erootika ja porno vahepealne

Sorry, erootika ja pornoga on siin vähe tegemist. Aga kui sattusin toru enimvaadatud videosid vaatama, siis avastasin, et uisutamine tundub olevat midagi erootika ja porno vahepealset :) ... igatahes seal ta asus.

GPSi otsingud Soodla veehoidlal

Täna tegime siis uue uisuringi. Eesmärgiks leida eile kadunud GPS. Et Seikleja.com matkauisud, millega eile käisime, olid tänaseks kõik välja renditud, kolasime eile õhtul internetis ringi uute uiskude otsingul. Kõrvemaa matka- ja suusakeskuse kodulehelt leidsin uisulaenutuse ja sealsel telefoninumbril helistades vastas Svem Luks, tuttav Xdreami rajalt Silja Spordi võistkonnast...

...meie innustava jutu peale jääseiklustest hakkasid ka Svenil kõrvad liikuma ja nii me täna keskpäeva paiku Soodla veehoidla juures kohtusimegi. Kokku sai siis seekord viis uisutajat. Sven ei tahtnud alguses küll uskuda, et Soodla veehoidlal saab ohutult uiskudega sõita, kuna ees paistis paar jäätumata veesilma, aga meie kinnituse peale, et eile oli kõik OK alustasime matka piki veehoidlat. Lahe! Täna oli mul tunne parem veel kui eile, sest teadsin, et eile oli jää piisavalt tugev ning öö läbi oli korralikku külma olnud - seega on jää veel tugevam ja turvalisem.

Tõesti - nendes kohtades kus eile veel kerget kõhedust tundsin, enam midagi karta polnud ja nautisin uisutamist täielikult. Kuna külm tuli ilma lumeta, siis on jää tõesti sile nagu peegel, uisutada oli lausa lust! Jalge alla vaadata oli natuke kõhe ka - jää oli ju täitsa läbipaistev- jäätunud veetaimed paistsid tumeda põhja taustal.

Kalamehi oli kogunenud üksjagu - mitte ei saa aru, kuidas neil küll igav ja külm ei ole seal jääl passida! Hoolimata mitmekihilisest tuulekindlast riietusest oli alguses ikka veidi kõhe, eriti kipuvad mul külmetama sõrmed. Aga kuna olin enesele abiks võtnud kaasa suusakepid, vehkisin nendega hoogsasti ning varsti tootis keha soojust juba sõrmeotseni.

Soodla jõel oli näha, et veetase oli võrreldes eilsega tunduvalt alanenud - jää oli jõe keskosa poole lohku vajunud ja ägises meie jalge all veidi õõvastavalt. Mida edasi silla poole, seda põnevamaks läks. Aga jõel olid toredad kurvid küll. Silla juurest otsustasime veidi ka edasi minna ning lõppkokkuvõttes uisutasime järgmise, jalakäiate sillani, mida kaardil küll pole. Heiti ja Karu kui kõige julgemad panid pea-aegu kumbki korra jala vette ka. Mina ja teised olime veidi tagasihoidlikumad:) Peale järgmist silda aga enam edasi ei saanud ning pöörasime otsa ringi.

Tagasi oli juba julgem ja jää ragin ei hirmutanud enam. Vaatasin rohkem jõe ääri kui jalge ette - otsisime ju GPSi. Veehoidla peale jõudes tundsime end eriti turvaliselt ja sileda jää ning taganttuulega andsime minna - kiiruse maksimum 27 km/h! Super! Super! Heiti läheb sel nädalal Soome ja püüab Interspordi poest matkauiske hankida - kaasas tellimus juba 4-5 usiupaarile:)

Mulle uisutamine iseäranis sobib, arvestades et lund ei ole (veel), seega suusatada ei saa ja joosta ei luba mu põlv meetritki. Isegi allamäge kõndimist mitte. Täna uisul aga põlvevalu tunda ei olnud ja vahepeal andsind põlvele puhkust ka ning liikusin paaristõugetega nagu Veerpalu:) Heiti ja Karu tegid eilsele lisaks veel pilti ning ühe video ka.

Aga GPSi me ei leidnudki üles:(( Kui keegi juhtub sealkandis seiklema ja sellise leiab, siis ausale leidjale tasume vääriliselt!!

Soodla veehoidlal uisutamas

Kuna pea kogu nädala oli korralikku külma, siis hakkasime nädala keskel mõtlema räätsamatkale mõnes rabas. Üleeile tegime tänu karule kiired korrektuurid ja nii avastasime endid eile hoopiski Soodla veehoidla otsa juurest ... koos matkauiskudega.

Kuna praktiliselt kõik meist olid esimest korda matkauiskudel ja ilm ikkagi suhteliselt külm (-11°C), siis oli põhiküsimuseks mis nii külma ilmaga selga panna.

Leidsime Soodla veehoidla juurest veel ühe uisutaja, kes oli just lõpetanud ja ütles et uisutada saab ainult ühe kilomeetrisel lõigul, sealt edasi on vesi lahti. Nii ka oli. Aga siis läksime maad mööda lahtisest osast mööda, umbes 100 meetrit. Edasi oli juba puhas rõõm, paar pisemat lahist kohta jäid veel teele, aga nendest andis mööda sõita. Ei saanud arugi, kui olime juba Soodla jõel. Maare ja Viivi pöörasid siin tagasi, teised jätkasid kahes grupis.

Jõel läks uisutamine eriti huvitavaks - järskudel käänakutel oli tahtmine käsi kurvis maha panna. Kui mõnedes, kiirevoolulistes kohtades oli isegi vett näha, siis 20 cm kõrval oli juba paks jää ja andis täiesti vabalt uisutada. Sõitsime kuni Koitjärve sillani ja keerasime siis tagasi. Tagasiteel sõitsime juba tunduvalt hooletumalt ja tulemuseks oli see, et Veiko suutis uisuga läbi jää tõugata. Õnneks sai ta jala veest nii kiiresti kätte, et jalg isegi mitte märjaks ei saanud.

Tagasiteel avastasin mingil hetkel, et olen oma GPS-i suutnud kuhugi ära kaotada - korrastasin pärast viimast pikemat matka kodus seljakotti ja olin jätnud GPS-tasku alt avatuks. Sõitsime Taneli ja Veikoga tagasi GPS-i otsima ja leppisime kokku, et karu ekipaaž tuleb meile Koitjärve silla juurde vastu.

Tee veehoidla otsa oli jube pikk, poleks uskunudki, et me juba nii pika maa tagasi ära olime sõitnud. Aga allatuult oli teekond läinud tõepoolest iseenesest, kiirus oli lausa 2:30 ... 3:00 minutit kilomeetrile.

Paha lugu oli selles, et veehoidla otsani jõudes oli juba üsna hämar, lampi veel vaja polnud, aga silm detaile enam väga hästi ei seletanud. Poolel teel sillani võtsin seljakotist kaks pealampi ja panime need juba põlema (Jah, isegi nii süütule üritusele, nagu uisutamine, oli Maare ettenägelikult lambid meile kaasa pakkinud :).). Sillani jõudes polnud me GPS-i leidnud. Praktiliselt samal ajal jõudis sinna ka Karu ekipaaž. Tuleb täna vist uuesti uisutama minna.

Kokku 2:30:22, 32.5 kilomeetrit ja 2 127 kcal. Uisud rentisime seikleja.com-ist. Pilte on veel planetis. GPS-track-i ei ole, kuna GPS on ju kadunud :(.

Suusainfo

Sattusin täna ETV Sporditoimetuse lehel olevale lumeinfo, õigemini suusaradade kaardile. Tundub täitsa asjalik olevat ja sisaldab esmapilgul operatiivsemat infot kui ilm.ee lehel olev sarnane asi. 

Parim muidugi oleks, kui kogu info saaks ühest kohast - praegu tuleb ikka mitu lehte läbi kammida, enne kui saad põhjalikuma info kätte. See ETV teostus mulle päris meeldis - see võiks selliseks koondinfo leheks kujuneda küll.

Arula sada suuska

Selline oli algne idee – kelle muu, kui Minni poolt, mille üheks ajendiks kindlasti suvine, ülihästi õnnestunud jalgrattasõit Tour de Arula 2007. Kahjuks ei saanud Minn ilmataadiga kokkuleppele ja nii tuli leida mingi alternatiiv. Algseid variante oli mitmeid – roomates, räätsadega, kanuukäruga ... läksime siiski kergema vastupanu teed ja otsustasime sada suuska asendada 63 kilomeetrise trekkimisega Tartu Maratoni rajal ...

... igatahes tuli nüüd nii pikk jutt, et panime ta hoopis Planetisse, samas on ka pildid rajalt ja GPS track läbitud teekonnast. Väga mõnus üritus, nüüd jääme ootama järge, näiteks Arula 150 kajakki 2008 :). Samast asjast lisaks: Leivo kirjutab ja Maret samuti.

Ja veel - paljastasime klubi Tartu maratoni salaplaani – tänu mõnedele rajauuendustele on selle aasta maratoni trassi tegelik pikkus 65 kilomeetrit :).

Aastalõpugrill kuninga juures

Vana aasta viimasel õhtul pakkisime Veiksi auto inimesi ja grillipeoks vajalikku kraami täis ning sõitsime Raplamaale, endise Pahkla raketibaasi territooriumile, et vana aasta ära saata juba tavaks saanud moel. Eerinevalt eelmisest aastavahetusest jäi seekord sportlikum matkaosa välja - meil oli eelmise päeva Tartu Maratoni raja väsimus veel kontides. Aga sellest kirjutab Heiti täpsemalt.

Pahkla raketibaasi on huvitav uudistada ja suutsime jälle paari sõpra selle koha olemasoluga üllatada. Lisaks kõigele muule asub selle territooriumil Eestimaa Kivide Kuningas - suur kivimürakas, mis on pealtpoolt paraja grilliplatsi moodi lame. Ja nii see aasta siis minema hakkaski - grillvorstide, hõõgveini ja pisikese tulevärgiga. Lõbus oli, naersin kohe isuga ja südamest :) Pildid sellest on siin.

