapsalust sääred, hangime päästevestid, saame seiklejatelt mõlad ning kell 11:05 stardime Leivo juurest Jägala poole. Jägala jõel pakime Leivo poolt disainitud nõukogude armee imeeluka lahti ja pumpame õhku täis. Leivo ja Kaja on kohale tassinud väärt riistapuu. Mille peale pole kõik seda valmistades mõeldud, on see siis magevee kogumise süsteem, koht raadiosaatjale, mereveega töötav aku või mõni muu kümnetest pisiasjadest.

Alustame otse Jägala joa alt ja sõidame umbes poolekilomeetrist lõiku allavoolu. Teeme kaks ringi ja Kaja ning Leivo, kui kogenud Jägala raftinguhundid leiavad, et `pole päris see`. Pakime parve uuesti kokku ja võtame suuna Pirita jõele.

Loo asulas hakkame meie Leivoga parve pumpama, sel ajal kui Kaja ja Maare ühe auto Lükati silla juurde toimetavad. Ehkki Pirita jõel on kärestikud veel pisemad, kui Jägalal, on siin vähemalt paar paar huvitavat kosekest. Samuti pakub vahelduv maastik rohkem, kui Jägalas kogu aeg korduv lõik :). Ja eriti lahedaks läheb siis, kui Kaja oma kaasavõetud seljakotist meile üllatusena kaks karbitäit pannkooke välja tõstab!

Üks tund ja 57 minutit hiljem randume Lükati silla all, olles läbinud 11.1 kilomeetrit (Leivo võib oma treeningpäevikus ümardada selle pealegi kümneks kilomeetriks, aga meil on iga kilomeeter arvel). Sel ajal, kui Kaja ja Maare autosid Lükati silla juurde organiseerivad, kuivatame meie Leivoga parve ja hängime Lükati silla juures. On tõeliselt mõnus pühapäev - tänud Kajale ja Leivole.

Teekond mööda Pirita jõge ja pildid on planetis, leivo jõudis meist ette ja on juba ammu oma jutu üles riputanud.

uusi suusaradu

Kuna mõningad asjatoimetused meid reedel Haapsallu tõid, siis täna hommikul leidsime olevat õige avastada endi jaoks uue suusaringi - Palivere suusa ja matkaraja.

Oli tõeline suusailm :) - päike säras ja sooja +9°C ning suuskade libisemine oli null. Ilmselt on möödunud nädalate põdemine oma jälje jätnud - jõudu polnud ja pulss tõusis kohe lakke. Võtsin siis tempo maha ja matkasin rahulikult.

Sõitsin neli `viiekilomeetrist` ringi, mille pikkuseks GPS mõõtis 4.76 km. Ilm oli tõesti soe ja lumi sulas lausa silmnähtavalt - kui esimesel ringil oli kogu rada lume all ja musta maad näha peaaegu polnudki, siis neljandal ringil oli kahel laskumisel keskel konkreetselt paar meetrit musta maad - väsinud jalaga korralik katsumus.

Aga muidu on Palivere suusarada täiesti lahe, nagu Tehvandil, käib ka Palivere rada mööda suusahüppetornist, kust praeguselt hetkel hüpata küll veidi keeruline. Lisaks on rajal joogipunkt - Silma allikas, mis jääb suusarajast oma 30 meetrit kõrvale.

Kokku sõitsin siis neli ringi ehk 1:42:40 ja 19.4 km. Pulss oli 158 / 173 ja kaloreid kulus 1 767 kcal. Tõusegi oli päris piisavalt - 220 meetrit, ehk 55 tõusumeetrit ühe ringi kohta.

GPS-i track ja pildid said planetisse, nagu ikka.

Vanalinna suusarajad

Pool tunnikest tagasi lõpetasin töötamise ja panin kontoriukse väljapoolt kinni. Vanalinna tänavad olid inimtühjad aga tee peal oli paari- kolmekümnesendine tihedalt kinni sõidetud lumekiht. Nagu head uisusuusarajad, sellised kurvilised..  Nädalavahetusel oleks ju lahe Vanalinna suusatama minna:)) Eelmisel aastal ju kõvad mehed suusatasid maikuus kunstlumel - praegu pole kunstlund vaja, lund on piisavalt ja korralikud rajad sees. Saame kokku Raekoja kella all!

N56 37.752 E15 32.428, Emmaboda

Loen siin jutte lumeuputusest Eestis ja tunnen mõnu ilusast kevadest. Tõsi, teisipäeval siia sõites oli 100 kilomeetrit Stockholmist lõuna poole küll kiirteel E4 selline lumetorm, et isegi asfalti ei olnud enam näha, rääkimata muust :).

Siinse paikkonna (Emmaboda kommun) eripäraks on klaasipuhumise töökojad iga nurga peal ja ilmatuma suured kiviaiad. Kõvemad kiviaiad on kohati üle viie meetri laiused, laiemad, kui kõrval olev tee. Klaasivabrikuid pole kahjuks töö kõrvalt aega eriti külastada.

Ja veel peaks ütlema mõned tänusõnad sõpradele-tuttavatele skype-ist - kohati on tunne, nagu oleks kodus :).

mangroovisoos

Täna avasime veel ühe hooaja. Ilm oli ilus ja kõik hea, hoolimata sellest, et laevad jäätusid aeglaselt. Sõitsime mööda Pirita jõe vana sängi, kus muul ajal ilmselt pigem joosta saab, track planetis. Pilte on kah, aga praegu ei jaksa üles panna.

[updated 22.03.2008 12:44] Nüüd on pildid nähtaval.

veidike reklaamijuttu

Üks meie allhankijatest, Männiku Metall, on avanud Valastel uue töökoja, ja disainib seal oma tooteid :).

Xdreaming 2008

Vat jah, nüüd ongi siuke lugu juhtunud, et selle aasta Xdream sarjast osavõtt on mul veel kahtlane. Vapper KAM otsustas sel aastal "jätta seiklusspordi hooaja" vahele, erinevatel põhjustel. Ave tahab veidi rohkem puhtalt jooksmisega tegeleda, Kati arvas, et pole seiklemiseks vajalikul treenituse tasemel (mis tegelikult pole õige) ja meie kuldvaruliige Alma - noh tema on ikka aktiivselt ju triatloni tegemas ja me ei saa tema võistlushooaega Xdreamidega sassi ajada.

Aga minu hing kisub rajale... No mõni variant on ikka silmapiiril aga midagi kindlat veel ei ole. Mitte kuidagi ei tahaks aga 27.aprillil Kloogal raja ääres pealtvaataja rolliga leppida...

jalgrattaga Raplasse

Eile (st. reede) õhtul tekkis mõte, et seoses nädalavahetuse suurepärase ilmaennustusega on õige aeg avada jalgratta välishooaeg :). Teeme hea plaani - mina alustaks kodust, Maare sõidaks autoga Raplasse ja hakkaks sealt mulle vastu sõitma. Trükime välja veel jalgrattaradade kaardi number 162: Rapla - Rabivere - Rapla, 53 km. Nii ka sünnib.

Ilm on täna hommikul tõesti "suurepärane" - sajab kurat teab mida - ilmselt lörtsi, mis kord rohkem vihma, siis jälle lume moodi. Kui sügisel sõitsin Raplasse üle Nabala - Paekna - Pahkla - Juuru, siis seekord valin marsruudi teisel pool Vana-Viljandi maanteed.

Alustan mööda Telliskivi, Tehnika ja Kotka tänavat Pärnu maanteele, edasi mööda Männiku teed Saku poole. Vahepeal üritan maanteelt Männiku polügonile keerata, aga liivased teed panevad mind sellest mõttest loobuma. Alates Sakust edasi sõidan mööda mõnusat jalgratta-rulluisuteed, mööda Kasemetsast, läbi Kiisa Roobuka ja Tohisoo.

Kui ma Roobukasse olen jõudnud, helistab Maare ja küsib, et kas ta võib hakata mulle vastu sõitma. Arvan, et on paras aeg küll ja tõstan siis veidi tempot, et Maarele ikka õigeks ajaks vastu jõuda ... Rabiverre jõudes keeran siis rajale number 162 ... ja umbes viis kilomeetrit hiljem, vahetult enne Sopi järve ongi juba Maare mul vastas.

Mina olen selleks ajaks nii kustunud, et Sopi järve ääres teeme väikese puhkuse, enne kui jätkame oma teekond mooda route 162. Kusjuures Sopi järve ääres on kenad puhkekohad välja ehitatud, millest "kohalik", Maare senimaani midagi ei teadnud.

Lõpp oli minu jaoks jube raske, õnneks saab kruusatee läbi ja algab taas asfalt. Lõpuni pole õnneks palju ja Maare mind maha ei jäta :). Kokku tuleb 2:49:50 ja 63.80 km, pulss 158 / 171, kiirus 22.9 / 34.3. 2 927 kcal. Olen päris kustunud. Track planetis.

nii pikk, nii pikk

Juba aastaid on meie kontori aknast avanenud vaade tühermaale. Eelmise aasta lõpus kooriti platsilt mullakamar aga siis jäi jälle kogu tegevus soiku. Täna hommikul, tööle tulles ei uskunud oma silmi - kuidas on võimalik nii pika haagisega siia platsile jõuda! Nüüd on kogu kontor kõrgendatud valmisolekus, et vaadata kuidas sellise haagisega on võimalik platsilt lahkuda :).

haiguste ravi kontrollitud

Nagu paljud moodsad inimesed praegu, olen ka mina juba nädal aega põdenud. Algas see tugeva nohuga, siis läks Venemaal olles hääl ära. Ja kui eelmise nädala lõpuks hääl enam-vähem tagasi tuli, siis tuli köha - kaks ööd pole korralikult maganud.

Täna ei jaksanud enam põdeda ja läksin spinningutrenni. Mõtlesin, et kindlasti on väga raske ja sõidan vaikselt, aga oh imet - enesetunne oli üllatavalt hea ja mida kauem oli treening kestnud, seda paremaks läks. Eriti heaks tegi muidugi enesetunde see, kui vaatasin kõrval sõitvat Mamburit, kelle seekord kaasa olime suutnud meelitada :) - mäletan omast käest, kui raske esimene spinningutreening oli.

Ja praegu on enesetunne ikka veel ok.

PS. Pildil on küll mambur, aga mitte spinningutreeningul :).

Põlveproov

Avasin täna iseenda jaoks kevadise jooksuhooaja - käisin üle pika-pika aja taas rajal proovimas kuidas põlv jooksmisele vastu peab.

Tegin algatuseks Pirital kaks Kloostrimetsa ringi koos mõnede lisakaartega - mõnus! Oleks veelgi jooksnud aga ehk siiski üle pika aja esimese korra kohta aitab ka. Tähtis on ju lõpuks tasapisi jalg tööle saada. Ja hea, kui saab jooksma minna veel valges - pimedus muudab mu uimaseks ja väsitab - lõpuks ometi hakkab läbi saama see pikk ja piinav pimesügis (talve ju teatavasti oli vaid mõned päevad sel aastal)! Kevadises metsas oli ka üsna palju tervisesportijaid  - kohe lust  vaadata, jooksin, tuju läks heaks ja teised naeratasid vastu:)

Põlv pidas ka enam- vähem rahuldavalt vastu. Valutama ei hakanud, pärast olid mõlemad vaid veidi kanged... mis seal salata, vähemalt kuus üleliigset kilo tuleks maha saada, siis jaksas kiiremini, kaugemale, kergemini. Püüan.

rannahooaeg avatud

Laupäeval avasime veehooaja kanuusõiduga Kasari jõel ... aga alustaks parem algusest ...

Kuna oleme Leivoga sama päeva mehed (tõsi, aastakäigud on küll erinevad), siis tekkis paar kuud tagasi mõte, et äkki tähistaks oma sünnipäevi koos ja mõne vabaõhuüritusega, näiteks uisuseiklusega. Nädal enne sünniupäeva oli täiesti selge, et uisutamine jääb ära ja tuleb hakata otsima alternatiive.

Õnneks avastas Leivo, et seiklejad, vabandust 360-kad on otsustanud hakata korraldama kanuuseiklusi ning ostnud selle jaoks lausa kaks kanuud :). Eriline on nende kanuude juures see, et ühte kanuusse mahub korraga kümme inimest ja ise kutsuvad seiklejad neid tiimikanuudeks. Veel oli meil omajagu arutamist selle üle, et kus ja kui pikalt sõita, aga lõpuks otsustasime, et korraldame siiski sünnipäeva ja jätame seiklusvõistluse teiseks korraks.

Ja nii kogunesid laupäeval, 8. märtsil Teenusele, teenuse mõisa lähedusse 18 vaprat, kes ilmateadet, mis lõunaks lund, lörtsi ja vihma lubas, paljuks ei pidanud. Karu autol oli taga käru, koos kahe kanuuga, mis ühisel jõul Kasari jõe äärde tassiti. Kanuud olid tõesti suured, leivo luges lausa 12 kohta kokku, kui korralikult ökonoomitada, aga sel juhul oleks ruumiga vist juba vägagi kitsas.

Kell 11:29 hiivasime ankrud ning hakkasime liikuma vaikselt allavoolu. Kanuud polnud üldse nii halvasti juhitavad kui seiklejad meid hirmutanud olid, aga lubatult kiired olid nad küll - juba esimesel kilomeetril suutsime saada maksimumkiiruseks 13.8.

10.9 kilomeetrit hiljem jõudsime Laastre paisuni, kus tundus mõistlik kanuud kallast mööda ümber paisu kanda. Ehkki mõnedel meist oli küll suur kiusatus kanuuga paisust allasõitu proovida, siis Leivo ja teised targemad keelasid selle ära. Paisu juures tegime ka lõunapausi, kaasa võetud pirukad ja tee kadusid ülikiirelt.

Peale lõunapausi jätkasime teekonda mööda Kasari jõge, mille kaldad suht hõreda asustusega. Ja paljude talude juurde ei tulnud isegi juurdesõiduteed, või kui tuli, siis jõe teise kaldani. Kohtasime ka ühte metssiga, aga ta oli suures tuhinas pea kaotanud ja lebas nüüd ilma peata täpselt vee piiril.

Vigala jõega ühinemise järel läks jõgi laiaks, mis kole ja igavamaks nii, et Kasari vana kivisild hakkas paistma täiesti parajal ajal, siis esimene väsimus tulema hakkas. Laadisime kanuud ja kanuutajad autodesse ning sõitsime Kalamajja sauna.

Kogudistantsiks tuli 23.5 kilomeetrit ja sõiduajaks 3:32. Planetis on GPS-iga salvestatud teekond ja mõned pildid. Ja videolõik AK uudiste tarvis on kah olemas :).

Kokkuvõttes võib öelda, et tiimikanuu on päris lõbus vaheldus tavakanuule ja kindlasti väga sobilik väiksemate firmade seiklusürituse läbiviimiseks, kus inimesed erineva tasemega.