Head uut aastat kõigile!

Maare kööginurk: tomatisupp

Täna tegid mu superämm ja Heiti jälle keldris ehk tulevases kaminaruumis hunniku tööd ära. Tasapisi hakkab asi nii kaugele jõudma, et pandud saavad viimased kivid ja sillus ning saab hakata muid töid tegema.

Mina toimetasin seni tubaseid asju ja keetsin lõpetuseks ämma tellimisel tomatisuppi a´la Maare. See on sihuke hea toit, valmib kiiresti ja sisaldab kaalujägijate hinnaskaala järgi 0 punkti. Nii, et söö, palju jaksad! (Eriti kui ämm ütleb, et tema juures kodus ootab meid hiljem veel võileivatort).  Minu variandis on ehk punkte natuke rohkem, sest killuke võid lisab mu meelest supile maitset juurde.

Vajan selleks:  mõned küüned küüslaauku, 1 keskmine sibul, veidi päikesekuivatatud tomateid, purk konservtomateid ja/või värskeid tomateid (talveperioodil rohkem konserv- tüüpi, sest siis värskete tomatite maitse nagunii pea olematu, suvel aga võib konservtomatid ka täiesti ära jätta), 1 puljonigkuubik (miliine juhtub parasjagu käepärast olema, mina kasutan kana või köögivilja oma), paar lusikatäit toorjuustu ning maitseks pipart, soola, terake suhkrut ja basiilikut ning koriandrit (kui on). Koguseid ma öelda ei oska - panen nii kuidas parasjagu tuju on - mõnikord on rohkem küüslaauku, mõnikord saab basiilikusem.

Küüslaugu, sibula, päikesekuivatatud tomatid peenestan (seda teeb minu eest nuimikseri otsa käiv köögikombaini minivariant) - koos puhastamisega võtab see  aega 2-3 minutit. Sulatan potipõhjas võid (võib ka panna hoopis oliivõli), kuumutan peenestatud segu sealsamas jälle umbes 2-3 minutit. Lisan konservtomatid, või  kui kasutan päris tomateid, peenestan ja lisan need. Jälle kuumutan segades 2 minutit. Siis püreestan nuimikseriga potis oleva (peenem värk oleks kogu segu veel läbi sõela ajada, aga minu arust saab nuimikseriga ka piisavalt püreene ja ei viitsi). Lisan veega segatud puljongikuubiku, keedan kogu asja natuke, siis lisan toorjuustu ja jääb üle veel veidi keeta ning maitsestada soola (kui on vajalik, puljongikuubik on niigi soolane), pipra, basiiliku ja koriandriga. Terake suhkrut võtab hapukat maitset veidi leebemaks.

Kokku võtab see aega umbes 10- 15 minutit ja supp on valmis. Serveerida võib koos krõbedate saiaveerandikega (annab punkte juurde) või millega iganes. Tegelikult suvel võib seda vabalt ka külmalt serveerida - on siis selline hispaanlaste gazpacho moodi asi. Ja aeg- ajalt vahetan mõnda komponenti - näiteks toorjuustu lisamine on suht uus idee.

Praegu - peale suuri jõulusööke on see hea, kergesti seeditav toit.

Marimetsa rabas on jõulud värvilised

Jõululaupäeva õhtuks sõitsime seekord Haapsallu. Enne suuremat söömist tegime veel kehale pai: kerge jooksutiir ja tunnike infrapuna sauna, et keha jägrnevaga lepiks :) Ma sealiha eriti ei armasta, seega rasvane praad jäi ära. Mõned verivorstid siiski. Aga põhiroaks hoopis kala ning ahjus grillitud paprika, suvikõrvits ja baklažaan. Ahjukartulid rosmariiniga tulid iseäranis hästi välja.

Esimesel jõulupühal trotsisime vihma ja võtsime Risti asula külje all ette Marimetsa raba matkaraja. Infotahvli järgi pidi rada olema u 7 km pikk ja sellest 4-5 km laudteed. Heitil oli muidugi GPS kaasas ning see mõõtis raja pikkuseks hoopis 9.16 km. Nii, et pealt kahetunnine jalutuskäik tuli. Tegelikult võiks ilusa ilmaga seal sootuks kauem aega veeta.

Laudtee oli libe, kuid jalad jäid siiski enam-vähem kuivaks, hoolimata sellest, et märjemates kohtades oli laudtee ka veekihiga kaetud. Core-tex jalanõud töötasid hästi :)

Aga hoolimata vihmast olid jõulud Marimetsa rabas värvilised. Rabapinnas lubas imetleda rikkalikke värve ja selge ilma korral oleks need ehk veelgi kirkamad olnud. Heiti tegi pilti ka, kui kahjuks ei jäänud värvid ilma tõttu pildile. Teekond salvestus siia.

Kolm vaatetorni ning infotahvlid rajal - sinna tasub kindlasti tagasi minna. Eriti suvel kui vaatetorni juures olevate laugaste ujumiskohtades saaks värskendava supluse teha. Või sügisel, kui rabavärvid on veelgi kirkamad. Ja siis veel talvel räätsadega, kaasas kuum tee. Ning muidugi kevadel, linnulaulu saatel.

Marimetsa oja kaldal hakkas tõesti juba kevadeks kippuma. Paju-utud olid väljas ja tihased siutsusid. Loodetavasti küll tuleb siiski enne kevadet talv ka. Heiti pani ennast Tartu Maratonile kirja.

Pärast õhtul Raplas tuli veel jõuluvana. Mamburi mobiiltelefon rippus kaelas ja habe oli ähmiga valepidi ette pandud :) Ema, kes muidu väga pikka juttu ei taha kõnelda, üllatas jälle ja luges vist õhtu pikima luuletuse. Väikesel Minnal tulid salmid küll alles pärast meelde, aga mis sest.

mustad jõulud

veel kilde Irkutskist

Irkutskist õnnelikult tagasi, ehkki tagasitee kiskus vägisi spordiks kätte - kuus tundi TU 154-s on ikka täielik piin - isegi minusugune istub põlved vastu eesistuja tooli seljatuge ja tihedalt käetugede vahele kiilutuna.

See, et Venemaal on midagi odavalt saada on kah varsti müüdiks muutumas: Irkutskis maksis isegi bensiin АЙ 95 umbes 25 rubla liiter, kõige odavam õlu, mis ma seal selle aja jooksul sain, maksis üle 100 rubla. Muust ei maksa rääkidagi.

Eile oli enne lennukile minekut aega korraks kesklinna põigata. Mind vaimustas väga kesklinna vana puitarhitektuuri ja pealetungivate betoonkolakate vaheline võitlus - päris huvitav oli näha kokkukukkumas puitlobudikku ja selle kõrval uut kivimaja. Panin planetisse mõned pildid kah sellest.

Kahjuks ei jõudnud eile Hiinalinna, kus üleeile õhtul korraks läbi jalutasime - see väärib kindlasti külastamist. Erilise mulje jätsid kõrguvad merekonteinerite kuhjad, sadu konteinereid - kusjuures need konteinerid on kasutusel korteritena! Mina küll ei kujuta ette, kuidas hiinlased seal talvel ära ei külmu, Irkutskis pole ka -45°C haruldus, seda olen ise kogenud.

Spinning

Sel kolmapäeval on spinningutrenni välja pakkuda mõned vabad kohad. Huvilised, palun andke teada maare@planet.ee.

Irkutsk, hotell "Европа"

Päeva peale läks siin päris soojaks, -13°C. Päev möödus töiselt, tööpäev lõppes kohaliku aja järgi kella üheteist paiku. Homme alustan tagasiteed.

Tallinn - Helsinki - Moskva - Irkutsk

Et uuel aastal uue hooga alustada, siis tuli vana aasta sees teha veel üks kiire tööreis Venemaa avarustesse. Piletite ostmisel sai ennast ilmselgelt üle hinnatud: plaani järgi pidi Helsinki - Moskva lennuk maanduma Šeremetjevo lennuväljal kell 18:45 ja järgmine, Moskva - Irkutsk lend väljuma Domodedovo lennuväljalt kell 21:15. Kahe lennu vahe seega 2:30, mille jooksul pidin jõudma ka Moskva ühest servast teise, läbides vahepeal 84 kilomeetrit.

Kui Helsinki lennuk enne maandumist pooletunnilisele lisatiirule Rjazani peale pööras, siis oli juba üsna selge, et "halb plaan". Aga noh, järgmine lend Domodedovost Irkutski pidi väljuma kell 23:15. Kell 19:22, pärast seda, kui tõmmuverelised mägede pojad mind passikontrollis lahkelt mööda olid lasknud, ütlesin taksojuhile, et kiirustagu.

Jälle üks pikaks ajaks meelde jäävatest taksosõitudest, katsusin spidomeetrit mitte vaadata, ei oleks uskunud, et selline jaapni "punn" (kusjuures rool asus autol paremal pool :)) üle 150 välja suudab võtta.

Uus lootus hakkas tekkima siis, kui Karu Domodedovolt helistas ja ütles, et meie reisi on edasi lükatud ja uus väljumisaeg on 21:55. Igatahes astusin Domodedovo lennuväljal taksost välja, kui kell näitas 20:42 ...

... ja pärast mitmeid lennu edasilükkamisi, sain kell 23:00 juba lennukisse. Siis veel tunnike ja veidi peale ootamist lennukis ja 00:07 hakkasime liikuma ...

... 5 tundi ja 33 minutit hiljem olen Irkutskis, kell näitab 10:40, termomeeter näitab -20°C, Baikali järveni jääb 61 kilomeetrit. Enamusel autodel asub rool autos paremal poolel :).