N59 07.030 E33 18.780

[06.03.2008 21:23 (GMT +1)] Kui eelmise töönädala veetsin kusagil Kaasani ja Iževski vahel, külas nimega Krasnaja Poljana, siis see nädal on toonud mind järgmisse lumme mattunud külakesse, nimega Nebolchi. Väljas valitseb korralik talv, lund on palju ja külma -5°C. Ja nagu pildilt näha, siis hotellitoa aknas avaneb ilus vaade :).

Heiti, mis kell sa sündisid...

... küsis tänane teine sünnipäevalaps Leivo eile hilisõhtul, vastastikuste varaste õnnesoovide saatel. Heiti, ütles, et ei teagi - ei mäletavat seda täpselt :). Aga mina tean nüüd! See on kindlalt üks nädalavahetuse viktoriiniküsimus :) Igaljuhul oli see 04. märtsil mitu head aastat tagasi. Aastal, mil Concorde tegi esimese ülehelikiitusel lennu, Beatles salvestas oma viimase stuudioplaadi ja läks laiali, joosti esimene New Yorgi maraton, Vietnami sõda käis täie hooga ning kusagil Tallinna sünnitusmajas sündis üks väike poiss ...

Päevakangelane ise on kuskil Peterburi ja Moskva vahel ja loodetavasti registreerib ennast just hotelli sisse. Tänast sünnipäevaõhtut tähistab ta siis seal, minu poolt kaasa küpsetatud pirukate ja loodetavasti mõne mõnusa külma Venemaa õllega :).

Aga nädalavahetuseks oleme Leivo ja Kajaga üheskoos plaaninud kaksiksünnipäeva puhul suurema ürituse ka. Selle käigus katsetame üht uut vahendit ... Millist ja kuidas, sellest siis hiljem :)).

Juurdelisatud pilt annab pisukese vihje ...

Palju õnne ja musi ja kõik need asjad!

laupäeval Botaanikaaias

Kuna see nädal möödus enamuses Venemaal, siis jäi treenimise pool tavapärasest nõrgemaks. Ja kui siis Maare arvas, et tema tahaks laupäeval teha veidi pikema ja rahulikuma treeningu, siis olin mina sellega loomulikult nõus. Nii me siis läksime - mina joostes ja Maare tõukekaga.

Alustasime kodust, marsruudil sadam - Kadrioru park - Lauluväljak. Lauluväljaku kõrvalt keerame üles ja teiselt poolt uuesti alla, Maarjamäele.

Maarjamäe elanikel on stiili, Maare leidis aknalaual peesitava kassi, kes sobis lausa ideaalselt maja tooniga :). Sisekaitseakadeemia - Vabaõhukool - rippsild ... ja olemegi Tallinna Botaanikaaias. Läbi Kloostrimetrsa Piritale ja mööda mere äärt tagasi koju. Saingi Maarele ära näidatud teisipäevaõhtuse standardringi, seekord veel ekstratega :). Jooksu lõpus hakkasid jalad juba kergelt kangeks jääma.

Kokku jooksime / tõukasime 2:01:13 ja 23.9 km, minul pulss 152 / 171. Ja nüüd on jälg Botaanikaaia ringist talletatud ka planetisse.

Vabadusesammas

Jah, meie oleme vastu. Kas siis ei ole tõesti mõistlikumat kohta kuhu raha kulutada! Tehke parem rohkem valgustatud terviseradasid Tallinnasse!

Siia andsime oma allkirjad.

Kuidas ma esimest korda rajameister olin

Eelmisel nädalavahetusel olime sõpradega plaaninud Vabariigi aastapäeva ja Lehto nimepäeva puhul õhtusöögi Haapsalus Wiigi kohvikus. Mafka ja Mamburi eestvedamisel muidugi. Aga et söök ja vein ikka paremini maitseksid, peab ju enne natuke liigutama! Siin haarasime ohjad endi kätte.

Algselt oli plaan seltskond uisutama viia. Aga jääd ei olnud ju! Siis teine mõte oli sõita Ristile ja läbida Marimetsa raba laudtee, aga see mõte jäi katki seepärast, et vähemalt kaks meie seltskonnast liikusid satelliitide ehk lapsevankritega ning pidime leidma siis raja, mis kõigile ühtmoodi sobib. Mõeldud tehtud - tund enne minekut trükkisime kodus välja Paralepa parkmetsa matka- ja orienteerumiskaardid, neli sõna, mida paigutada kontrollpunktidesse ja millest tuli lause kokku veerida - punane pliiats kaasa ja minekut!

Autos sõidu ajal sai minust rajameister - punktid tuli panna sellistesse kohtadesse, kuhu vankriga lähedale saab aga samas ei pidanud punktid mitte liiga kergesti leitavad olema (et tulevane Xdreami B raja esivõistkond: Mafka, Mambur ja Veiko ikka kaardilugemist harjutada saaks).

Punkte varem maha panna polnud aega - kohapeal võttis Heiti jalad selga ja jooksis lihtsalt kõige ees punkte maha panema, mina startisin siis koos teistega Mafka/Mamburi juurest.

Einoh, lõbus oli. Parasjagu nalja ja isegi natuke vaidlusi raja valiku osas, lisaks moodustusid kiiresti lastest kaks võistkonda: tüdrukute ja poiste omad, kelle vahel tõeliselt pingeliseks rebimiseks läks. Loomulikult ei pääsetud päris kuivade jalgadega kuna autos punkte välja mõeldes ei olnud mul Paralepa lahe veetasemest aimugi:)  Kaks tundi toredat jalutuskäiku Paralepa metsas ja kõik olid rõõmsad! Kiirelt tehtud, hästi tehtud:) 

Täna aga tegime Botaanikaaia ringi: Heiti jooksis ja mina olin tõukerattaga. Selg on tõukamisest päris kange praegu..

Haapsalu

Sellised olid hommikul pererahva näod, pärast eileõhtust pidu.

Salpausselkä

Tööpäev edukalt läbi, jäi mul laevani veel nii palju aega, et mõtlesin tagasiteel üle vaadata Lahti kuulsa Salpausselkä suusastaadioni ja veel kuulsama Karpalo suo tõusu :). Mõeldud-tehtud, kell pool seitse olin Salpausselkä suusastaadionil.

Kohale jõudes oli selline tunne, nagu oleks käimas Salpausselkä suusamängud - suusatajaid nagu murdu, kes parajasti lõpetamas treeningut, kes alustamas, kes niisama ringi kõndimas. Panin siis kah kiirelt suusariided selga ja läksin rajale.

Kui kohale sõites näitas auto termomeeter +1°C ja hinges näris kerge kahtlus, et äkki oleks olnud õigem olnud Lappeenrantas suusasõit teha, siis kohapealne ületas kõik ootused - nii mõnusat rada poleks küll oodanud.

Sõitsin mingit valgustatud rada pidi, mis muudkui jätkus ja jätkus, kusjuures jälgede järgi tundus, et tagasi sama rada mööda suusatatud pole. Kui hakkasin juba kahtlema, et kas rada ikka tuleb kunagi ka tagasi suusastaadionile, siis oli lõpuks raja ääres teeviit, mis näitas Hiihtokeskus 10 km. Lahe - üks ring ja juba 22 kilomeetrit suusatatud!

Tagasi suusastaadionil tekkis juba mõte, et äkki teeks veel ühe sellise ringi, aga kuna igasse suunda läks nii palju muidki suusaradu, siis otsustasin parem veel mõne uue ringikese avastada ... väsimus hakkas kah muidugi tulema vaikselt.