Äigrumäe puzzle

Viimastel aastatel on SK Tallinna Kompass pakkunud suurepäraseid talviseid kaarditreeningu võimalusi. Eilsel, Talveseeria 2007 kolmandal osavõistlusel oli Tarmak järjekordselt imet teinud ja 0.015 km² metsatukka lausa imelise orienteerumistreeningu mahutanud:

Pikal rajal oli kaks ringi, neist esimesel anti pihku orienteerumiskaart, mis ei olnud just tavaline - nimelt oli kaart jagatud tükkideks ja need siis erinevat pidi paberile paigutatud. Eesmärgiks oli läbida punktid 31 kuni 45 numbrite järjekorras. Sellist mõttetööd pole metsas ammu teinud ... ja nii palju seisnud :). Teine ring juba tavapärane suundorienteerumine.

Ja hiljem, kodus ei jõudnud ära imestada oma liikumisetappe puzzle-orientterumisel - kui ühest punktist teise sai joosta praktiliselt otse, mööda rada, siis läbi kolme tüki, mis erinevat pidi, kujunes sellest suurte loogetega etapp.

sportlase hommikusöök

... „Pannkook moosiga on spordis kõva tegija“ ning loengu kuulajaid läbis lõbus naerupahvak, aga jutt muidugi sulaselge tõsi. Pannkoogis teatavasti palju inimorganismile vajalikke aineid on korraga kokkupressitud ja hommikusöögi ajal pannkoogil kindlasti oma koht ...

Selle jutu leidis Maare Kristo blogist, kus tsiteeritakse Mihkel Zilmeri loengut „Toitumine - osa sportlase süsteemses ettevalmistuses“. Proovime ära :) ...

väga raske spinning

Tänases spinningus oli meil uus suhe ... kuna meie treener Peep oli ära, siis andis tundi Raido - Kodanipork muidugi.

Peebuga oleme juba harjunud ja teame, mida oodata. Spinning temaga on, nagu mõnus ühistreening heade sõpradega. Kindlasti mitte kerge - sellest annab tunnistust minu keskmiselt 1 100 kulutatud kilokalorit pooleteise tunni jooksul. Aga Peep oskab meiesuguseid vajalikul hetkel innustada, on see siis Mati Nuude laul "Vastutuult tõusuteel", mille saatel läbime viimased rasked "vastutuuleetapid", või siis kultusbändi "Vitamiin" manamine: "Vitamiin, vitamiin, vitamiin nüüd aita, anna jõudu ...".

Ei tea, mida Peep küll Raidole meist rääkinud oli, aga täna võttis üks Eesti esiratturitest meid lihtsalt sappa ja näitas kuidas tõsised mehed treenivad. Ilma liigsete emotsioonideta, aga tõhusalt. Kui algul tundus, et koormus pole väga tugev, siis umbes 50-ndal minutil hakkas mul jalg juba läbi nõtkuma ja lootsin vaikselt, et "ehk Peep pole öelnud meie treeningu kestust ja äkki täna pääseb tunniga" (nagu pärast selgus, polnud ma ainus, kes seda lootis). Asjatu lootus, kui tund treeningaega täis sai, siis arvas Raido, et "aitab nüüd soojendusest küll, teeks veidi trenni kah" ...

... ütleme nii, et täna keegi eriti pärast ujuda enam ei tahtnud / jaksanud :). Kokku 1:33:45 ja 1 216 kcal.

Jazzielamus: Peter Eldridge Group

Esmaspäeva õhtul kuulasime Estonia kontserdisaalis jällegi Jõulujazzi. Seekord taas üks peaesinejatest: Peter Eldridge Group. Erinevalt eelmisest kontserdist võin selle kohta öelda julgelt super!!

Nautisin iga viimast kui nooti. Heiti ütles, et ta nautis suuri ja väikeseid tertse ka, kuigi ta päris hästi ei tea, mis need on:) Isegi tuntud jõululaulud nagu "Püha öö" jms olid tema aranžeeringus täiesti nauditavad. Kui juhust on, lähen teda kuulama teinekordki.

Saku - Veskimöldre

Nagu pühapäevaõhtu puhul ikka, oli meil kavas miljonimäng, ja enne seda väike jooks ja väike saun. Mõtlesime Taneliga, et mis oleks, kui teeks väikese jooksu asemel keskmise jooksu.

Niisiis tõi Maare mind Sakku, kust alustasime Taneliga jooksu Veskimöldre poole ... Mina arvestasin, et 1:15 peaks olema piisav aeg, et kella kuueks Veskimöldresse ühisjooksule jõuda. Ma ei teadnud, mida Tanel arvestas, aga lasin siis kohalikul mehel teed näidata ... igatahes 58 minutit stardist tundsin ühe koha ära ... polnud just liiga innustav - Avallone kontor, Männikul, siit on ju s...ks palju maad veel Veskimöldresse. Tuli välja, et Tanel oli asjast omamoodi aru saanud - kui aega napib, siis pole vaja mitte distantsi lühendada, vaid tempot kiirendada ...

... õnneks Tanel mind maha ei jätnud. Tauno juurde jõudes  ei suutnud me (minu õnneks) tuvastada, mis kell ja mis suunas Maare ja Tauno on startinud ja nii jäime endid venitama ja ei läinud lisatiirule. Kokku tuli ikkagi 1:32:43 ja 18.83 km, keskmine pulss 165! ja max 177. Kaloreid kulus 1 754! Track on Planetis. Nüüd olen kustunud.

Jeruusalemma leib

Välja on mõeldud järjekordne ketina edastatav asi. Seekord ei ole tegemist e- ega tavalise kirjaga, rahakaartide ega muu säärasega vaid keegi on välja mõelnud imalmagusa keeksitaigna, mis kodudest kodudesse ringleb.

Nimetatakse seda Jeruusalemma leivaks, taignaga (õigemini juuretisega) käib kaasas ka kiri, mis hoiatab selle ära viskamise eest ning väidab juuretise olevat saanud õnnistuse kiriku poolt. No ja juuretist tuleb siis neli päeva hoida ja kogust kasvatada, lõppeks jagada neljaks osaks, kolm ära anda ning neljas ise koogiks küpsetada.

Kolmapäeval Viivi tõi trenni kaasa mingid paberkotikesed purkidega ja oli ise seejuures nii kavala näoga. Ja ma ei saanud muidu, kui katsetasin uudishimulikult ära, et missugune see Jeruusalemma leib siis maitseb. Nojah, magus käkk, üle ühe tüki alla ei läinud. Heiti praegu sööb teist tükki, aga eks ta tegi täna Taneliga pika jooksutiiru ka. Vaatasin just -  kirjade järgi juuretist ei tohtinud ära visata ja käkki võõrastega jagada, aga seda polnud kirjas, et käkki ei tohi ära visata:P

Nii, et piinlik lugu aga ma võtsin tõesti sellest osa. Ja vähemalt kahe sõbra kodus on nüüd juuretisepurk ka:D Üldiselt soovitan tuttavatelt tundmatu sisuga purgikesi mitte vastu võtta...

vinoteek Negossiant

Reede õhtu puhul käisime vanalinnas söömas. Oleme viimasel ajal mõned korrad üritanud minna sööma restorani Controvento, aga pole kunagi löögile pääsenud, kuna kõik lauad on olnud täis. Täna oli see õnnelik päev, kui pääsesime löögile :).

Söögikoht, kus ei pea pettuma. Eelroaks võtsime carpaccio al parmigiano - kindel valik. Mina valisin lisaks pizza Piemonte, Maarel oli juba eelroast kõht täis - nii et lisaks minu pizzale võttis tema veel vaid caponata. Kõrvale Gavi valge vein ja mõnus õhtu oli kindlustatud :). Kusjuures ... vähemalt pooled kohtadest olid reserveertud / täidetud soome turistidega - selle pärast siis me ei pääsegi löögile :).

Tagasiteel jäi meile ette vinoteek Negossiant, vein ja veel ... Tänu sõbralikule soovitusele leidsime ühe huvitava Hispaanlase - Albarino Leira Reyero 2006, täpselt selline, nagu soovisime - midagi huvitava ja suurepärase maitsega. Väga hubane koht.

Ladysmith Black Mambazo

Eilne Jõulujazz 2007 avakontsert Kaarli kirikus tekitas vastakaid tundeid. Ei, Nelson Mandela lemmikansambel Ladysmith Black Mambazo oli muidugi tasemel. Suurepärase häälega mustad mehed kandmas edasi Lõuna - Aafrika traditsioonilist muusikat.

Kahjuks oli aga Kaarli kirik selle kontserdi jaoks täiesti ebaõnnestunud koht. Ei tea mis põhjusel, aga kõigepealt pidi kirikusse pääsemiseks seisma väljas vihma käes pikas-pikas sabas, mis lookles tänavale välja - võib olla tingis selle usin sebra-pileti kasutamine ning sellel oleva triipkoodi skanneerimine võttis hulga aega... ei tea.

Kui lõpuks sisse said, pressisid ennast tihedalt täis kiilutud pinkidesse, vihmast rõskete riiete vahele. Kaugel ees särav soe valgus ning mustad mehed selle keskel laulmas jäi kuidagi kaugeks... Veelgi kurvem on, et laulule vürtsi andnud vapustav liikumine, mille käigus nii mõnegi laulva mehe kannad sõna otseses mõttes kukla taga ära käisid, jäi hoopis nägemata. Ma ei tea, ilmselt ei ole kirikus tõesti kohane altari ette kasvõi poolemeetri kõrgust lava teha aga siis tuleks sellise kontserdi jaoks valida teine koht.

Kõrvemaal ikka lumine

Johani Spa mõnusid nautisime täiel rinnal. Jäime seal pakutuga tõesti rahule, täiesti võrdväärne konkurent seni parimana kogetud GoSpale.

Aga Saaremaal oli üks viga - polnud kriipsugi lund. Hing kripeldas suusatama. Seega tegime täna hommikul kiire ujumise ja hommikusöögi ning kella üheteistkümnese praamiga purjetasime mandrile tagasi.

Kõrvemaale jõudsime poole kolme paiku kui ilm hakkas juba sulale kiskuma. Lund aga oli siiski rajal piisavalt ja sain ka mina oma suusahooaja avatud. Kuna ma ei ole just eriline suusavirtuoos, ei hakanud pikemale rajale ronima ning võtsin hakatuseks ette 5 kilomeetrise ringi.

Esimene ring oli päris naljakas:) Õpin igal aastal uuesti suusatama (kusjuures päris selgeks ei saa hooaja lõpuks ikkagi:P) ja esimesed sammud on seepärast täitsa kohmakad. Tasakaalu ei ole, suusad ei kuula sõna ja sõitmise asemel rohken kakerdan. Vist teisel tõusul kihutas Tarmo Siimsaare mööda ja hõikas tervitusi. Natuke oli piinlik siis, et tuttavad näevad kuidas ma seal suuskadel ukerdan... Aga üles sain. Ja pärast enne igat laskumist seisin ja kõhklesin, enne kui söandasin alla tuhiseda. Lohustuseks aga nägin rajal veel teisigi minu stiilis suusasõitjaid.

Ringi lõpupoole läks juba paremaks, ootasin aga kerge hirmuga seda koledat laskumist, kus eelmistel aastatel teadsin, et on märk "ohtlik laskumine." Korraga sõitsin radamööda allapoole, mõnus hoog,  kerge kurv ja .. taipasin, et see oligi see eelmiste aastate ohtlik laskumine - seekord aga oli sellest koguni mõnus ja üldse mitte hirmus sõita:) Silti polnud, siis polnud ka hirmus:))

Teine ring läks kohe palju libedamalt. Olin suuskadega juba sõbraks saanud ja rada tuli ka meelde. Tore oli sõita. Nii on minulgi esimesed 10 km suuskadel sel aastal kirjas. Heiti muidugi sõitis enam- vähem sama ajaga ära pea poole rohkem ehk 19 kilomeetrise ringi..

Kuressaares

Võtsime korraks aja maha ja kolisime nädalavahetuseks Kuressaarde. Kesklinna on tekkinud üks uus spa - Johan SPA Hotell. Alates eilsest saabumisest, saab siiamaani öelda Johan SPA kohta ainult positiivset: ülisõbralikud teenindajad, väga mõnusa sisekujundusega tuba (eriti vannituba), meeldivalt privaatne koht.

Meie ´Helluse ja romantika pakett´ nägi ette eilseks õhtuks privaatsauna mullivanniga terrasil - lahe koht, kolmandal korrusel, mullivannist avaneb vaade Kuressaarele. Enne sauna jõudsime tutvust teha ka restoraniga Pähkel, jälle positiivne emotsioon, eriti tõstaks esile punaveinis marineeritud suitsuseeni.

Täna testime siis protseduuride kvaliteeti, Maarel on parajasti Klassikalises pediküüris ´Laguna Comfort´, mis iganes laguun see siis on :).

Novecento

Eile ühendasime koos sõpradega veini- ja teatrikultuuri ning käisime Viru tänava veinipööningul vaatamas UusVanaTeatri etendust Novecento. Enne veel nautisime head Itaalia kööki Da Vincis. Kõige kohta saab öelda kindlasti kaks sõna: väga hea.

Etendus ise oli ühe-mehe-tükk. Vahur-Paul Põlma on esialgse teksti Itaalia keelest tõlkinud, tüki lavastanud ning ise ka näitleb. Aga see kõik on tal iseäranis hästi välja tulnud. Ja tore oli seda nautida koos hea veiniga hubases kohas.

Veinipööning on tore koht, mis vanameister Alopi eestvedamisel tegutses pikka aega ning millele nüüd noored tegusad mehed on uue õhinaga hinge sisse puhunud. Head veini, heas õhkkonnas tasub seal kindlasti nautida. Tänavalt reklaami ei leia - mispärast, sai meile selgeks kui nägime enda järel lärmitsevat põhjanaabrite kampa trepist üles sammuvat ... Õnneks jäid nemad pidama korrus madalamal asuvas Talukõrtsis - sealt kostis aga jörmi möirgamist veel etenduse ajalgi.

Sellel hooajal küll Novecentot Veinipööningul rohkem ei mängita. Aga ehk tuleb edaspidi veel ka teisi sarnaseid. Meie läheksime küll.

talvemuinasjutt Kõrvemaal

Eile, spinningus liikus kuulujutt, et Kõrvemaale olla jõudnud talv - sisse on sõidetud lausa 19 km suusaring. Otsustasime Raivo ja Viiviga seda kontrollima minna ...

... hommikuks oli sadanud Tallinnas umbes 6 ... 8 cm värsket lund, mis ei ennustanud just head sisseaetud suusarajale. Kuna minul oli hommikul 100 + 1 kiiret asja vaja ära, siis lükkasin suusasõitu veidi edasi ja otsustasin, et teen pika lõuna - suusasõiduga.

Kõrvemaale jõudes valitses seal tõeline talvemuinasjutt, sisse oli aetud 19-kilomeetriline suusaring. Mulda paistis ainult mõnest üksikust kohast, enamalt jaolt oli suusatada väga hea. Kuna pooleli jäänud tööd kiirustasid tagant, siis sõitsin 16-kilomeetrise ringi, ei tea, kas oli põhjuseks eilne spinning, või harjumatu suusaliigutus, aga ringi lõpus hakkas põlv juba läbi nõtkuma :).

Statistikat kah: 15.60 km ajaga 1:04:23, keskmine pulss 156, max 166. Kulutatud 1101 kcal. Lisaks sai planetisse riputatud Kõrvemaa 16-km ringi track.

Spinning

Tänasesse spinningusse vabanes ootamatult paar vaba kohta. Kui keegi tahab täna teha poolteist tundi rattatreeningut ja pärast veel ujuda, siis antagu mulle teada!

keldris

Täna sai jälle üle hulga aja keldris veidi toimetatud ja kolm rida kive ukseaugus paika pandud. Kahjuks sellega ka selle nädala saavutused lõpevad, kõik järgnevad õhtud nädala lõpuni on planeeritud. Iga nädal kolm rida - niimoodi saab ukseauk lõplikult valmis laotud veebruari lõpuks.

Teine veidi halvem stsenaarium on see, et vaatasin just - ukseauk sai seina sisse 23.-ndal oktoobril. Sellise tempoga saab ukseauk korrastatud kusagil augustikuus ...

Hiiu meistrid seiklusspordis!

Eile moodustasime kahekesi võistkonna Kalamaja Kaagid ja osalesime Hiiu lahtistel meistrivõistlustel seiklusspordis :).

Meie (s.t minu) peamine eesmärk enne võistlust oli võimalikult kaua püsida kannul meie peamistel konkurentidel Viivil ja Raivol ehk võistkonnal Soosambla Suusaklubi. See ülesanne ei olnud sugugi kerge.

Võistlus algas kohe lisaülesandega korvpalliplatsil: üks võistleja pidi võtma jalast ühe jalanõu ja selle siis korvi viskama. Minu jooksutoss osutus iseäranis kehvaks palliks ja Heiti pidi seda ikka hea mitu korda korvi poole teele saatma, enne kui toss lõpuks korvirõngast läbi läks. Nii me lahkusimega stardist viimastena. Mis tähendas et põhikonkurendid ning ka teised võistkonnad olid ammu tänavanurga taha kadunud. Et neid kätte saada, andsime jalgadele valu, Heiti seejuures luges jooksupealt kaarti ning samal ajal lükkas mind kiiremini edasi.

Järgmiseks tuli fikseerida, mis värvi on tuberkuloosihaigla sein. Kollane? Hall? Valge? Katsu sa tänavalgustuse ja pealambi abil seda kindlaks teha. Hall on õige vastus, selgus pärast :)

Siis jooksuga üle raudtee, Glehni lossiparki. Heiti tegi parima teevaliku ning ikka oli joostes tema käsi minu seljal mind kiiremale tempole aitamas. Kalevipoja kuju juures saime niimoodi kätte põhikonkurendid ja tuvastasime kiiresti selle, kuidas nimetab Glehn neid, kes Kalevipoega kuradiks peavad.

Palmimaja (minu jaoks täitsa uus avastus) seinaorva peidetud pudelisse kirjutatud sõna GNÜT (loe tagurpidi :)) lugesime esimesena. Edasi liikusimegi koos Soosambla Suusaklubiga, kusjuures enamasti saime meie punktidest varem minema aga kuna nende liikumiskiirus oli teravam, said nad meid teel tavaliselt jälle kätte. Loendasime laste mänguväljaku atraktsioone, suure suusahüppemäe metalltrepi astmeid, õunatuumafüüsika kujul kehaosi ning pärast TTÜ spordihoone aknal oleva kirja lugemist ootas ees tõus Vanakale ning lisaülesanne. Olümpiateemalise viktoriiniküsimustele vastates tegime vea - tulemuseks trahviring ehk siis Vanaka nõlvast alla ja üles tagasi. Soosambla Suusaklubi tegi samuti trahviringi ja ikka liikusime edasi koos.

Mööda raudteetammi Pärnu maantee poole, uuest suusatunnelist läbi. Reklaamplakat, mille kirja pidime meelde jätma, osutus tühjaks :). Tükk aega ekslesime tänavatel, otsides Õie tänavat ja selle ääres asuvat parki. Siis Hiiu metsa, kus tuli mõõta ära tiigi ümbermõõt. Ma olin juba päris läbi ja Viivi ning Raivo kippusid eest ära lippama. Hiiu tänava viimase maja number tuvastatud, jäi joosta Ilmarise terviseraja algusesse, tagasi Vabaduse puiesteele ja finishisse Jaanuse koju. Viivi ja Raivo kiirendasid ja kaugenesid üha ...

Siis aga otsustasid nad terviseraja algusesse ringiga mööda rada joosta, kui meie tegime kiire lõike läbi metsa. Heiti tõmbas kannad kuklasse ja võimsa kiirendusega jõudis terviseraja alguse sildi juurde enne konkurente. Tagasiteel kustutas lambi nii, et Viivi ja Raivo ei saanudki teada, et me neist äkitsi eespool oleme.