Tegin siis ühe väiksema suusaringi ja käisin ühtlasi ära hüppemäe otsas ning lõpetasin suusasõidu laskumisega suusastaadionile, nagu tõeline suusaäss - ainult televisioon oli millegipärast puudu :).

Kokku sõitsin 2:06:49 ja 33.9 km. Pulss 141 / 160, 630 meetrit tõusu, maksimum kiirus 62.4 :). Teekond sai planetisse.

suusatamas

Kuna tööülesannete tõttu pidin sõitma Lappeenranta, siis kasutasin juhust ja tõstsin suusad autosse. Kohale jõudes tõstsin asjad hotelli ja kimasin kohe suusatama.

Kadedaks teeb ikka küll, selline lumi ja sellised rajad. Külma -2°C, paremat suusailma on raske ette kujutada. Suusatada oli puhas mõnu. Mõtlesin algul, et katsuks teha sama pika treeningu, kui tänane ärajäänud spinning, aga kui poolteist ja veel natuke tundi täis sai, siis ei tahtnud kuidagi ära lõpetada ja avastasin veel ühe viiekilomeetrise ringi. Kokku tuli siis 1:59:56 ja 30.9 kilomeetrit. Keskmine pulss 143 ja maks pulss 159. Kulutasin 1 776 kcal. Ja planetisse sai üles ka läbitud teekond.

tase!

Tallink on saavutanud uue taseme: selleks ajaks, kui ma autost kassaluugini jõudsin, ulatas kassas istuv näitsik mulle juba trükitud pardakaardid.

Soku ring

Kuna hommikul keeras ilm vähe kerse, siis jätsime uisutiiru tegemata. Kell kolm alustasime Veskimöldrest ühte trditsioonilistest tiirudest - Soku kooli tiiru. Rahulik tempo, ilus ilm, hea seltskond - mõnus. Peale jooksu saun, naiste teade, miljonimäng ja superstaar - veel mõnusam!

Paunküla veehoidlal

Ideaalne ilma ja ideaalsed jääolud Paunküla veehoidlal. Pildid ja track planetis.

Tobias Kormoran

Hoolimata õlistest munadest on kormoranide pesakonda lisandunud järelkasvu - Tobias Kormoran.

Siin Tobiase pesakast - peremehe poolt ise tehtud, hästi tehtud. Ja ehkki praegu on Tobias ümbritsetud paljude puhhi nimeliste karudega, on lootust, et temast kasvab tubli merelind.

Botaanikaaia ring

Nüüdseks oleme juba kaks nädalat taastanud Otiga teisipäevased jooksutiirud. Väike vahe ainult selles, et kui vana aasta sees jooksime Lükati sillani, siis nüüd oleme võtnud jälle ette vana-hea Botaanikaaia ringi. Põhjus, nagu Ott väitis, et "ta on paksuks läinud" (minu arust küll oma klõbisevatele kontidele veidi lihaseid kasvatanud) :).

Eelmisel teisipäeva siis, koos Oti ja Silveriga, tuli 17.7 kilomeetri läbimise ajaks 1:25:39, selle sees ka kaks veidi kiiremat lõiku: 1.53 km kiirusega 3:53 ja 1.88 kiirusega 3:50.

Eile olin tegelikult kahevahel, kas üldse jooksma minna - hommikul ärgates oli kurk jubedalt valus, mis ei läinud ka päeva peale paremaks. Õnneks oli ka Ott veidi tõbine ja nii tegime sama ringi rahulikumas tempos: 17.7 km ja 1:28:27, pulss 149 / 168. Veidi kiiremaid lõike tegime ainult ühe: 1.53 km kiirusega 3:55.

Koju jõudes käisid üle keha külmavärinad. Õnneks oli Maare, sel ajal kui mina jooksin, tegelenud samuti spordiga - algul koristamise ja sauna kütmisega naha kuumaks ajanud ning siis võimelnud. Nüüd saime kiirelt sauna. Õhtul mõõtsime mulle temperatuuriks 38.1°C, enesetunne polnud kah suurem asi.

Täna on juba palju parem, plaanin vaikselt tänast spinningut siiski vahele mitte jätta. Ja teisipäevane saunatamine tuleb vist standardiks muuta, kui keegi soovib veel teisipäevase jooksu-saunaga liituda, siis antagu aga teada.

käib töö ja vile koos

Väike samm jälle tehtud keldri korrastamisel - täna said seinad liivaga puhtaks pritsitud ja siis veega üle pestud. Survepesu OÜ tegi head tööd.

Neitsijärve puhkemaja - majutusõudus Otepääl

Nagu Heiti juba kirjutas, siis nädalavahetusel korjasime positiivseid emotsioone Haanja suusaradadelt. Emotsioonirohke, paraku mitte positiivses suunas, oli ka meie öömajaotsing.

Sõbrad Mait ja Kristel olid viimasel hetkel leidnud öömaja, et MK etappi vaatama tulla. Neitsijärve puhkemaja -  täitsa Otepää külje all, Pühajärvel, Pühajärve puhkekodu vastas. Kodulehel lubati 12 voodikoha ja kaminasalongi ning köögiga hubast maja, kus mõlemal korrusel eraldi dušširuum ja kahene sviit. Tundus suurepärane - sõbrad kandsidki pikemalt mõtlemata nõutud summa: 10 000 krooni ettemaksuna ära. MK etapi eel tundus tundus sellise koha leidmine ülihea vedamisena.

Kohale jõudes mõistsime aga esimesest pilgust miks see maja senini veel klientideta oli. Peamaja toad osutusid hämarateks nõuka-aja koledamat sorti spordilaagri tüüpi tubadeks. Sviit oli samasugune, ainsaks vaheks vaid see, et sviidis oli tõesti oma dušširuum - jääkülm ja olematu veesurvega. Köök ja kaminasalong olid omaette vaatamis- ja ka haistmiselamust pakkuvad.

Lisaks kõigele tuli välja, et samas majas elas ja samas köögis toimetas ka peremees - kummalise olekuga habetunud vanamehenäss. Vana käskis enda järelt nõud kindlasti ära pesta ja kaebas vargapoiste üle. Viimased olid just viinud majast ära osa patju ja tekke ning mitu ruumi kaminapuid. Jah, seepärast peame meie nüüd kaminapuude eest eraldi maksma, sest ta tegi lisakulutuse ja hankis meile puud Statoilist.

12 voodikohta tähendas seda, et vanamees rullis oma toast madratsi kokku ja heitis magama mingisse kolikambrisse - siis saime mõne magamiskoha juurde. Ennastsalgav külalislahkus :P

Ma olin nähtud pildist tumm. Peale väikest arupidamist helistasin Võrru, Tamula hotelli ja sain seal vist viimase vaba toa. Meie plaanidega sobis see hästi, sest plaanisimegi ju nädalavahetuse veeta Haanjas suusatades, mitte Otepääl suusatamist vaadates. Aga ülejäänud seltskond oli sunnitud öömaja poolt pakutavaid elamusi terve nädalavahetuse "nautima".  Kõrvalmaja elanikud olid veel hullemas seisus - neil polnud vett ega tualetti, seega kasutasid nad meie oma. Selle lõbu eest olid nemad välja käinud 8 000 krooni suuruse summa. Kohapealsete oludega tutvumise järgselt püüdsid küll osa raha tagasi nõuda, ent vanamees ütles endal mitte enam raha olevat ja lubas alandlikult nende juurde tasuta tööd tegema tulla kui nood oma nõudmise juurde kindlaks jäävad. No mis sa kostad!