Teel finishisse andsin endast parima :). Niipalju kui veel vähegi jaksasin. Heiti ikka lükkas ka, mis tegi jooksmise oluliselt kergemaks. Nii jõudsimegi lõppu üllatuslikult esimestena. Viimase lisaülesande abil (noolevise) me üldaega ei parandanud aga samamoodi ka Soosambla Suusaklubi. Kuna ka kontrollpunkti ülesannetes eksisime kumbki ühe korra, osutusimegi meie üllatuslikult esimesteks Hiiu meistriteks seiklusspordis :).

Väga tore üritus, mis Jaanuse ja Evelini eestvõttel korraldatud! Kaja on juba kirja pannud muljed korraldustoimkonna pilgu läbi. Jah ja järgmiseks lubasime siis korraldamise endi õlgadele võtta. Kalamajas loomulikult :).

Täna on jalad päris kanged. Nii, et peale tugitoolisporti (suusatamise MK etapp) on plaanis kerge, lõdvestav seasörk :).

[updated by heiti] Lisan veidi statistikat: 16.35 km ajaga 1:52:53, keskmine pulss 153, max 180. 1931 kcal.

palju õnne ... väikevend

Lausa märkamatult on minu väikevennal täitunud 35. Seoses sellega meenutasime aastat 1972. Minu vend ei mahtunud kahjuks pildile.

tänased ohvrid

Kuna Ott otsustas eelistada jooksmisele lindude vaatamist, siis olin sunnitud leidma endale tänaseks uued ohvrid. Õnnestus - osalesin täna külalisesinejana klubi Mercury ühistreeningul, Trummi-Harku ringil. Mõnus, aeg möödus ja 1 038 kcal kadus märkamatult :). 13.0 kilomeetrit ajaga 1:04:37. Kesmine pulss 149, max 166.

Valgehobusemägi ... ja lumi

[Keppimiseta elada ei saa ... Start homme kell 13 Karu juurest, sealt edasi Nelijärvele. Kohustuslik varustus - taskulamp. TT]. Selline teade potsatas meie telefoni postkasti laupäeval.

Tegelikult korrigeerime teel sihtkohta veidi plaane ja manööverdame stardikoha veidi lähemale - Mägede külla, Valgehobusemäe läheduses asuva Mägede liivakarjääri kaldale. Üllatus on see, et kui Tallinnas polnud lund ollagi, siis juba kusagil Alavere kandis on maa täiesti valge ja Vetlast alates on maas korralik lumi. Õhutemperatuur langeb, mida lähemale stardikohale jõuame. Tallinna +3°C asendub nulliga.

Stardime [14:07] läbi lume Valgehobuse mäe poole ja alustame oma matka kohe tipu vallutamisega. Edasi leiame tähistatud matkaraja, mis tundub meie plaanidega sobivat, viidad teatavad igatahes: "Kõrvemaa suur ring 65 km" :). Viff ja Maare teevad ees tempot, nagu tõelised rajaleidjad, tuvastades lumelt hüppava jänese ja galopeeriva linnu jäljed. Kohtume ka kahe päris suusatajaga, kellest üks ei saa jätta mainimata "ärge kõndige raja keskel ja rikkuge lund".

Tund ja kakskümmend minutit peale alustamist [15:27] on viimane matkarajalt ärapööramise võimalus juhul, kui me ei taha just pimeda peale jääda või tuldud teed tagasi minna. Kaart ennustab küll et läbida tuleb 200-meetrine suunaetapp ja leida metsas üles rajaots, aga see pisiasi meid ju ei sega. Raivo teatab, et "lõpuni jääb pool tundi ja kokku tuleb mõnus 2-tunniline matk". Keerame matkarajalt sihile, mis kisub üsna varsti soiseks.

Mööda sihte ja metsateid jõuame vana talukoha juurde, kus tee lõpeb ja tuleb võtta suund läbi soise metsa, keset metsa algavale rajaotsale. Aega on kulunud 2:02 ja linnulennuliselt on autodeni 2.8 kilomeetrit, Raivo teatab, et "veel pool tundi".

Joome ära kaasavõetud tee ja "sukeldume" metsa, 200-meetrist suunaetappi läbima. Veerand tundi hiljem [16:24] on autodeni veel 2.6 kilomeetrit ja Raivo teatab, et "veel pool tundi". Enam ei lähegi palju aega, kui jõuame rajaotsani ... ja väga õigeaegselt, viimased "pool tundi" kõnnime juba täiesti pimedas, pealampide valgusel.

Tagasi autode juures [16:58], tervitab meid sinna vahepeal tekkinud lumemees :). Ilm on läinud ka siin soojaks, +4°C. Sõidame kiirelt sauna.

Planetis teekond ja pildid.

Sügisballi piletid!

Kui keegi ei ole veel näinud hüpersuper auhinnatud filmi "Sügisball", siis mul on üle piletid homsele s.o 20.11.2007 kell 21:00 seansile Sõpruse kinos. Ajasin pileteid ostes kuupäevad sassi ja tulemuseks on, et homseks on pakkuda koguni 6 piletit.
maare@planet.ee
Blond pea on rahakoti nuhtlus ...

Hiiumaal

Dagen Haus, Puumetsa suur. Võrratu koht, Indreku valmistatud suurepärane toit, saun ja hängimine. Täna hommikul väike jooksuring tutvumaks Surfiparadiisi, Kalana sadama ja Ristna militaarrajatistega.

Eelmisel aastal olime kah siin.

teisipäevaõhtune jooksutiir

Täna juba kolmas teisipäev järjest jooksmas käia - ikka koos Otiga ja ikka Kadriorus. Minu jaoks väga hea variant, üksinda ei viitsi end välja ajada ja kuna Maare oli täna veidi pikemalt tööl, siis oleks muul juhul vist täna jooksmata jäänud. Kes see sellise külmaga ikka jooksma viitsib minna.

Täna pikendasime natuke distantsi ja ei keeranud Lillepi pargi juurest tagasi, vaid jooksime edasi Lükati sillani, mööda Pirita jõe äärt Piritale, üle Pirita silla ja siis mere äärt mööda tagasi. Tempo oli ikka väga rahulik, 13.7 kilomeetrit tuli ajaga 1:10:05. Keskmine pulss 156, max 169.

Homme siis jälle spinning.

Otsitakse: litsenseeritud projekteerija!

Hädasti oleks vaja inimest, kel olemas vajalikud teadmised ja litsents selleks, et taotlelda ehitusluba.
Jah ma tean, et selle ala tegijatel on käed- jalad tööd täis aga aitaks ka lihtsalt infost, keda ja kuskohast otsida!

keppimas - seekord Pakri poolsaarel

Niisiis, idee tänase keppimismarsruudi valimiseks leidis Maare aadressilt matkarajad.maaturism.ee. Sõitsime siis Pakri poolsaarele ja üritasime leida Leetse-Lepiku talukalmistut. Kalmistut me küll ei leidnud, küll oli aga kohalikus külas lausa fantastilisi arhitektuuriimesid. Parkisime auto kusagile pangale ja alustasime keppimisega.

Algul enamuses kõndides ja mööda mere kallast ... kuni Pakri tuletornini. Hoolimata meie pingutustest, ei suutnud me näha ühtegi krüüslit - Eestis ainulaadset, pingviiniliste liiki kuuluvat lindu. Tuletorni juures oli kell juba nii palju, et keerasime suhteliselt otsemale tagasiteele. Ja hoolimata sellest, et tagasitee enamuses jooksime, pidime viimased kilomeetrid läbima pimedas.

Track, nagu ikka, planetis.

Isadepäev

Pildil isa Toomas langevarjuhüppel. Või õigemini peale hüpet. Hoolimata kõigil lähedastel ihukarvu kergitanud sekeldustest esimesel hüppel, tegi ta sellel suvel ka teise. Seekord ikka põhivarjuga :).  Aga kuidas ta üldse selle hüppe välja rääkis, on pikem jutt. Igaljuhul lobitöö, mis ta selleks tarbeks ette võttis, oli meisterlik ning visa.

Isa on loomult Aatomik :) Tänahommikuses isadepäeva telefonikõnes lubas ta igal juhul, et täna võtab ta endale puhkepäeva. Noh, ainult natukene läheb ja nokitseb auto järelkäru kallal, sest selle ülevaatus on läbi saanud ja vaja käru uueks ülevaatuseks korda teha. Ma olen päris kindel, et see "natukene nokitsemine" kestis hämaruseni ja kindlasti saagis ta vahepeal natuke puid ka.

Selline ta on. Mitte-kunagi-seisma-jääv isa.

Foto: Liis Narusk (http://www.flickr.com/photos/flylife/).

midagi multisportlastele

Leidsime täna Viru Keskusest, Kaubamaja Toidumaailmast midagi mõnusat multisportlastele - veinid nimega Climbing Wines. Ega muidu polekski ehk silma jäänud aga see ... nimi :). Riiulil oli päris lai valik: Chardonnay, Pinot Gris, Merlot, Shiraz ja Cabernet Sauvignon. Meie valisime muidugi Pinot Gris-i ...

Muideks: Climbing Wines asub Orange veinipiirkonnas, mis on üks Austraalia kõrgemaid ja külmemaid, asudes 600 kuni 1 100 meetrit üle merepinna.

Vein oli täitsa OK, võib teine kordki osta.

avasime spinninguhooaja

Täna avasime oma spinninguhooaja. Maare suutis vähemalt esimeseks treeninguks kakskümmend huvilist kokku ajada, eks näis, mis edaspidi saab. Aga treening oli väga OK, klubi Arctic Sport on väga hea, olmetingimusi ei anna eriti võrrelda klubiga Fittest (vähemalt esimese korra järgi tundus nii), kus eelmisel aastal käisime. Ning treener oli kah tasemel, tuli päris korralik treening: 1:05:59.7, 136 / 166 bpm, 678 kcal.

Ja pärast spinningut sai ujuda ja saunatada, kusjuures suure üllatusena oli saun ka päeva lõpul veel täiesti tuline! Veel on vist võimalik paaril huvilisel meie seltskonnaga liituda ...

müüa: Polar S725™

Kui keegi tunneb, et temal puudu pulsikell Polar S725™, siis meil on üks selline parajasti üle. Põhjus selles, et ostsin endale uue, Polar RS800G3 multispordikella. Kell on väga hästi hoitud ja näeb välja, nagu uus kõik funktsioonid ja vidinad on töökorras ja olemas. Isegi patarei sai eelmisel nädalal vahetatud :).

[updated 11.02.2008 09:05] Kell leidis uue omaniku praktiliselt kohe, pärast postitamist, blogist on vahel kasu kah :).

Meeste varjupaik - VAT Teatris

Mina ei olnud varem ühtki VAT teatri etendust näinud. Tänu teatrihuvilisele töökaaslasele Liinale aga vaatasime eelmise nädala neljapäeval Rahvusraamatukogu teatrisaalis VAT Teatri etendust "Meeste varjupaik". Lugu, mis räägib mees- ja naissoo erinevustest  ning sarnasustest  läbi kaubandusliku komöödiaprisma. Kui nii võib öelda :)

Algus oli ehk veidi vali ja lärmakas ning natuke ülerõhutatult selgepiiriline: naiste äärmuslik ostuhullus, meeste lõbud -  õlu + jalgpall ning eluliselt tähtis viimase-moe-elektroonilised vidinad. Võib olla ka seepärast, et meie pere neisse shabloonidesse ei sobitu (no ma mõtlen eelkõige seda naiste ostuhulluse osa :P). Aga mida edasi, seda paremaks läks. Rõhutatud karakterid pigem ilmestasid mängu. Tabav situatsioonikoomika, naerda sai omajagu. Kuigi lõpus hakkas natuke kurb ka - siis, kui pered hakkasid lagunema ja mehed omavahel musta pesu pesema.

Hea teatrielamuse saime sealt kindlasti. Soovitame :) Kujutan veel ette, milline efekt oleks seda olnud vaadata algses mängupaigas - Viru Keskuses.   

ei ole halba ilma ...

... tänapäeval pole isegi enam halbu riideid, on ainult tahtmine või mittetahtmine. Tänane ilm ei innustanud just jooksma minema, aga kuna olime Otiga jooksmise kokku leppinud, siis tuli minna.

Jooksmiseks on tänast küll pisut palju nimetada, põhiliselt tegelesime lobisemisega. Alustasime Kadriorust, sealt ümber Lauluväljaku Lillepi pargini ja mere äärt mööda tagasi. Ja hoolimata tugevast tuulest, oli mõnus isegi mööda mere äärt joosta! Kokku 0:41:36.5 ja 7.9 km. Pulss 140 / 159.

Ja veel, täna panin jalga oma Icebug-id ja haige kand ei andnud täna üldse tunda. Kahtlustasin vahepeal juba fascitis plantaris-t ehk nn. kukekannust ja käisin oma kannaga isegi röntgenis, aga seal arvas kirurg, et kand näeb suht hea välja. Ilmselt on süüdi ikkagi liiga palju kantud jooksujalanõud.

Georg

Laupäeva õhtul tegime teise katse vaadata ära Eesti üks uusimaid linateoseid - GEORG.

GEORG on tõsielufaktidel põhinev filmilugu eesti nimekaima laulja Georg Otsa (1920-1975) saatusest, tema kunstniku- ja eraelust. See erakordse andega laulja ei jõudnud kunagi maailma suurtele ooperilavadele. Aeg oli selline. Lisaks Eestile tundis ja armastas teda vaid Nõukogude Liidu ja Soome publik. Otsa hääle kordumatut kõla mäletatakse aga tänini.

Kui esimene kord jäi suurem osa filmist nägemata (siinkohal tervitused JP-le), siis seekord saime kogu filmi korralikult vaadatud.

Alustasime restoranist Basiilik - mina sõin alustuseks bruschettad tomati ja sinihallitusjuustuga, Maare Füüsalisalat grillitud kitsejuustu ja vaarika-balsamicokastmega. Tegime pitsaõhtu - Maare tuunikalapitsa tomati, oliivide ja juustuga, mina kanapitsa päiksekuivatatud tomatite ja juustuga. Restoran oli selline Tallinna keskmine, Maare füüsalisalat oli mõnusalt mahlane, minu bruschettad aga mitte midagi erilist. Selle eest aga oli minu pitsa päris hea, võrreldes Maare konservimaitselise tuunikalaga.

Ja Georg - hoolimata sellest, et jutu pealkirjaks sai Georg, pole filmist eriti midagi öelda. Ühe hüsteerilise naise jutustus. Ilmselt olid meie ootused liiga kõrgel, film erilist vaimustust ei tekitanud.

Polar RS800G3

Hiljuti oli Päevalehes anekdoot, kus mees läks poodi naisele Tampax-it ostma ja tuli tagasi õnge, paadi ja autoga. No minul just päris nii ei läinud, aga kui neljapäeval AS Mefo-s käisin, vahetamas enda ja Maare spordikellal patareid, siis tagasi tulles oli lisaks vahetatud patareidele mul veel ka uhiuus multispordikell Polar RS800G3 :).

Kusjuures ei saa jätta rääkimata, et kolmapäeva õhtul, kui rääkisime järgmise päeva plaanidest, siis Maare arvas (pidades Mefo-t silmas), et mul ei ole uut kella veel vaja :) ...

Aga eile igatahes tegime uue kella avatreeningu. Sõitsime Soku Pubi juurde ja sealt väikese jooksuringi Nõmmele ja tagasi. Tänu öösel alanud lumesajule oli maa valge ja libe. Jooksin siis rahulikus tempos, et jõuaks ka uut vidinat piisavalt uurida-testida. Natuke juba kirjutasin mõni aeg tagasi sellest kellast. Siin veel mõned märksõnad:

• Polar G3 GPS Sensor W.I.N.D. Mõõdab distantsi ja kiirust. Andmete ülekanne sagedusel 2.4 GHz. Patareide tööiga kuni 15 tundi, liitiumpatareidega kuni 30 tundi. Tundlik SIRF III GPS tagab täpse mõõtmise isegi metsas
• Polar WearLink® transmitter W.I.N.D. Töösagedus 2.4 GHz, peaks olema häirevabam, võrreldes eelnevatega.
• Route Elevation / Altitude Profile. Ei tea, miks see uue asjana kirjas on, sama võimalus on ka minu vanal kellal, uuendusena ainult ehk nioipalju, et nüüd on võimalik online-s, treeningu ajal oma tõusumeetreid jälgida.
• R-R Intervals / Online HR Variability. Mõõdab südamelöökide intervalli.
• Polar sport zones. Võimaldab jälgida treeningu intensiivsust tsoonide kaupa.
• Interval trainer (HR, pace, distance) guided workouts. Võimaldab koostada treeningplaane, mis baseeruvad pulsisagedusel, kiirusel, distantsil või kestusel.

Igatahes eile töötas uus kell nagu kellavärk :). Track on lisatud ka planetisse.

head hingedepäeva

tunne koduümbrust - Paljassaare

Kuna pühapäevane sportimine oli plaanis koos mõnede mürakarudega, siis päeva esimene pool pidi mööduma rahulikult koduseid töid toimetades. Illm oli imeilus ja  pakkusin välja variandi, et läheks jalutama ning avastaks näiteks taaskord Lennusadamat ja selle ümbrust.

Maare oli nõus, et võiks ju jalutada küll aga tõukeratastega ja siis juba midagi veidi kaugemat, näiteks vaadata lõppude lõpuks üle meie kodurand - Pikakari rand. Minul polnud selle vastu muidugi midagi ja nii me siis läksime.

Algul siis mööda Tööstuse tänavat ja siis mööda Paljassaare teed uljalt Sitsi mäest alla (GPS-i järgi lausa 29 km tunnis :)). Esimese peatuse tegimegi Pikakaril, ehk siis vaatasime algul üle Katariina kai, kus veel praegugi näha jupike kitsarööpmelisest raudteest, mis omal ajal ühendas Katariina kaid Suur-Paljassaare poolsaare tipus asuvate suurtüki-patareide ja miiniladudega. Pikakaril suplejaid küll näha ei olnud, see-eest oli Katariina kai aga täis õngitsejaid.

Edasi piki randa (tegelikult küll rannast veidi eemal) Väike-Paljassaare poolsaare tippu, Kakaruotsani. Üritame Väike-Paljassaarelt Suur-Paljassaarele oma teed veidi õgvendada ja mere ning soo vahelt otse läbi pääseda, aga see ei taha hästi õnnestuda. Maare arvab küll, et teeks seiklusvõistlust, aga lõppude-lõpuks tulime ju siiski jalutama :).

Teeme siis veidi suurema ringi ja läheme mööda teed. Sõites paneme tähele, et Paljassaare poolsaar on harjumatult puhas, oleks oodanud hoopis suuremaid prügihunnikuid.

Suur-Paljassaarel tutvume Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareiga ja imetleme ühe-, kahe- ja kohati isegi kolmekordse okastraataiaga piiratud teeradu.

Tagasitee valime mööda Suur-Paljassaare läänekallast, kus asub hiiglasuur betoonist mahuti, ilmselt mingisugune kütusemahuti, mis kaunistatud graffititega. Enne Tallinna Veepuhastusjaama keerame Katariina kai poole.

Lõpp on juba samasugune, nagu algus, ainult vastassuunas :) ...

Mõned pildid on on planetis ja samuti meie liikumisteekond.