Ma ei mõista, kuidas küll selline koht üldse inimeste majutamiseks loa on saanud - aga see tal oli, rippus niinimetatud kaminasalongis seina peal. Meie käime sellest kohast edaspidi ringiga mööda. Soovitan sama teha kõigil teiselgi.

Haanja suusailmaime

Kui laupäeva hommikul Võrust Haanja poole startisime, siis ei oleks nagu uskunudki, et kusagil võib lund olla. No tegelikult meie uskusime, on ju teada, et kui mitte kusagil mujal Eestis lund ei ole, siis seitse kilomeetrit enne Haanjat asub Mõksi mobiilimast, mis on sinna ehitatud, et tähistada seda maagilist piiri, kust algab lumi. Pettuda ei tulnud ka sel korral - kui veel kilomeeter enne Mõksi masti polnud lumest haisugi, siis maagiline piir koos lumega, oli täiesti omal kohal.

Haanja suusastaadioni ümbruses oli küll kohti, kus lumi hakkas juba vesiseks tõmbuma, aga üldine mulje oli väga positiivne. Otsustasime, et läheme vaatame, mida kujutab endast Tartu Maratoni avatud rada ja keerasime Aarega üle Kokemäe tee.

Raja esimene osa polnud just kõige parem - tihedas kuusikus oli maa kohati üsna must ja Hallimäe tee jälle jäine. Haanja maratoni rajale jõudes läks pilt juba paremaks. Ja kui jõudsime hargnemiseni, kust Haanja maratoni rada ja Tartu maratoni avatud rada lahku läksid, siis keerasime Haanja maratoni rajale. Ja õigesti tegime. Rada oli küll õige veidi pehme, aga paar kilomeetrit hiljem olime unustanud, et kusagil Eestimaal on ka selliseid kohti, kus lund praegu polegi. Kääraku spordibaasi ümbruses valitses talv ikka täiega. Sõitsime peaaegu Villa külani (mis väidetavalt Eesti kõrgeimal asuv küla), siis pöörasime tagasi.

Igatahes saime suusatamisest nii positiivse emotsiooni, et kui olime Maarega tunnikese Tamula hotellis puhanud, siis ei pidanud enam vastu ja tulime tagasi Haanjasse, ning tiirutasime veel tunnikese Haanja valgustatud suusaradadel.

Kahjuks jäi laupäevasest mažoorsest suusailmast pühapäevaks järgi minoorne veesuusailm, hommikul sadas Võrus päris tihedat vihma. Otsustasin, et piisab sellest, kui juba toetasin klubi Tartu Maraton sellel aastal ja kuna avatud rajal pole kindlasti kuigi mõnus, siis läksin ka pühapäeval suusatama ilma numbrita.

Sõitsin prooviks läbi avatud raja esimese poole ja veendusin, et asi on hull. Keerasin juba tuttavast ristist Haanja maratoni rajale. Kahjuks oli aga ka siin olukord öö jooksul katastroofiliselt hullemaks läinud. Metsa all olid rajale tekkinud mustad kohad ja lagedatel kippus rada kohati läbi vajuma, ka oli libisemine allpool igasugu arvestust. Algne mõte oli küll Haanja maratoni rada läbi sõita, aga kuna selja taga oli ka väga raske eine õhtu, siis pöörasin Villa küla juures taaskord ümber. Haanja suusailmaime oli läbi saanud ...

Haanja veesuusatamisest veel jutte: Kaja, Leivo, Andres. Lisaks mõned pildid ja kaart .

selle aasta esimene suusasõit

Proovisin täna ära paljukiidetud-paljukirutud Trummi kunstlumeringi. 1.33-kilomeetrisel ringil tiirutades omandas sõna "suusastaadion" uue ja kurjakuulutava tähenduse. Ilmselt saab tulevikus staadionijooksude kõrval levinud spordialaks ka "staadionisuusatamine".

Lumi oli küll väga must, aga sõita oli üsna talutav. Üksluisele tiirutamisele lisasid vürtsi kaks ristumist, mis mõlemad parasjagu ohtlikud - üks jäise kurviga väikesel laskumisel ja teine heki vahelt väljasõidul, kus nähtavus väga piiratud. Minu kolmeteist tiiru jooksul muutus aga raja seisukord üsna tuntavalt viletsamaks, tundub nii et kui Peep Taimla kiiremas korras midagi lohutavat ei luba, siis jätkub rada veel mõneks päevaks ... ja minul jääbki selle talve, selle aastanumbri sisse üks suusasõit.

PS. Plaan oli tegelikult hästi rahulikult suuska libistada, aga plaaniks see jäigi - kesk rahmeldavaid suusatajaid tõusis endalgi tempo planeeritust tiba kõrgemale - 1:04:39 ja 17.4 kilomeetri jooksul oli keskmine pulss 161 ja max 168, kulutatud sai 1 147 kcal.

vanaema Hilda - 87

Kui eile tähistasime Raplas isa "Aatomik" Toomase 67-ndat sünnipäeva, siis täna hommikul sõitsime läbi pea kogu Eestimaa Läti piiri lähedal asuvasse Lilli külla, et tähistada minu ainsa elava vanaema 87-ndat sünnipäeva. Kui välja arvata käed, mis alati hästi ei taha sõna kuulata ja veidi halvenenud kuulmine, siis pole vanaemal mingi küsimus kolm kilomeetrit küla kultuurimajja pidusse minna :).

Lisaks kuulsime vanaema juures ka suurema hulga külauudiseid, millest üks meeldejäävamaid oli mure, et külapood on lahti ainult päeval 11 ... 13, kuna muul ajal peab poodnik, kes ühtlasi on ka (nais) bussijuht lapsi kooli ja koolist koju sõidutama. Lisaks on sama bussijuht ka veel külavanem - kes palju teeb, see palju jõuab ...

vastu tuult

Täna olin kaval - kuna oli karta, et Raplas on end jube raske jooksma sundida, siis vaatasin kodus kohe kodus juba huvitava marsruudi välja ja leppisin kokku, et Maare paneb mind enne Raplat maha. Panin kodus juba spordiriided selga ja trükkisin välja vastava koha fragmendi E.O.Map atlasest Eesti teed 2005/2006.

Tagantjärgi tarkusena - see oli üliõige tegu, sest poolel teel Raplasse hakkas korralik vihma-lörtsi sadu ja Raplas poleks kindlasti enam viitsinud end enam välja ajada. Nüüd aga tõstis Maare mind Natukene enne Hagudit maha.

Jooksin Hagudist Koigile ja keerasin siis Alu peale. Kohe tuli selline vastutuul ja vastulörtsisadu, et hirmus ... suhteliselt palju oli ju seal ka lagedat maad. Aga selle eest oli jalg kerge ja meel rõõmus, kiirus keskmiselt 4:20 ... 4:30.

Enne Alut näitas GPS, kus sees Regio Eesti 2007, et saan Alu asulast mööda joosta. Siunasin mõttes E.O.Map-i kartograafe, kes hooletut tööd teinud. Kui aga teeristi jõudsin, kust ära pidin pöörama, siis selgus, et teed seal küll ei ole. Kuna ma aga olin juba otsustanud oma rajavaliku, siis ei hakanud plaane ümber tegema ja jooksin mööda Regio kujuteldavat teed, ehk mööda heinamaa / künni serva.

Alust möödas, jooksin läbi Kõrgu Kuusiku-Nõmmele. Enamuse ajast olid suured lagedad ja tuul ikka jubedalt vastu. Kuusiku-Nõmme juures tegin järjekordse offroad-valiku ja jooksin mööda metsaserva, vahepeal lõigates paari metsatukka, Koikse suunas. Ühes metsatukas sattusin ka korralikult sohu - tee muutus järjest vesisemaks, kuni ees oli umbes 20 meetrit üleujutatud metsaalust. Kuna ma tagasi minna ei viitsinud, siis said jalad täiesti korraliku vanni.

Metsatukast lõpuks möödas jõudsin suure lagedani. Aga häda, lage oli, nii kaugele kui silm ulatus üles küntud. Loobusin plaanist Koikse juures Rapla-Märjamaa maantee ületada ja keerasin ära Kuusiku peale.

Kuusikule jõudes näitas GPS juba 19.5 kilomeetrit ja nii helistasin Maarele ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis tulgu mulle Rapla-Järvakandi maanteele vastu, kuhu mul jäänud veel linnulennult vast kaks kilomeetrit.

Vast kaks kilomeetrit tähendas seda, et üle Vigala jõe jõudes tuli mul Rapla-Virtsu raudteetammini jõudmiseks kilomeeter mööda metsa otse minna, kus paar kraavi mind ebameeldivalt üllatasid. Noh, kuna jalad olid juba nagunii märjad, siis katkestama nende pärast enam ei hakanuid :).

Virtsu raudteetammile jõudes ja Rapla poole keerates puhus taganttuul! Seda mõnu jagus mulle aga ainult umbes pooleteistkümneks kilomeetriks, kuna siis jõudsin Rapla-Järvakandi maanteeni, kus Maare juba autoga ees ootas.

Kokku siis 2:01:29 ja 23.46 km. Keskmine pulss 162 ja max 171. Kaloreid kulus ... ai, seda ma ei saa siia kirjutada, muidu Eduard tahab jälle kolmandiku maha võtta :). Ja GPS-track on salvestatud planetisse.

uusi söögikohti avastamas

Enne Tallinn - Moskva rongi peale minekut jäi meil Priiduga nii palju aega, et otsustasime kogeda midagi ekstreemset ja külastada Balti-Jaama kohvikut ning proovida kohalikke tšeburekke.

Priit võttis tšeburki (15 krooni) ja õlle (A.Le Coq Premium, 30 krooni), mina lisaks veel pannkoogi seentega (10 krooni).

Tegelikult polnud toidul väga vigagi, tšeburek täiesti söödav (kui iga päev neid just sööma ei pea) ja pannkook samuti. Lisaks oli meelelahutus samast, kõrvalt võtta: algul käisid kaks mingisugust kaaki, ühel neist nägu verine, kokkadele mingeid prille pakkumas - италянские, хорошие. Siis tuli järgmine kraade kilekotiga, kus minu meelest olid sees mingisugused töötunked ja muud kaltsud, pakkus neid muidugi kokale jälle müüa. Ju siis vahel siin ikka midagi ostetakse kah, kui juba pakkumas käiakse. Väga ausa kaupmehena ei tundunud pakkujatest küll keegi.

Kui veel kohast rääkida, siis teenindajad leti taga olid täiesti inimeste väljanägemisega, aga kokad (või pigem siis köögipersonal) sarnanesid küll alkohoolikutele või siis kodututele. Kui me lahkuma hakkasime, mina pool õlut klaasiga lauale jättes, kimas kusagilt välja mingi kodutu väljanägemisega memm ja ütles, et tema koristab - ega ma ei saanudki aru, kas teenindus on seal tõesti nii kõrgel tasemel, või himustas memm hoopiski pooleldi joomata õlut.

Järgmine kord viin Maare sinna sööma, hinna ja kvaliteedi suhe on igatahes ülikõva :).

veel perekondlike tähtpäevi: sünnipäevalaps Harri

Harri on minu õe Pille poeg, aastaid on tal tänasega kokku juba 12.

Harri käib võrkpallitrennis. Alguses proovis ta maadlust (vähemalt ühte medalitki olen tal näinud), siis jalgpalli, kuid nüüd on ta juba aastakese pühendunud võrkpallile. Hoolega - just nii nagu ta teeb kõiki asju.

Väiksemana Harri nii musterlaps ei olnud. Pigem kippus olema selline väheke jonnakas ja isekas. Aga peale väikese õe sündi oli Harri niikui väljavahetatud: Pille oli veel Minnaga haiglas, kui Harri (siis oli ta kaheksane vist?) võttis ratta ja sõitis lausvihmas mitu kilomeetrit Rapla teise otsa ema ja õde vaatama. Ootamata, millal vihm järele jääb või palumata näiteks vanaisa, et see ta kohale viiks.

Õde Minnat hoiab Harri väga. Noh, teinekord teeb muidugi sellise koer- poiss näo päge ja natuke kiusab ka, nii lihtsalt igavuse pärast nagu ikka väiksemaid õdesid (ma ju tean, ma olen noorim:)). Siis saab ema käest pragada.

Aga kodus kapis on mul Harri tehtud savikauss, ilus, klasuuritud, nagu ARSi poest ostetud. Rapla kodus on selliseid kausse/kruuse hulgim. Kõik Harri poolt tehtud. Jah, kui ta võrkpalli kõrvalt aega saab, käib kunstiringis. Käed on sellel noormehel igaljuhul õigetpidi otsa saanud. Nagu peagi on õige koha peal, sest Harri tunnistusest pole midagi kirjutada. See on igav. St. et puha viied:) No olgu, üks neli oli vist ka.

Jah, Harri on nii hea laps, et mul on vahest kohe hirm peal. Positiivses mõttes:)

Palju õnne!

Isa Toomas 67.. Palju õnne!

Ei teagi, kas ilma asjaosalise loata võib sellist pealkirja panna, arvestades Andmekaitse Inspektsiooni viimaseid "saavutusi":P Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Nagu ma korra juba kirjutanud olen, isa on mul loomult mitte-kunagi- seisma- jääv Aatomik. Aga mitte ainult.  Isa...

... on natukene ka  MacGyver - teeb peedist pesumasinale trumli kui vaja. Näiteks tegi ta emale jalgratta vanast sisekummist uued sussitallad. Sest ema vajab haiguse tõttu kõndimiseks susse, mis ei libiseks.

... on Sadolini grand old man. Jajah, peadirektor olla ise nii ütelnud, kui isa pensionile läks. Või mis pensionile - isa käib siiani osalise tööajaga kohal, sest sealsetest masinatest tubli osa on tema oma kätega üles pandud. Ma olen kindel, et kui isa nendele läheneb, läheb nende urin selliseks hellitavaks, äratundvaks ja kui saaksid, siis liputaksid saba ka. Kui kedagi huvitab, kuidas Eesti- Soome esimese ühisfirma loodi, siis võib talt küsida. Aga siis tuleb varuda paar tundi aega .. Aatomik paneb jala üle põlve, hakkab seda kiigutama ning järgmised kaks tundi saad vaid vahepeal noogutada:)

... on sõidumeister. Kes mäletab veel neid nõuka-aja lõpus jagatud aumärke selle eest, et keegi oli üleüldises liikluskultuurituses ühegi rikkumiseta mitmeid aastaid sõitnud. Isa on üks neist. Tänapäeval muidugi tuleb selle sõnaga enamasti silme ette kolmekümnega seitsmekümne alas sõitev Zhiguli, juht naaldumas sirge seljaga vastu rooli. Jah, inimesed jäävad vanaks ja reaktsioonid aeglasemaks. Aatomik ütles ka ükspäev, et Raplast Haapsallu on vähemalt kahe tunni tee:) Aga ta hoiab teeserva ka.