Xdream 2007 hooaeg lõpetatud

teade kommentaarist e-mailile

Kasulik uuendus Blogger-i kommenteerijatele: nüüd on võimalik saada teavitus e-mailile, kui keegi on lisanud artiklile uue kommentaari. Tuleb lihtsalt märgistada lahter ´Email follow-up comments to my Google account address ´.

Nõuab küll Google-i kasutajakonto olemasolu.

Via Google Operating System.

täienduseks eilsele

Mitte alati ei lähe me peale trenni (ainult) pubisse sööma. Näiteks Pirital kasutame võimalust ja käime enne pubi läbi veel ka veinipoest ´In vino Veritas´ :).

Aga tänase päeva saavutuste hulka kahjuks sportimine ei mahtunud - selle eest saime lõpuks keldriseina ukseaugu sisse lõigatud. Nüüd tuleb mõningaid müüriladumise / -lihvimise töid teha. Äkki on kellelgi meistrimeest pakkuda ...

pime sügis

Algas juba teine pime nädal (või on see siiski juba kolmas?), mil sunnime ennast vähemalt paaril õhtul, pärast tööpäeva, liigutama. Üks päris mõnus koht on startida Soku Pubi eest, joosta siis Nõmme suusaradadele, seal mingi ringike ja tagasi. Sel juhul saab pärast jooksmist minna Soku pubisse, lubada endale õlu ja süüa õhtust. Toidud on muide väga head - ainus mure on see, et nii saab varsti menüü läbi proovitud.

sügis hoovis

Selline ilus, rahulik sügispäev ... nagu oleks pühapäev :). Saime keldrile ukse ette ja tegime veel mõningaid kodutöid. Hoovis on ilus.

keppimas

Laupäeval avasime selle aasta kepihooaja. Kuna kaks nädalat tagasi Jägala-Joal toimunud rogaini maastik oli väga mõnus, siis läksime avastama rogaini ajal vahelejäänud kohti.

Ilm oli ülihea, seltskond ja muu samuti. Alustasime Kalevi-Liiva mälestusmärgi juurest ja suundusime mööda matkarada Valkla poole. Enne Valklat keerame mere äärde. Tagasi tuleme mere äärt mööda, külastame Augu Suurkivi, Haapse juures jm.

Esimese korra puhul võtsime asja rahulikult ja kõnnisammul, eks järgmine kord tõstame tempot :).

Kokku tuli 2:43:47 ja 15.8 kilomeetrit, tempo oli tõesti rahulik, minul keskmine pulss 97. Trenni lõpetasime karu sauna ja tiigiga.  Planetisse said mõned pildid ja meie liikumisteekond.

Eesti matus

Eile sai üle pika aja teatrisse, vaatama Andrus Kivirähu ja Priit Pedajase etendust Eesti matus. Kivirähk on ikka oma tuntud headuses eestlasi pilamas, nende töörügamist ja asjade kogumise kirge jne. Eks igaüks tunneb end selles tükis veidikene ära :). Kui viina juba rohkem joodud, siis tõstatub sügavam filosoofiline küsimus - kas see, kes on rohkem kannatanud, on rohkem eestlane?

Ja enne teatrit jõudsime veel käia tegelikult söömas Déjà vu Lounge`is. Täitsa okei koht, head toidud ja sõbralik teenindus.

need mõnusad, tikrimaitselised

Viimasel ajal on meie lemmikuteks veinimaailmas saanud Uus-Meremaa, Marlborough piirkond, oma Sauvignon Blanc marjaga. Mõnusalt happeline ja intensiivse maitsega, millest eriti selgelt eristub tikker. Eriti meeldib meile parempoolne, Vicar´s Choice.

Ja kas teatsite, et Marlborough piirkonna Sauvignon Blanc´i tootjad olid ühed esimesed, kes tüdinud sellest, et veinipudelit sulgev kork võib rikkuda nende töötulemuse, hakkasid kasutama keeratavaid korke.

Eesti Päevalehega koju vanad uudised!?

Meile on tellitud Eesti Päevaleht. Vist paar-kolm aastat juba. Aga alailma on selle kojukandega igasugu viperusi.

Viimased kolm nädalat saame Päevalehega koju näiteks ainult vanu uudiseid - see tähendab, et leht jõuab hommiku asemel postkasti millalgi päeval ja kui koju tuleme, on leheuudised juba lootusetult vanaks saanud.

Helistasin eelmisel nädalal klienditeeninduse numbrile - sealt vastas viisakas Expressposti klienditeenindaja. Klõbistas veidi ja ütles, et näe, meie piirkonnas ei ole praegu põhikandjat ja asenduskandja lihtsalt ei jõua kogu ringi hommikuks ära teha. Et kui ma olen nõus veel nädalakese kannatama, siis juhul, kui selle aja jooksul midagi ei muutu, helistagu ma tagasi ja nad mõtlevad midagi välja, näiteks alandavad lehetellimuse hinda. Arusaadav. Ja vastuvõetav. Muidugi ma ootan veel veidi.

Helistasin täna uuesti, sest midagi muutunud ei olnud. Vastas teine klienditeenindaja. Samuti viisakas. Klõbistas klahve ja ütles, et meie lehekandja olevat puhkusel ja teine kandja lihtsalt ei jõua nii kiiresti kahte ringi teenindada. Saan aru, ei jõua tõesti. Aga tahaks hommikul siiski kohvi kõrvale värskeid uudiseid onju? Leheteliimuse hinnaalanduse kohta ei osanud see klienditeenindaja midagi rääkida. Aga see pole tegelikult oluline, sest ma tahan eelkõige värsket lehte, mitte odavat lehte.

Mis siis saab? Klienditeenindaja vabandas ja ütles, et tal tõesti ei ole praegu head lahendust pakkuda, et ta "annab minu mure piirkonnajuhile edasi" ja et tavaliselt kandjaid üle kahe nädala puhkusele ei lastagi - et siis varstivarsti peaks ka meie kandja tööle tulema ja kõik saab korda. Ega klienditeenindajat polnud mõtet rohkem pinnida ka, mis tema saab teha.. ei saa ta ju ise telefoni lauale panna ja lehti kandma joosta. Tema annab minu mure kohusetundlikult edasi.

Aga vabandus, et kandja on puhkusel, ei ole tegelikutl professionaalsele postiteenuseid pakkuvale ettevõtjale mingi õigustus. Hea küll, saan aru, et päevaks või paariks ei leita kohe asendajat, kui näiteks kandja haigestub. Aga see peaks kvaliteetse teenuse puhul olema ka piiriks. Ja praegu ei ole tegu mitte ootamatu haigusega vaid puhkusega - seega reeglina planeeritud töölt ärajäämisega. Äkki peaks Päevalehte tellides kohe mainima, et kui postiljon on puhkusel, siis asendage selleks ajaks minu lehetellimus ristsõnaajakirjaga, sest ristsõnu võin õhtul peale tööd ka lahendada?

Muuseas, jaanuaris, kui läksime Indoneesia reisile, palusin lehe selleks ajaks vanematekoju Raplasse saata. Kui tagasi tulime, läks mitu telefonikõnet, et leht jälle meie juurde koju käima saada. Vanematekoju käib Päevaleht aga siiani - olgugi, et õde on mitu korda helistanud ja öelnud, et aitab küll, nemad loevad üldsegi Postimeest. Leht käib ikka. Praegu on oktoober, muide.  Nii, et kes tahab Päevalehte - me võime järgmisel korral lehe teile suunata ja pärast tuleb see tasuta kätte :D.

Pole siis ime, et lehekandjaid napib - nad vaesekesed kannavad palehigis lehti ka sinna, kuhu neid ammugi tellitud ei ole ...

esimene öökülm

väike jalgrattaots

Eilne plaan, restoran Ribe ja siis film Georg, kasvas veidi üle pea (nende kahe ürituse vahel jõudsime veel külastada ka vinoteeki ´In Vino Veritas´. Tänu sellele ei jõudnud me täna hommikupoolele planeeritud üritustele. Üritasin siis tänase päeva päästa sellega, et sõitsin Pille sünnipäevale, Raplasse jalgrattaga.

Ilm oli jalgrattasõiduks suurepärane, veidi jahe küll, aga päikseline. Panin siis selle võrra soojemalt riidesse. Algul sadama juurest läbi, Kadrioru staadioni juurest mööda, Ülemiste keskuse juurde. Edasi mööda vana Tartu maanteed ja siis juba väiksematele teedele. Tutvun uute elamurajoonidega Assaku ja Järveküla vahel ja nii jõuan Tallinna ringteele Kurna juures.

Ringteest otse üle ja kaarega Kiilisse, sealt läbi Lähtse ja Nabala Paeknasse. Paeknast keeran alla, metsade vahele, Pahkla poole. Vahepeal kipub tee küll päris väikeseks, aga lõpuks olen Angerjas. Nelikümmend kilomeetrit on sõidetud, loodan kuuekümnega hakkama saada. Sõidan Seli poole ja Käriverest keeran Juuru peale. Juuru jõudes saab täis 60 kilomeetrit ja ebameeldiva üllatusena näitab viit Raplasse veel 12 kilomeetrit. Jalad on üsna pehmed ja viimane pooltund päris vaevaline.

Kohale jõudes olen nii väsinud, et isegi õlle teen lahti alles pärast paarikümneminutilist lihtsalt istumist :).

Planetis on olemas ka track tänase sõidu kohta.

Ja veel - tõstsin meie rogaini teekonna Google Earth-is kaardile. Kuna kahjuks Google Maps ei toeta päris korralikult Image Overlay käsku (kui see image on pööratud), siis on võimalik vaadata meie teekonda Google Earth-is [071006_rogain_2007.kmz 1 910 kB].

Kalamaja eksootika?

Huvitav, kas mingid asotsiaalid on endile WIFI võrgu ehitanud ... või lihtsalt Kalamaja joodikud?