... tegi sel suvel oma esimesed kaks langevarjuhüpet. Neist esimene oli muidugi eriti muljetavaldav. Aga teine läks õnneks enam- vähem ilusti:)

... ei joo piima ega söö piimatooteid (juust ja vahukoor väljaarvatud). Lapsena olla kord tema onu pannud lauale viis rubla ja öelnud: "poiss joo klaas piima ära, saad raha endale." Väike Toomas võtnud klaasi, kummutanud selle ühe sõõmuga, pannud siis ühe käega klaasi lauale, haaranud teisega rahast ja - sealsamas tulnud piim ka tuldud teed välja. Isa ütleb ise, et tal "ei ole piimasoolikat". Ükskord tegi aga sõbranna Mann Raplas kohupiimakooki, Aaatomik sõi ja kiitis ning järgmisel korral küsis, et kas veel seda kooki saab:)

.... jättis suitsetamise maha kui oli vist kolmkümmend aastat tõmmanud pea kaks pakki päevas. Maha jättis ema õhutusel muidugi. Aga nüüd juba paarkümmend aastat on suitsuvaba.

... ostis endale sünnipäevakingi juba ise ära. Uue tööriistakasti ja ühe gaasipõleti, millega saab ehk ka torusid kokku joota:))

...on ikka natuke keeruline ka. Mõnikord läheb tal väikeste asjade pärast meel pahaks ja siis on tükk aega nii, et pilti on ja häält pole. Ja vahest võtab uute asjadega harjumine aega. Aga ükskord tuleb päike ikka pilve tagant välja.

... ootab et lapsed tuleks külla. Aga nagu tõeline eesti mees, ta seda ei tunnista. Kui helistada, siis küsib ta alati: "millal te jälle tulete, ema nii ootab". Ema aga ütleb torusse: "tulge ometi ka, isa nii ootab":)) Kui külla minna, siis Aatomik on rahul. Mis sest et ta enamus aega toimetab oma tööriistadega või võtab õlle ja vaatab televiisorist AK-d. Tähtis on et lapsed oleksid ka. Muidugi.

... armastab ülekõige oma naist. Isegi siis, kui peab naise  eest nüüd niimoodi igapäevaselt hoolitsema. Vat see ongi armastus!

.. on oma elu jooksul teinud veel paljusid paljusid asju. Tal on üks väike unistus ka - minna nii soojale maale, kus merevesi isegi sooja nahaga sisse minnes üleüldse külm ei tundu. Noh, vaatame seda asja:)

... on meie armas ISA. Palju õnne!

üle pika aja ...

Eesti Raudtee tuletas meelde, milline üks õige rongipilet välja näeb - infotehnoloogiaajastu :).

Mayrhofen 2008

Nii, mõned pildid puhkusest kah.

raske, raske pühapäev

Pühapäev oli küll tõeliselt raske. Oli selles siis süüdi kehvastimagatud öö, või aklimatiseerumisprobleemid või oli esimene hoopis teisest tingitud, aga väike väsimus oli juba enne starti. Stardiks oli loomulikult ACG Winter Xdream 2008.

Olime Urmo ja Lauriga juba paar päeva varem otsustanud, et üritame minna rajale ratastega, aga esimene pilk kaardile ja oli selge, et see ei ole hea mõte. Ja jooksumõnu sai seekord minu jaoks üsna kiiresti otsa - umbes 45 minutit pärast starti algas minu jaoks kannatamine.

Veel 40 minutit suutsin Urmo ja Lauri tempot hoida, edaspidi olin piduriks. Kaarti vaadata enam ei jõudnud (ei tahtnud). Kui algul üritasime vältida jalgade märjakssaamist, siis kusagil kahe tunni peal tekkis mul täielik apaatia - enam polnud vahet, kas sood on võimalik mättalt mättale hüpates ületada või mitte - mina üritasin liikuda võimalikult otsejoones.

Võistluste viimane tund tundus mulle, et Lauri üritab meelega minna igalt poolt otse ja läbi kõige suurema risu ja kõrgemate mätaste :), no jalad ei tahtnud kohe kuidagi enam tõusta ...

... ja minu jaoks oli "maasikaks" loomulikult see, kui Lauri lubas et "nüüd on jäänud viimane kilomeeter" - siis pärast seda tegime loomulikult viimase orienteerumist nõudva punktiga 20-minutilise lisakaare.

Lisaülesande kõige raskem osa minu jaoks oli Valgehobusemäe vaatetorni ronimine, jalad olid enne seda kogu aeg krampiminemise piiril.

Aga lõpp hea, kõik hea - tänu võistkonnakaaslaste poolt ergutamisele-turgutamisele jõudsin siiski finišisse, aega kulus meil selleks 3:48:59 ja kilomeetreid 30.7. Kalorid kulus minul 4 177 kcal, keskmine pulss 160 ja max 176.

Igatahes hoolimata sellest, et pool võistlust oli ilm minu jaoks kogu aeg väga pime ja pärast võistlust veel mitu tundi kõhus krambid, oli asi väärt osavõtmist. Jälle kord sai kinnitust see, et isegi "tavaliseks" 4-tunniseks võistluseks tuleb suhtuda täie tõsidusega.

Maare kirjutas vähe pikemalt ja põhjalikumalt.

puhkus läbi

Neli allalaskmispäeva Mayrhofenis möödus, nagu ilus unenägu. Neli päeva, neist kolm päikesepaistelist, viimase peal päeva allalaskmiseks ja (mõnedel) päikese nautimiseks. Ja siis see teine päev, kui orus oli lausvihm ja üleval lauslumesadu ... ilma selleta ei olekski äkki aru saanud, kui suurepärased ikka need ülejäänud päevad olid.

Kolmanda päeva veetsime Hintertuxer Gletscher-il, enamuse ajast mingi 2 500 ... 3 000 meetri kõrgusel (kõrgeim tõstuk viis 3 250 meetri kõrgusele).

Viimasel päeval üritasin ära teha XXL-ROUND nimelist ringi, aga kuna Rastkogel-ilt Eggalm-i viiv rada oli suletud, siis jäi kaks laskumist ja kaks lifti vahele. Sellest hoolimata tuli viimasel päeval 63.62 kilomeetrit ja 7 424 meetrit puhast laskumist.

Täna tegin siis üle hulga aja (ok, Austrias käisin kah korra jooksmas, aga tuhande meetri peal ja ilma tasase maata, oli see jube raske) ühe jooksutreeningu, kaaslasteks Petri Forsman, Janne Mononen ja Eero Jäppinen. Janne ja Eero jooksid nagu väledad hirved, Petri hoidis vähe madalamat profiili. Igatahes ... iga võistkond, kes homme ACG Winter Xdream-il võita tahab, peab nendega tugevasti arvestama.

Väike vihje veel - Team Multisport.fi võtab lisaks jooksuvarustusele vahetusalasse kickbike-id.

maare udus

Võrreldes eilsega oli tänane päev mitte nagu öö ja päev, vaid nagu päike ja lumesadu :). Hommikul kodus sadas päris rämedalt vihma, mis umbes 1 300 peal muutus lumesajuks. Üleval oli nähtavus kohati puhas null (ja kohati peaaegu null, nagu näha ka juuresoleval pildil). Igatahes olime poole päeva pealt täielikud lumememmed.

Lõpetasime laskumise päev paar tundi varem ja läksime kohalikku spa-sse. Spa-s tegime siis ära jäänud kiiremad laskumised - mööda kiirlaskumisrenni.

Mayrhofen

Pärast eilset lausvihmast Saksamaad, oli tänane, meie esimene puhkusepäev 101% päikesepaisteline. Lõunast mäele. Alates 1 200 meetrit valitseb lumi. Päeva kilometraaž 53.71 kilomeetrit.

Monday night skate...

Meid on tabanud täielik uisumaania:) No aga on ikka ideeaalsed uisutingimused ka:  jää on täiesti sile ja lumevaba. Uisuta nii palju kui jaksad!

Täna peale tööd panime endile lambid pähe ja startisime Jüri lähedalt, Pirita jõe ülespaisutatud ujumiskohalt. Olime viiekesi: mina, Heiti, Karu ja lisaks veel värske uisuomanik Leivo koos oma tütre, osavjalg-uisuvirtuoos Kreetega.

Pimedas oli põnev:) No ja minu jaoks hirmus ka. Ma olen ikka täitsa jänes ju. Kreete näiteks oli minust mitte ainult osavam uisutamises vaid ka vapram... ma imetlesin kuidas ta usinalt kihutab, lambike kiivri peal säramas - samal ajal kui mina Heiti sabas kummi otsas rippusin (et mitte teistest maha jääda) ja iga natukese aja tagant Heitit aeglasemale sõidule manitsesin (sest pimedas tundus kiirus hirmus suur olevat).

Mõnes kohas oli jää peale vihmavesi kogunenud ja see oli õhtuse kerge miinuskraadiga rabisevaks jääkirmeks muutunud. Sellisesse rabisevasse kohta sisse sõitmine ehmatas veidi teisigi, isegi Kreete hüüatas paar korda tasakesi ehmunult, aga tuhises siis kohe hooga edasi.

Sõitsime jõge mööda Tartu maantee poole. Jää tundus kena paks olevat - nädalavahetusel läheme sinna kindlasti uuesti proovima. Jõge mööda on veel lahedam kui merel - käänuline tee on põnev sõita:) Karu hakkas nädalavahetuse plaane kohe jõel tegema  - samal ajal uisutades ja Raivole kiites jää paksust. Vaid mõne hetke pärast, kui Raivo oli arvanud, et no küllap te ikka sisse kukute - oligi Karu jalgapidi jääaugus - hooletus ees, õnnetus taga. Ei tea, kus need augud sinna tugeva jää sisse said, küllap oli mingi allikas selles kohas. Mujal me küll auke ei näinud.

Siis pöörasime ka tagasi ja pärast mehed tegid veel ühe lisatiiru jõel, kui meie Kreetega autos istusime ning naiste- ja spordijutte rääkisime. GPSi trackilt on näha, et Karu jääaugu ehk meie tagasipööramise kohast jäi veel veidi üle kilomeetri Tartu maanteeni. Ühe otsa pikkus ligi 8 km, kokku sõitsin (ei rohkem pidurdasin Heiti hoogu)  seega 16 km.

Nädalavahetusel plaanime maanteeni välja minna ja sealt ülegi - kuni Tuhalani välja põrutada. Maantee all on kärestik ja seal on vesi lahti - aga ses mõttes ongi matkauisud head, et võtad need alt ära ja matkad suusasaabastega edasi.

Täna pilti ei teinud aga nädavahetuse uisuseikluse pildid on nüüd planetis üleval. Jah, ja mainimata on jäänud, et  GPSi tracke on meil võimalik jälle salvestada:) Varalahkunud GPSi asemel on nüüd meil värskelt Ameerikast toodud uus. Tänud Ahtole siinkohal.

Tahu laht

Testisime täna Haapsalus mere jääd - nii siledat jääd polegi veel näinud, ei uskunud, et pärast Soodla veehoidlat saab veel siledamat jääd olla, aga täna oli. Nii sile, et oli lausa raske uisku kantima saada. Võtsime eesmärgiks minna Saunja lahele, aga kuna vahepealt oli vesi lahti ning lisaks olid lahti ka kõik kaldaääred, siis ei õnnestunud meil Saunja lahele jõuda ja pidime piirduma Tahu lahega ... ja nii kõva tuult pole uiskudel veel kogenud ... ja track planetis kah.

Pildil on Maare sattunud vist Tahu lahel asuvasse põtrade tualetti :).

Kuremaa järvel

Kuna nädalavahetuse planeerisime Lõuna-Eestisse, aga ilmast (lumeoludest) puudus ettekujutus, siis võtsime kaasa kõikvõimaliku varustuse - suusad, uisud, räätsad, jooksujalanõud. Ausalt öeldes oli ilm selline, et ei tahtnud üldse hästi autost välja minna. Lõpuks otsustasime siiski uisutamist proovida.

Kuremaas järvel lainetas vesi ja kui taluperemees, kelle hoovile parkisime poleks öelnud, et jää paksus on umbes 15 cm, siis poleks hästi julgenudki jääle minna. Kokku uisutasime 20.41 kilomeetrit.

veel loodusnähtusi: sitasadu

Kui ilm.ee lubab vihasadu, siis Pronksi tänavas sada tund tagasi puhast sitta ...

uus ilmastikunähtus: vihasadu

Pingsas suusalume ootsuses seiran sagedamini ilm.ee veebikülge. Tänane 4 päeva ilmaprognoos lubab laupäeva ööseks lund Ida- Eestisse, mujale lörtsi ja ... viha :)

12.01. LAUPÄEVAL on peamiselt pilves ilm. Öösel sajab lörtsi, viha, Ida-Eestis ka lund. Päeval sajab mitmel pool vihma ja lörtsi. Puhub edela- ja lõunatuul 7-13, rannikul 13-18 m/s.

kui sa ikka kõike oskad...

... siis ei ole karta miskit:)

Juba mõnda aega olin silmitsenud mureliku näoga meie küttesüsteemi südant - gaasi/seinakatelt Junkers Euroline. Nimelt töötas katel küll kenasti, toad olid soojad ja vesi kuum ent kahtlaselt kiiresti langes boileri survepaagi veesurve tase alla miinimumi ja boiler tegi kaeblikku häält. Aina tihedamini pidin survepaaki vett juurde laskma, viimasel ajal juba kord nädalas.

Lõpuks taipasin kutsuda gaasiboileri hooldemehe. Jah, tegelikult peaks neid katlaid hooldama korra aastas, aga meie oma oli julgelt kolm- neli aastat juba hooletuses. Miskipärast ei tulnud mulle kuidagi see hooldamise asi meelde.

Täna siis tuligi Gaspre nimelisest firmast mees kohale. Viisakas mees - ei jõudnud küll õigeks ajaks aga helistas ja vabandas. Ja pärast tulles vabandas veel. Kingadki võttis jalast - mäletan et samale boilerile termostaati paigaldanud umbkeelne töll tatsas küll poriste saabastega korterit mööda ringi.

Kui ma survemuret kurtsin, kratsis mees korra kukalt aga tegi siis kohe teadja näo pähe. Võttis boileril kaane pealt ja ronis tooli peale midagi ülevalt poolt vaatama. Varsti võttis mingi musta kummijulla maha ja teatas, et surveprobleem on leitud. Siis otsis natuke oma kohvris ja võttis sealt välja .... kõige tavalisema jalgrattapumba. Ronis sellega uuesti toolile, pistis pumbavooliku kuhugi ja asus boilerit parandama:) Kaua enam ei läinudki ja korras ta oligi.

Einoh, järgmine kord hoian 450 krooni kokku ja saadan Heiti ise sinna tooli otsa... Pealegi paistis, et neil oli meistrimehega mingid ühised jututeemad - räägiti veest ja õlist ning hüdroaku sarnasest vidinast. Rattapump on meil ju olemas! Mitu tükki:)