Praetud juust a´la Maare

Heiti ema on nädal aega õhtuti käinud keldriehitusel abiks. No superämm on mul! Olen siis püüdnud ka korralik naine ja minia olla ning samal ajal kui teised keldris rassivad, rakendanud oma kokandusoskuseid. Eilsesse menüüsse mahtus tomatisupi kõrvale ka praetud juust, maitsev roog, mida võib liigitada nii suupiste kui ka kergema põhiroa alla. Kuna juustupraadimise õpetust on minult mitmel korral küsitud, siis panen selle nüüd kirja. Senised sööjad on kiitnud.

Ühesõnaga. Tuleb poelettidelt üles leida Saida mahejuust, selline valge, mozarellat meenutav, tagasihoidlikus pakendis. Seda ei ole mitte kõigis poodides saada - näiteks Selveritest ei tasu otsida (huvitav, sest Saida mahekohupiim ja jogurt on samas müügil). Rimides on aga tavaliselt Saida juust olemas, isegi meie mitteniihästivarustatud Põhja- Rimis. Lisandina juurde tomatit, mugulsibulat, värsket basiilikut ning kui on, siis kreemjat balsamico kastet.

Juust tuleb lõigata umbes poolesentimeetristeks või natuke jämedamateks viiludeks. Viilutada tomat ning lõigata valmis sibularõngad. Võtta pann ja ajada see kuumaks. Õli või muud sellist panni peale ei ole vaja panna, sest juust annab praadimisel ise küllalt palju rasva välja.

Panni kuumaks ajamine ongi kõige tähtsam tegevus selle asja juures: pann peab olema tõesti kuum, sest vastasel juhul sulab juust sooja panni peal lihtsalt laiali seda ei saa mõnusasti krõbedaks ajada. Minul on gaasipliit, panen alguses panni täiele tulele ja kui see on piisavalt kuum, keeran praadimise ajal tuld vajadusel veidi vähemaks.

Kui pann on piisavalt kuum, pole juustu vaja panni peal kaua hoida, liigutad natuke ja keerad siis teistpidi - praetud pool peaks selline krõbedalt pruunikas olema. Panen tavaliselt paar-kolm viilu korraga pannile, sest siis jõuan neid ka õigel ajal ümber keerata ja juust ei hakka sulama.

Kui ka teine pool on praetud, laon juustutükid vaheldumisi tomati ja sibularõngastega taldrikule ning maitsestan värske basiiliku ning balsamico kreemiga (kui on). Soola ja pipart võib ka panna aga ma viimasel ajal ei olegi pannud - roog on täitsa hea ka ilma.

Ongi kõik. Head isu! Ahjaa, juustupraadimise idee saime Venezuelast, seal pakuti sellist rooga desserdina, koos vürstika moosiga. Tõime purgi sellist moosi sealt kaasa ka aga nüüdseks on see otsas ja Eestis ei ole ma midagi sarnast leidnud. Kuulnud olen, et mingi talutootja on sarnase asja küll välja mõelnud aga müügil kohanud ei ole. Asendasin moosi tomati, sibula ja basiilikuga ning on ka väga hea :)

kodutööd ... ja ainult?

Pühapäev ... esmaspäev ... teisipäev - juba kolmas päev järjest keldris. Töö edeneb visalt. Paekivilahmakad on nii rasked, et üle kahe-kolme rea korraga laduda ei saa. Kui hästi läheb, saame homme silluse paika ja siis saab millalgi nädalavahetusel lasta ukse lõpuni seina lõigata. Pärast põranda väljatõstmist on maapind keldris kahtlaselt niiske.

Aga tegelikult on jama selles, et kui ise keldris toimetada, siis nagu muudeks asjadeks aega ei jäägi - viimane sportlikum liigutus oli laupäeval. Ja hoolimata sellest, et sel laupäeval on plaani võetud Pärnumaa meistrivõistlused orienteerumise pikal rajal, on meie tegevus viimasel ajal olnud väga spordivõõras. Äkki homme?

Ja pilt - Tööstuse tänav ANNO 1997.

[updated 10.10.2007 07:54] Tekkinud on kõrvalnähud - pool ööd nägin keldriremonti unes :).

sügiskümblus Jägalas

Nagu varem öeldud, planeerisime rogaini rahulikult, minu tempos. Võistkond Amburid andsid meile varakult loobumisvõidu ja Hele ning Mambur starti ei tulnudki. Mõjuvatel põhjustel. Kahju iseenesest, oleksid saanud mõnusa sügisese matkaelamuse. Võistkonnatuks jäänud ainuke Ambur ehk õde Pille startis seega meie, Hallikma Adventure Team koosseisus.

Öösel ladistas võimsasti vihma ja otsustasime, et kuna meil nagunii rahulik matk plaanis, siis suure vihmaga ei viitsi kaua metsas olla. Hommikul ent oli taevas juba selgem ja ilmakaart ei lubanud ka suuremat sadu. Heiti arvas, et kuna meil on rahulik matk plaanis ja punkte me ei loe, siis planeerime raja selle järgi, et läbiksime peamiselt looduskauneid kohti.

Võistluskeskuses, peale kaardi saamist hakkaski Heiti rada planeerima. Kui ma jaole jõudsin, selgus, et rajal on Heiti määratluse järgi enamik kohti looduskaunid - sest Heiti oli vedanud paksu punase joone peaaegu kõigist punktidest läbi - ikka kaardi ühest servas teise ... Nojah, matk Heitiga :)

Stardis sattusime koos lippama Sootupsudega ning nendega koos tegime lisaks juba planeeritud puntkidele veel ühe lisatiiru. Veidi liikusime koos veel aga siis valisime erinevad rajavalikud. Palju tuttavaid jagus rajale aga terve retke kestel.

Esimesed kolm tundi põhiasjalikult lippasime rahulikus tempos. Pille tutvustas mind senitundmata seene- ja taimeliikidega, sel ajal kui Heiti ikka meist viis-kuus meetrit ees jooksis, endal nina kaardis nagu jahikoeral jälge ajades :) Saime ka ilmakaardil mitteolnud vihma, mis koos kerge valuga minu põlves pani liikuma mõtted, et ehk siiski kõiki planeeritud punkte ei võta. Siiski olime kolme tunniga tubli pool planeeritud rajast läbinud ja tegime pirukapausi (rogaini ettekäändel olin eelmisel õhtul küpsetanud seene ja tuunikalapirukaid). Päike tuli välja ja soojendas märgunud ihu ning hakkas päris mõnus.

Aga paraku selgus peale pausi, et minu parem põlv ei olnud enam jooksukõlbulik :(. Kohe üldse joosta ei saanud, ainult käia. Sel aastal polegi põlv varem tunda andnud, nüüd, hooaja lõpus aga siis jälle. Justkui märgina, et aitab küll selleks korraks. Võib olla mängis siin rolli ka senisest suurem kehakaal (jah, multisport mõjub minu kehakaalule igatahes suurendavalt, kuigi võiks arvata vastupidi) või siis eelmisel nädalavahetusel põlve pihta kukkunud paekivisid täis käru.

Mis iganes, peale pirukapausi ma enam joosta ei saanud. Heitil jälle tegi kand liiga, tema oleks paremini joosta kui kõndida saanud ... Vaatasime kaarti ja otsustasime Neeme-Ihasalu tiiru vahele jätta. Seega liikusime järgmised kolm tundi finsihi kõndides, võttes ära tee peal olevad punktid.

Elektrijaama juurest ületasime Jägala jõe ja võtsime ära ka jõetagused punktid. Ikka kõndides. Mina mäest alla enam eriti ei saanud ja nii liikusime riburada pidi: Heiti tükk maad ees, siis Pille ja lõpuks liibates mina. Aga võetud nad said. Jäi veel viimane punkt teiselpool Jõelähtme jõge ja siis finiš - teisel pool Jägala jõge.

Muidugi jõgedest läbi! Jõelähtme jõgi ulatus ainult pahkluuni, Jägala tundus alguses veidi kohutav ja kiire vooluga aga meil oli ju Heiti kaasas :) Tema läks jõest siuhti läbi ning meie Pillega järgi. Pille veel kiljus et, ta pole vist varem midagi niisugust teinud ning oli rahul :). Mina tegin kogenud multisportlase näo pähe ja seletasin, et vahva onju! Lähedalolnud joaimetlejad said kindla peale sõpradele rääkimisainest.

Finišis olime ajaga 6:28 ja kogutud 74 punktiga veel tükk aega liidrid. Kuni hakkas tulema võistkondi, kes ikka vähemalt 7 tundi täis ja kaugemgi olid. Noh, oleks meie nii kaua olnud.. oleks me ... Oleks, oleks ... tegelt läksime ju matkama ja kuus ning pool tundi sügiseses metsas oli väga vahva matk!

Pille läks veel pärast Musta Täku talli Jänedale ja tantsis öösel kella kaheni. Meie turgutasime oma konte Virve juures saunas ja vajusime kesköö paiku kodus linade vahele. Kõik Hallikma Adventure Teami liikmed on siiani rahul :). Mõnus maastik, maitsvad pirukad ning hea seltskond. Puhas rõõm ühesõnaga :)

Heiti tegi pilti ja GPS salvestas tracki. See tuleb kohe kohe üles ka.

rogain? rogain!

Jaah, tavaline rogain - Maare ja Pille läbimas Jägala jõge, teel finiši poole. Kokkuvõttes tubli 172. koht, ning omas klassis 63. :)

kuhu kadus GPS track?

Importides GPS-ist andmeid programmi Google Earth, olen avastanud, et kõik track-id ei ilmu ekraanile. Abiks eilne postitus blogis Using Google Earth:

When you import GPS data into Google Earth, your tracks or waypoints may not initially appear. This is because the data includes time information and the time slider determines if such time-stamped data appears in the 3D viewer. Fortunately, there is an easy solution.

If you cannot see your GPS data after importing it, try dragging the time slider right range marker toward the right (learn more).

Proovisin ... töötab :)

hõrgutisi Põhja-Rimi kokkadelt

Maare suudab poest leida täiesti hämmastavaid delikatesse :)